Helme Orjakivi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Orjakivi

Helme Orjakivi on ohvrikivi Viljandimaal Helme kihelkonna Helme alevikus.

Kohapärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Orjakivi kohta on 1939. aastal Helme kihelkonna Koorküla valla Laksi talust 1927. aastal sündinud Asta Jõemetsalt korjatud peidetud varanduse lugu:

Vanasti orjaajal oli üks taluperenaine Helme mõisale kuuluval karja- ehk heinamaal karjas. Ta oli kuulnud teistelt inimestelt, et orus asuva orjakivi all olevat peidus kulda. Kari sõi rahulikult ja perenaine, himustades kulda endale, hakkas täie jõuga orjakivi kangutama. Ta oligi kivi üles kangutanud ja kivi ääre alt kastitäie kulda välja võtnud ning kivile asetanud. Kari oli selle aja sees kaugele läinud ja perenaine läks neid tagasi ajama, jättes kullakasti niikauaks kivile. Karja tagasi ajades tuli perenaine rõõmsa meelega kivi juurde tagasi, kuhu jättis leitud kulla. Oli aga juhtunud kurba meelt tekitav lugu. Perenaise imestuseks olid kullast järele jäänud ainult koltunud puulehed. (ERA II 236, 619/20 (10) < Helme khk, Koorküla v, Laksi t, – S. Jõemets < Asta Jõemets, sünd 1927 (1939).[1]

Kivi tekkimise kohta on 1929. aastal Tõrvast üles kirjutatud muistend:

Vanast olnud Helme mõisas kuri kubjas, kes teolisi igatpidi piinas, kudas vähegi sai. oli jälle palav päev, kui kubjas teolisi kepiga peksis, nii et mõned maha langesid. Aga kogemata pääsis üks teoline põgenema. Ta jooksis teistest eemale ja istus kivile, et jalgu puhata. Ja palus, et kivi oleks pehme ja halastaks ta pääle, kui kubjas temale ei halastanud. Ime sündis. Kivi halastas vaesele teolisele ja talle tundus, nagu istuks ta pehmel padjal. Varssi pärast seda suri ta oma valude kätte. Teisel päeval leidsid teda kubjas, ning inimesed, kes teda olid otsima tulnud. Kui nad surnu kivilt ära tõstsid, nägid, et kivil kaks tagumiku jälge olid, mis teoline oma istumise ja palvega oli saanud. Sest ajast peale kutsuvad inimesed seda Orjakiviks. Kivi seisab praegu alles ja teda võib Helme surnuaia tagant mäenõlvakult leida. (E 63597/8 < Helme khk, Tõrva – L. Lüks (1929).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 115.
  2. Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Tallinn: Tammerraamat, Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv 2011, lk 116.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]