Hiirte paradiis
Hiirte paradiisiks nimetatakse 20. sajandi keskel John Bumpass Calhouni rottidega tehtud katseid.[1] Calhoun kirjeldas oma 1962. aastal mitme aasta kestel rottidega tehtud katseid ajakirjas Scientific American.[2]
Esimeses katses asustati umbes 0,1 ha suurusele piiratud alale metsikud rändrotid. Koloonia oli varustatud piisava toiduga ning kaitstud haiguste ja kiskjate eest, mis oleks takistanud populatsiooni kasvu. Katse alguses kasvas populatsioon kiiresti, noorte loomade osakaal oli suur. Populatsiooni edasist kujunemist määras rottide käitumine järjest tihedamaks muutuvas populatsioonis. 27 kuuga stabiliseerus populatsiooni suurus 150 täiskasvanud isendi juures, kuigi täiskasvanud isendite suremus oli väike ja oleks võimaldanud populatsiooni kasvu 5000 täiskasvanuni. Põhjus, miks populatsioon ei saavutanud loodetud suurust, oli populatsiooni suurest tihedusest ja isendite vastastikusest häirimisest tingitud poegade erakordselt suur suremus.
Teises katses jälgiti kuut laborirottide populatsiooni rangelt kontrollitud tingimustes 16 kuu kestel. Rottidel oli piisavalt toitu ja juua, nad olid väliste ohtude eest kaitstud, aga nende territoorium oli piiratud. Territoorium oli jagatud mitmeks eraldatud sektsiooniks, nii et sektsioone ühendava silla kaudu oli võimalik liikuda ühest osast teise. Asustustihedus sektsioonides kujunes väga ebaühtlaseks. Iga osapopulatsioon jagunes mitmeks rühmaks. Mõni rühm koosnes kuuest või seitsmest emasest ja ühest isasest, mõnes teises võis olla 20 isast ja ainult 10 emast. Tekkisid sotsiaalsed hierarhiad. Rottide populatsioonides ilmnes käitumuslik kokkuvarisemine. Suure asustustihedusega sektsioonis kujunes peamiseks käitumisviisiks suhtlemine, mis tõrjus kõrvale sellised tavategevused nagu paarilise otsimine, pesaehitamine, järglaste kasvatamine. Isasloomadel esines käitumishäireid seksuaalseist hälbeist kannibalismini ja üliaktiivsusest patoloogilise eraldumiseni. Kuna noori isaseid oli palju ja alfaisased ei suutnud oma valdusi enam kaitsta, loobusid nad kaitsetegevusest. Kõige suurem käitumisanomaalia ilmes emasloomadel. Emased üritasid oma poegi sissetungijate eest ise kaitsta ja muutusid samuti agressiivseks. Paljudel katkes tiinus enneaegselt või nad ei hooldanud vastsündinud järglasi, nii et need surid. Vastsündinute suremus oli 80–96%.
Üleasustatud populatsioonis üles kasvanud loomade eluviis oli häiritud ka siis, kui nad viidi normaalsetesse tingimustesse elama. Neil oli vähem järglasi ja need ei elanud võõrdumiseni.