Mine sisu juurde

Imagoloogia

Allikas: Vikipeedia

Imagoloogia (ld imago – ‘pilt, kujutis’) on võrdleva kirjandusteaduse e komparativistika haru, mis tegeleb maade ja rahvaste kujutamise uurimisega[1].

John Singer Sargent „Hispaania tantsija“. 19. sajandil said hispaanlased romantilise orientaalse kuvandi – neist said „vabadust ihkavad ja mässumeelsed teeröövlid, kartmatud härjavõitlejad ja kirglikud kaunitarid“[2]

Imagoloogiline lähenemine võimaldab süstemaatiliselt analüüsida, kuidas inimesed ja/või kultuurid tajuvad iseennast (‘oma’) ja teisi (‘võõraid’) ning milliseid kuvandeid neist luuakse ja levitatakse[3]. Imagoloogia eesmärk on näidata, et loodud kuvandid ei pruugi peegelda objektiivset reaalsust, vaid on kultuurilised konstruktsioonid, mis teenivad ideoloogilisi ja poliitilisi eesmärke.[4]

Imagoloogia uurimismaterjaliks on nii ilukirjandus kui kirjandusvälised tekstid, samuti teksti saatvad illustratsioonid. Lisaks (ilu)kirjandusele uuritakse kaasajal ka muid meedialiike, näiteks sotsiaalmeediat. Allikmaterjaliga töötades on oluline meeles pidada, et stereotüüpid ega kuvandid pole eraldiseisvad objektid, vaid kuuluvad alati konteksti. Seetõttu on teksti enese analüüsimise kõrval oluline ka keskenduda ajaloolisele ja sotsiaalsele kontekstile.[1]

Kujunemislugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Imagoloogia kui uurimissuund sai alguse 1950. aastatel Prantsusmaal, kui võrdleva kirjandusteaduse uurijad, eesotsas Jean-Marie Carré ja Marius-François Guyard’ga, hakkasid tegelema etniliste ettekujutuste uurimisega kirjanduses. Nende töö toetas ideed, et rahvus ei eksisteeri mingisuguse loomuliku või objektiivse üksusena, vaid on kultuuriline konstruktsioon.

Olulised teoreetilised edasiarendused toimusid 1970.–1980. aastatel. Uurijad nagu Hugo Dyserinck Saksamaalt ja Daniel-Henri Pageaux Prantsusmaalt töötasid välja teoreetilised alused, mis võimaldasid süsteemselt analüüsida kirjandustekstides esinevaid kultuurilisi ja rahvuslikke kujutlusi ning nende funktsioone. Poststrukturalismi ja postkolonialismi ideedest inspireerituna võtsid ka imagoloogid omaks anti-essentsialistliku käsitluse[5]. Näiteks Edward Saidi „Orientalism“ (1978), postkolonialistliku teooria üks keskseid teoseid, avaldas mõju imagoloogia teoreetiliste seisukohtade kujunemisele[4]. Said näitlikustas, kuidas teatud kirjanduslike ja retooriliste võtete abil loodud nn idamaise inimese kuvand toetab ja õigustab lääne koloniaalset poliitikat ja ideoloogiat.

Alates 1992. aastast ilmub imagoloogiale pühendatud teaduspublikatsioonide sari Studia Imagologica[6]. Sarja eesmärk on edendada interdistsiplinaarset ja rahvusvahelist dialoogi, pakkudes platvormi uurimustele, mis käsitlevad rahvuslike stereotüüpide ja identiteetide konstrueerimist kirjanduses, kultuuris ja meedias.

Tänapäeval on imagoloogia interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mille teoreetilist raamistikku ja meetodeid ei rakendata mitte ainult rahvuste, vaid ka kultuurigruppide, ideoloogiate ja isegi ettevõtte brändide analüüsimisel. Näiteks saab imagoloogilisi meetodeid kasutada meediaanalüüsis, et uurida, kuidas kujutatakse erinevaid rahvusi või identiteete reklaamides, filmides või poliitilises retoorikas. Kaasajal on imagoloogia üks olulisemaid uurimiskeskusi Amsterdami ülikoolis ja on koondunud Joep Leersseni ümber[7][8].

