Lehekülje Hapnik lähteteksti vaatamine

{{KeemElem|8|Hapnik|O|15,9994|keMittemetall|2|6|||||}}
'''Hapnik''' ([[keemiline sümbol]] '''O''', [[Ladina keel|ladina]] Oxygenium) on [[keemiline element]] [[järjenumber|järjenumbriga]] 8. See on [[keemiline aktiivsus|keemiliselt aktiivne]] [[mittemetall]], millel on kaks levinud [[allotroopia|allotroopset]] vormi: '''[[dihapnik]]''' ehk lihtsalt '''hapnik''' ('''O<sub>2</sub>''') ja trihapnik ehk [[osoon]] (O<sub>3</sub>). 

[[Stabiilne isotoop|Stabiilseid]] [[isotoop]]e on kolm, nende [[massiarv]]ud 16, 17 ja 18.

[[Dihapnik]] on iseenesest stabiilne [[gaas]], mis on omapärane selle poolest, et kuigi [[molekul]]is on [[paarisarv]] [[elektron]]e, on ta [[paramagnetism|paramagnetiline]], sest kaks väliskihi elektroni pole paardunud, olles samasuunalise [[spinn]]iga. Sellepärast on dihapnik tavaolekus stabiilne oma tripletses olekus. [[Keemistemperatuur|Temperatuuril]] −183 [[Celsiuse skaala|°C]] kondenseerub see siniseks vedelikuks. Hapnik moodustab 21% ([[ruumala|mahu]] poolest) [[Maa (planeet)|Maa]] [[atmosfäär]]ist. (Täpsem number on 20,95%.) [[Õhk|Õhu]] koostises sisalduvat molekulaarset hapnikku nimetatakse ka '''õhuhapnikuks'''.

Kui dihapniku molekul on näiteks temperatuuri tõusuga läinud singletsesse olekusse, siis on molekul keemiliselt väga aktiivne. Paljud [[lihtaine|liht-]] ja [[liitaine]]d [[keemiline reaktsioon|reageerivad]] sellega kuumutamisel, tihti kaasneb sellega leegiga [[põlemine]]. Ka tavalisel temperatuuril reageerib hapnik aeglaselt paljude ainetega.

Hapnik on [[fluor]]i järel [[elektronegatiivsus|elektronegatiivseim]] element, seetõttu on ta [[oksüdatsiooniaste]] negatiivne kõigis ühendites peale [[fluoriid]]ide. Valdavalt on hapniku oksüdatsiooniaste −2: suurema oksüdatsiooniastmega [[keemiline ühend|ühend]]id on vähestabiilsed ja tugevad [[oksüdeerija]]d. Neist stabiilseimad on [[peroksiid]]id; esinevad ka [[hüperoksiid]]id ja [[osoniid]]id.

Tähtsaim hapniku [[keemiline ühend|ühend]] on tema ühend [[vesinik]]uga – [[vesi]]. Hapnikku on keemilistest elementidest kõige rohkem (65–75%) kõigi [[elusorganism]]ide [[rakk]]udes.

==Ajalugu==
===Varajased katsed===
[[Pilt:Philos experiment of the burning candle.PNG|pisi|[[Philon Byzantionist|Philon]]i katse inspireeris hilisemaid [[detektiiv]]e]] 

Ühe esimestest teadaolevatest katsetest [[põlemine|põlemise]] ja õhu seose kohta tegi 2. sajandil eKr [[Vana-Kreeka]] mehaanik [[Philon Byzantionist]]. Teoses "Pneumatika" täheldas Philon, et kui hoida ümberpööratud anumat põleva [[küünal|küünla]] kohal ja ümbritseda anuma kael veega, siis tõuseb kaela sisse vett.<ref name="Wmgin" />
Philon arvas, et osa anumas olevast [[õhk (element)|õhust]] muutub [[tuli (element)|tuleks]]. [[Leonardo da Vinci]] jätkas Philoni katset, täheldades, et põlemine ja [[hingamine]] kulutavad osa õhust.<ref name="ECE499" />

17. sajandi lõpus tõestas [[Robert Boyle]], et õhk on põlemiseks vajalik. [[John Mayow]] täpsustas, et tuli nõuab ainult seda õhu osa, mida ta nimetas ''[[spiritus nitroaereus]]'' ehk lihtsalt ''nitroaereus''.<ref name="EB1911" /> Ühes katses ta leidis, et kui asetada hiir või süüdatud küünal kinnisesse anumasse vee kohale, siis vesi tõuseb ja enne katsealuste kustumist asendab 1/14 õhu ruumalast.<ref name="WoC" /> Ta oletas, et nii põlemine kui ka hingamine kulutavad ''nitroaereus''<nowiki>'t</nowiki>.

Mayow täheldas, et kuumutamisel [[antimon]]i kaal suureneb, ning tegi järelduse, et ''nitroaereus'' ühineb sellega.<ref name="EB1911" /> Ta arvas ka, et [[kopsud]] eraldavad ''nitroaereus''<nowiki>'t</nowiki> õhust ning annavad selle edasi verre ning et [[animaalne soojus]] ja [[lihas]]te liikumine tulevad ''nitroaereus''<nowiki>'e</nowiki> reageerimiseks teatud ainetega veres.<ref name="EB1911" /> Nende ja teiste katsete ja ideede kirjeldused avaldati [[1668]] tema raamatus "Tractatus duo" (traktaat "De respiratione").<ref name="WoC" />

[[Pilt:Georg Ernst Stahl.png|pisi|left|[[Georg Ernst Stahl]] aitas luua ja populariseerida flogistoniteooriat]]
===Flogistoniteooria===
{{vaata|Flogistoniteooria}}

