Lehekülje Hõõglamp lähteteksti vaatamine

[[Pilt:Incandescent light bulb.svg|pisi| Hõõglambi ehitus:
<br />1 – klaaskolb
<br />2 – [[väärisgaas]]iga täidetud ruum
<br />3 – [[volfram]]ist hõõgniit
<br />4 – hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli põhjakontaktiga)
<br />5 – hõõgniidi voolujuht (ühendus sokli keermestatud osaga)
<br />6 – tugivardad
<br />7 – klaasist kandevarras
<br />8 – voolujuhi ühenduskoht sokli keermeosaga
<br />9 – sokkel 
<br />10 – isoleermastiks
<br />11 – põhjakontakt
]]

[[Pilt:Electric bulb filament.jpg|pisi|200-vatise hõõglambi bispiraalne keermik koos kahe voolujuhiga ja kahe vooluta tugivardaga]]
[[Fail:Hõõglamp.jpg|pisi|Hõõglamp]]
'''Hõõglamp''' (kõnekeeles tuntud ka kui '''elektripirn''') on [[lamp]], milles valgust tekitab [[elektrivool]]uga kuumutatav hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse peenest [[volfram]]traadist keermikuna (traat ühekordselt spiraali keeratud) või topeltkeermikuna ehk bispiraalina (spiraal omakorda spiraali keeratud), mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb õhukindlalt suletud [[klaas]]kolvis.  Kolb on täidetud [[väärisgaas]]iga  ([[argoon]], [[krüptoon]], harvemini [[ksenoon]]), mis aeglustab volframi aurumist, pikendades niiviisi hõõgniidi tööiga.

Volframi kõrge sulamistemperatuur (3380&nbsp;°C) võimaldab kuumutada hõõgniiti 2400–2700 kraadini (halogeenlambis kuni 3100&nbsp;°C), [[Värvitemperatuur]] on umbes 50 kraadi kõrgem, seega [[Kelvini skaala|absoluutsel temperatuuriskaalal]] ümmarguselt 2700–3000 K. Niisiis annab hõõglamp soevalget valgust. Mida suurem on lambi võimsus, seda kuumem võib olla kütteniit ja vastavalt on kõrgem ka värvitemperatuur.

Sokkel on vajalik lambi pessa kinnitamiseks ja elektritoiteahelasse ühendamiseks. Üldiselt on kasutusel keeresokkel, mida tähistatakse tähega E (sokli leiutaja T. A. [[Edison]]i järgi) ja läbimõõduga millimeetrites. Tavalised hõõglambid on sokliga E27, väiksema kolviga lampidel võib olla ka sokkel E14 (kasutamiseks nt kroonlühtris, süvistatud laevalgustis, külmkapis), E10 (taskulambis).

 
{| class="wikitable"
|+Hõõglampide valgusvoog ja valgusviljakus (sõltuvalt võimsusest)
! Võimsus!! Valgusvoog pingel 230 V !! Valgusviljakus !! Sokkel
|- align="right"
| 25 W || 230 lm || 9,2 lm/W || E 27
|- align="right"
| 40 W || 430 lm || 10,8 lm/W || E 27
|- align="right"
| 60 W || 730 lm || 12,2 lm/W || E 27
|- align="right"
| 100 W || 1380 lm || 13,8 lm/W || E 27
|- align="right"
| 150 W || 2220 lm || 14,80 lm/W || E 27
|- align="right"
| 200 W || 3150 lm || 15,75 lm/W || E 27
|- align="right"
| 300 W || 5000 lm || 16,67 lm/W || E 40
|- align="right"
| 500 W || 8400 lm || 16,80 lm/W || E 40
|- align="right"
| 1000 W || 18800 lm || 18,80 lm/W || E 40
|}

===Ajalugu===
Hõõglambi valmistamise katsed algasid 19. sajandi keskel. Hõõgkehana katsetati plaatina, söestatud bambusekiudu, süsivarrast. Masstootmiseks sobivad süsiniidiga hõõglambi valmistas T. A. Edison 1879. aastal. Volframniidid võeti kasutusele aastal 1906 ja väärisgaasi keskkond 1913.

Hõõglambi edasiarendusena hakati 1958. aastal tootma [[halogeenlamp]]e, mille klaaskolvis on [[halogeen]]gaas (enamasti jood), tänu millele pikeneb lambi eluiga ja paraneb [[valgusviljakus]].

===Tänapäev===
Hõõglampe on suhteliselt lihtne toota ja kasutada, kuid nende [[valgusviljakus]] on madal (10–30 W/lm) ja eluiga lühike (1000–2000 tundi). Valgustuseks kulub maailmas ligikaudu 10% kogu toodetavast elektrienergiast.<ref>Endel Risthein. Energiatehnika ja maailm. Tallinn, TTÜ Kirjastus, 2013</ref> Seepärast on alanud kohustuslikus korras (Euroopa Liidus järk-järgult alates 2009. aastast) hõõglampide asendamine suurema valgusviljakusega [[gaaslahenduslamp|lahenduslampide]] ja [[leedlamp]]idega.

==Viited==
{{viited}}

{{commons|Light bulb|Elektripirn}}

{{Lambid}}

[[Kategooria:Valgustusseadmed]]

<!-- interwiki -->