Kesksed kontseptsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Imago

[muuda | muuda lähteteksti]

Imagoloogia üks keskseid mõisteid on imago ehk kuvand (ingl k image). Imago on mõttes või sõnades loodud kujutluspilti teatud rahvast või selle mainest. Siia alla kuuluvad ka vaadeldavale inimrühmale omistatav iseloom ja moraalne hinnang[9]. Näiteks reisikirjanduse kontekstis on imago poeetilise võttena kasutatud kirjeldav või hinnanguline iseloomustus maa või rahvuse kohta[10].

Kaheks põhiliseks imagote kategooriaks on enesekuvand (autoimago) ja võõrakuvand (heteroimago). Kuvandi mõiste kõrval on eestikeelsetes käsitlustes sünonüümina kasutusel ka pilt (enda- ja võõrapilt)[11]. Enesekuvand märgib suhtumist oma kultuuri, võõrakuvand aga suhtumist teise kultuuri. Enesekuvand mõjutab ühtlasi ka teise kujutamist[12] – identiteet, mida projitseeritakse grupile, millest püütakse end eristada, on kõnekas aspekt „meie“ määratlemisel. Eristatakse ka metakuvandit ehk enese tajutud kuvandit, st kuidas rahvas ise arvab, et teised teda näevad[13].

Kuvand toimib üldistusena ja selle mõju seisneb tuttavlikkuses ja äratuntavuses, mitte tegelikkusele vastavuses[14]. Imagote tegelikkusega mitteühtimine ei pruugi olla alati lihtsustamine, vaid teadlik või alateadlik reaalsuse deformeerimine[15]. Selle tulemusena võib ettekujutatud objekt omandad jooned, mis sellele tegelikult omased ei ole. Seega, loodud representatsioon ei teeni mitte üksnes esteetilisi, vaid ka sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi eesmärke[10].

Stereotüüp

[muuda | muuda lähteteksti]

Imago kõrval on oluliseks imagoloogiliseks terminiks ka stereotüüp, millel on keskne roll oma ja võõra eristamisel. Imagoloogias märgib stereotüüp kivinenud kuvandit, mingi representatsiooni konstantset vormi, mis võib, aga ei pruugi olla seotud empiiriliste faktidega, ent mida sellest hoolimata käsitletakse üldiselt tõena[10].

Imagoloogilises käsitluses nähakse stereotüüpe üldiselt jäikadeks ja muutustele vastupidavateks konstruktsioonideks. Rahvuskuvandi stereotüüpsus sõltub ka distantsist: mida suurem on kujutatava rahva ja selle kujutaja vaheline geograafiline, ajaline, ideoloogiline või poliitiline kaugus, seda stereotüüpsemad kalduvad olema kujutised[16]. Sõltuvalt poliitilistest jm oludest võivad stereotüübid ka taanduda ning teistsugustes oludes uuesti aktiveeruda. Uued stereotüübid võivad varasemaid ümber lükata, kuid ei muuda neid kehtetuks.[17] Stereotüüpne arusaam mingist rahvusest võib muutuda, kuid mitte sellepärast, et muutub rahvuse iseloom, vaid seetõttu, et muutub suhtumine sellesse rahvusesse.

Stereotüüpide kujunemist mõjutavad muuhulgas kanoonilised kirjandustekstid ja prestiižsed autorid. Sellised tekstid on võõra rahvuse kuvandi loomisel eriti olulised ning nende mõju on märksa püsivam kui näiteks ajakirjanduslikel tekstidel[18]. Ühe sellise näitena võib tuua Prosper Mérimée „Carmeni” (1845, e k 1974) loodud ettekujutust Hispaaniast[7].

Stereotüübid ja imagod on olemuselt sarnased, ent siiski eraldiseisvad elemendid[19]. Kui stereotüüp on ühemõtteline, teosest teossesse korduv ning üsna jäik, siis imago tähendus avaned kirjandusteose üldises kontekstis[20]. Seega võib öelda, et imago on avaram ja dünaamilisem, stereotüübid seevastu lihtsustatumad ja muutustele vastupidavamad ning sageli esinevad nad imago ühe osana.

Imagoloogilised vastandused

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma–võõras

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma ja võõra vastandamine imagoloogilises kontekstis keskendub sellele, kuidas erinevad rahvused ja kultuurid kujutavad teisi rahvusi läbi kirjanduse ja kultuuritekstide. Imagoloogia uurib, kuidas ‘oma’ identiteeti määratletakse ja tugevdatakse, luues sellele vastandina ‘võõra’ stereotüüpe.

‘Oma’ seostatakse sageli positiivsete omadustega nagu ratsionaalsus, areng, moraalsus. Võõrast esitletakse sageli (kuid mitte alati) negatiivses või eksootilises valguses (nt irratsionaalsus, mahajäämus, müstilisus).[13] Võõrapildid ütlevad sageli rohkem nende kuvandi loonud autorite endi kohta ehk endapildid on iseenda identiteediloome teenistuses[12] .

Rahvuskarakterite vastandused

[muuda | muuda lähteteksti]

Imagoloogia kaasaja üks väljapaistvamaid uurijaid Joep Leerssen[21] on välja toonud mitmed üldised, kõigi rahvaste kuvandite uurimisel täheldatavad vastandused, millele imagoloogilisest seisukohast analüüsides tähelepanu pöörata. Nendeks on:

  • põhi vs. lõuna kui mõistuslikkus vs. tundelisus; põhi on külm, asjalik ja individuaalne, lõuna on seevastu soe, ekstravertne, spontaanne, sensuaalne;
  • ida vs. lääs kui kollektiivsus ja passiivsus vs. individualism ja aktiivsus; ida võib olla eksootiline ja romantiseeritud (nt idamaine luksus, maagia) või demoniseeritud (nt ohtlik, barbarlik, despootlik);
  • keskus vs. perifeeria kui kaasaegsus/modernsus vs. ajatus; keskust nähakse edumeelsena ja tulevikku suunatuna, samas kui kaugemaid piirkondi nähakse kui ajast mahajäänuid või isegi tagurlikke.

Imagoloogia ja tõlketeadus

[muuda | muuda lähteteksti]

Imagoloogilist lähenemist on viimastel kümnenditel edukalt rakendatud ka tõlkeuuringutes[22] [23]. Sealse tähelepanu all on see, kuidas ettekujutus teatud rahvast mõjutab tõlkimisele võetava teksti valikut ja sellega ümber­käimist[24].

Tõlkekirjanduse ja rahvuskuvandi suhe on kahe­suunaline: ühelt poolt tõlkekirjandus võimendab, mõjutab ja suunab seda, millisena teatud rahva kirjandust ja seda rahvast ennast nähakse. Teisalt tehakse valikuid kirjanduse tõlkimiseks selle alusel, milline on lähtekultuuri ja -kirjanduse kuvand vastuvõtvas kultuuris[25]. Tõlketeadlane Gideon Toury[26] on osutanud, et sihtkultuur pöördub tõlkimise poole oma lünkade täitmiseks. Teisisõnu: oluline pole mitte millegi olemasolu teises keeles või kultuuris, vaid millegi puudumine sihtkultuuris. Siiski kehtib ka teistpidine valikupõhimõte: tõlkida võetakse sageli tekste, mis esindavad seda, mis on sihtkultuurile juba tuttav ning vastab ja rõhub ­stereotüüpsetele kujutlustele[25], st otsitakse kinnitust sellele, mis on juba olemas.

Kriitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Kriitikud on imagoloogiale ette heitnud, et rahvus- ja kultuuripiltide uurimine globaliseerunud maailmas on iganenud[27]. Ka Euroopakeskse perspektiivi universaliseerimist[28], lihtsustatud suhtumist teistesse rahvustesse, stereotüüpide taastootmist ning analüüsimeetodite ebapiisavust on kriitikud imagoloogiale süüks pannud.[29]

Vastulauseks on imagoloogid väitnud, et globaliseerumisele vaatamata on rahvuslikud ja etnilised kategooriad, kas teadlikult või ebateadlikult, endiselt relevantsed. Need on ühed sügavamalt juurdunud kategooriad inimteadmiste ja -tegevuse ning kultuuripraktikate rühmitamiseks[30]. Maailmas toimuvad poliitilised ja ühiskondlikud muutused (nt natsionalismi, populismi ja ksenofoobia kasv) on suurendanud vajadust analüüsida, kuidas rahvuseid ja teisi gruppe esitatakse ning kuidas need kujutised mõjutavad ühiskondlikke hoiakuid ja konflikte, mistõttu on imagoloogiline perspektiiv endiselt aktuaalne.[31]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Kõvamees, A. (2008). Italia Eesti reisikirjades: Karl Ristikivi „Itaalia Cappriccio“ and Aimée Beekmani „Plastmassist südmega madonna“. Tallinn: Tallina Ülikool [lk 13]
  2. ↑ Laan, M. (2019). Hispaania kuvand eesti reisikirjades. Teekond Tuglaseni ja Tuglasest tänapäeva. Keel ja Kirjandus (8–9), 728–745. https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/26156
  3. ↑ Kirss, T. (2009). Väitekiri Itaalia reisikirjadest. Keel ja Kirjandus, 295–296. https://keeljakirjandus.eki.ee/295.pdf [lk 295]
  4. ↑ 4,0 4,1 Veizenen, B. (2015). Oma kujutamise võimalusi 20. sajandi esipoole eesti reisi­kirjades E. Bornhöhe, K. A. Hindrey, F. Tuglase ja K. A. Rumori tekstide näitel. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2014. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 76–97. https://oes.ut.ee/wp-content/uploads/05_veizenen.pdf [lk 77]
  5. ↑ Leerssen, J. (2016). Imagology: On Using Ethnicity to Make Sense of the World. Iberic@l / Revue d’études ibériques et ibéro-américaines 10: 13–31. http://iberical+.paris-sorbonne.fr/wp-content/uploads/2017/02/Pages-from-Iberic@l-no10+-automne-2016-Final-2.pdf [lk 15–16]
  6. ↑ Leerssen, J.; Rodríguez Pérez, Y.(Eds.) Studia Imagologica. Amsterdam Studies on Cultural Identity. Amsterdam–New York: Rodopi.
  7. ↑ 7,0 7,1 Laan, M. (2019). Hispaania kuvand eesti reisikirjades. Teekond Tuglaseni ja Tuglasest tänapäeva. Keel ja Kirjandus (8–9). https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/26156
  8. ↑ Kamalova, S. (2020). Linguistic imagology: origin and application. Professional Discourse & Communication. https://doi.org/10.24833/2687-0126-2020-2-3-10-22 [lk 12]
  9. ↑ Beller, M., Leerssen, J. (Eds.) (2007). Imagology: The Cultural Con­struction and Literary Representation of National Characters. A Critical Survey. Amsterdam–New York: Rodopi. https://doi.org/10.1163/9789004358133 [lk 342]
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Veizenen, B. (2015). Oma kujutamise võimalusi 20. sajandi esipoole eesti reisi­kirjades E. Bornhöhe, K. A. Hindrey, F. Tuglase ja K. A. Rumori tekstide näitel. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2014. Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 76–97. https://oes.ut.ee/wp-content/uploads/05_veizenen.pdf [lk 78]
  11. ↑ Kõvamees, A. (2008). Italia Eesti reisikirjades: Karl Ristikivi „Itaalia Cappriccio“ and Aimée Beekmani „Plastmassist südmega madonna“. Tallinn: Tallina Ülikool [lk 16–17]
  12. ↑ 12,0 12,1 Lukas, L. (2000). Eesti rahvusimago muutumine baltisaksa kirjanduses. Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Tartu, 27–52 [lk 27–28]
  13. ↑ 13,0 13,1 Millas, H. (2009). Perceptions of conflict: Greeks and Turks in each other’s mirrors.The long shadow of Europe: Greeks and Turks in the era of postnationalism: Leiden: Brill, 95–114.
  14. ↑ Leerssen, J. (2000). The rhetoric of national character: A programmatic survey. – Poetics Today, nr 21, lk 267–292. https://doi.org/10.1215/03335372-21-2-267 [lk 269][1]
  15. ↑ Hiiemäe, K. (2006). Aafrika retseptsioon eestikeelses trükisõnas (kuni 1917). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus [lk 19]
  16. ↑ Jansen, H. (2016). Bel Paese or Spaghetti noir? The image of Italy in contemporary Italian fiction translated into Danish. Interconnecting Translation Studies and Imagology. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company,163–179. https://doi.org/10.1075/btl.119.10jan [lk 165]
  17. ↑ Leerssen, J. (2007). Imagology: history and method. Imagology: The Cultur­al Construction and Literary Representation of National Characters. A Critical Survey. Amsterdam–New York: Rodopi, 17–32.
  18. ↑ Leerssen, J. (2007). Imagology: history and method. Imagology: The Cultur­al Construction and Literary Representation of National Characters. A Critical Survey. Amsterdam–New York: Rodopi, 17–32 [lk 26]
  19. ↑ Hiiemäe, K. (2006). Aafrika retseptsioon eestikeelses trükisõnas (kuni 1917). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus [lk 14]
  20. ↑ Lukas, L. (2000). Eesti rahvusimago muutumine baltisaksa kirjanduses. Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Tartu, 27–52 [lk 29]
  21. ↑ Leerssen, J. (2007). Imagology: history and method. Imagology: The Cultur­al Construction and Literary Representation of National Characters. A Critical Survey. Amsterdam–New York: Rodopi, 17–32 [lk 29]
  22. ↑ van Doorslaer, L.; Flynn, P.; Leerssen, J. (Eds.) (2016). Interconnect­ing Translation Studies and Imagology. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company.
  23. ↑ van Doorslaer, L. (2022). Imagology. The Routledge Handbook of Translation and Methodology, 109−122. Abingdon / New York: Routledge.
  24. ↑ Doorslaer, L. van; Flynn, P.; Leerssen, J. (2016). On translated images, stereotypes and disciplines. Interconnect­ing Translation Studies and Imagology. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, 1–18 [lk 2]
  25. ↑ 25,0 25,1 Jansen, H. (2016). Bel Paese or Spaghetti noir? The image of Italy in contemporary Italian fiction translated into Danish. Interconnecting Translation Studies and Imagology. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins Publishing Company, 163–179. https://doi.org/10.1075/btl.119.10jan
  26. ↑ Toury,  G. (1995). Descriptive Translation Studies and Beyond. Amsterdam–Philadelphia: John Benjamins. https://doi.org/10.1075/btl.4 [lk 27]
  27. ↑ Leerssen, J. (2016). Imagology: On Using Ethnicity to Make Sense of the World. Iberic@l / Revue d’études ibériques et ibéro-américaines 10: 13–31. http://iberical .paris-sorbonne.fr/wp-content/uploads/2017/02/Pages-from-Iberic@l-no10 -automne-2016-Final-2.pdf [lk 29]
  28. ↑ Blažević, Z. (2014). Global challenge: The (im)possibilities of transcultural imagology. Umjetnost riječi (3-4), 355–367 [lk 356]
  29. ↑ Laurušaitė, L. (2018). Imagology as Image Geology. Imagology Profiles: The Dynamics of National Imagery in Literature. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, 8–27 [lk 11]
  30. ↑ Leerssen, J. (2016). Imagology: On Using Ethnicity to Make Sense of the World. Iberic@l / Revue d’études ibériques et ibéro-américaines 10: 13–31. http://iberical .paris-sorbonne.fr/wp-content/uploads/2017/02/Pages-from-Iberic@l-no10 -automne-2016-Final-2.pdf [lk 14]
  31. ↑ Edtstadler, K., Folie, S., & Zocco, G. (2022). Introduction: New Perspectives on Imagology. New Perspectives on Imagology, 1–46. Brill Rodopi [lk 11–13]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Imagoloogia&oldid=6780739"