[[Robert Hooke]], [[Ole Borch]], [[Mihhail Lomonossov]] ja [[Pierre Bayen]] said kõik 17. ja 18. sajandil katsetes hapnikku, kuid [[flogistoniteooria]] valitsemise tõttu ei näinud keegi selles [[keemiline element|keemilist elementi]].<ref name="NBB299" /> 

Flogistoniteooria rajas [[1667]] saksa [[alkeemik]] [[Johann Joachim Becher]] ning seda modifitseeris [[1731]]. aastaks saksa keemik [[Georg Ernst Stahl]],<ref name="morris" /> See teooria väitis, et kõik põlevad materjalid koosnevad kahest osast. Üks osa, mida nimetatakse [[flogiston]]iks, eraldub seda sisaldava aine põlemisel, deflogisteeritud osa aga on selle aine tõeline kuju ehk ''[[calx]]''.<ref name="ECE499" />

Arvati, et väga põlevad materjalid, näiteks [[puit]] ja [[süsi]], koosnevad peamiselt flogistonist, mittepõlevad materjalid, mis [[roostetamine|roostetavad]], sisaldavad väga vähe flogistoni. Õhk ei etendanud flogistoniteoorias mingit osa. Teooria kontrollimiseks ei tehtud ka mingeid katseid. See põhines vaatlustel, mis juhtub millegi põlemisel: kõige tavalisemad objektid tunduvad põlemisel kergemaks muutuvat ja midagi kaotavat.<ref name="ECE499" /> Asjaolu, et näiteks puit läheb kokkuvõttes tegelikult raskemaks, varjab gaasilise põlemissaaduste lendumine. Ühe esimese vihje selle kohta, et flogistoniteooria pole õige, andis see, et metallid muutuvad roostetamisel raskemaks, kuigi nad teooria järgi kaotavad flogistoni. 

===Hapniku avastamine===
====Scheele====
[[Pilt:Carl Wilhelm Scheele from Familj-Journalen1874.png|pisi|[[Carl Wilhelm Scheele]] avastas hapniku enne [[Joseph Priestley]]t, kuid tema publikatsioon oli hilisem]]
Hapniku avastas esimesena [[Rootsi]] [[farmatseut]] [[Carl Wilhelm Scheele]], kes oli 1772. aastaks saanud [[dihapnik]]ku, kuumutades [[elavhõbe(II)oksiid]]i ja [[nitraadid|nitraate]].<ref name="ECE500" /><ref name="ECE499" /> Scheele nimetas selle gaasi '''tuleõhuks''', sest see oli ainus teadaolev põlemise toetaja, ning kirjutas aruande sellest avastusest käsikirjas "Chemische Abhandlung von der Luft und dem Feuer" ("Traktaat õhust ja tulest") mille ta saatis kirjastajale [[1775]] ja mis avaldati alles 1777.<ref name="NBB300" />

[[Pilt:PriestleyFuseli.jpg|pisi|left|Hapniku esmaavastajaks peetakse tavaliselt [[Joseph Priestley]]t]]
====Priestley====

1. augustil 1774 fokuseeris Briti vaimulik [[Joseph Priestley]] [[katseklaas]]is olevale [[elavhõbe(II)oksiid]]ile (HgO) päikesevalgust, mille tagajärjel vabanes gaas, mille ta hiljem nimetas '''deflogisteeritud õhuks'''.<ref name="ECE500" /> Ta pani tähele, et selles gaasis põlevad küünlad heledamalt ja hiir on seda hingates aktiivsem ja elab kauem. Olles gaasi ise hinganud, kirjutas ta: "Selle tunne minu kopsudes polnud tuntavalt erinev tavalise õhu tundest, kuid tundus, et mõnda aega pärast seda oli rinnal eriti kerge tunne."<ref name="NBB299" /> Priestley avaldas oma leiud 1775 artiklis pealkirjaga "An Account of Further Discoveries in Air", mis oli osa tema raamatust "[[Experiments and Observations on Different Kinds of Air]]".<ref name="ECE499" /><ref name="79lYm" /> Et Priestley avaldas oma leiud esimesena, siis peetakse teda tavaliselt esmaavastajaks. 
====Lavoisier====
Prantsuse keemik [[Antoine Lavoisier]] väitis hiljem, et ta avastas uue aine sõltumatult. Ent Priestley külastas oktoobris 1774 Lavoisier'd ning rääkis talle oma katsest ja sellest, kuidas ta uue gaasi avastas. Ka Scheele postitas 30. septembril 1774 Lavoisier'le kirja, milles ta kirjeldas, kuidas ta oli avastanud seni aine, kuid Lavoisier ei tunnistanud, et on selle kirja saanud (kirja koopia leiti pärast Scheele surma tema asjade hulgast).<ref name="NBB300" />

Vaieldamatult (kuigi tema kaasaegsed seda vaidlustasid) tegi Lavoisier esimesed adekvaatsed kvantitatiivsed katsed [[oksüdatsioon]]iga ja andis põlemise esimese korrektse [[seletus]]e ([[põlemise hapnikuteooria]]).<ref name="ECE500" /> Ta kasutas seda katset ja sarnaseid katseid, mida kõiki ta alustas [[1774]]. aastal, et [[flogistoniteooria]]t diskrediteerida ning tõestada, et Priestley ja Scheele avastatud aine on [[keemiline element]].
[[Pilt:Antoine lavoisier.jpg|pisi|[[Antoine Lavoisier]] diskrediteeris flogistoniteooria]]
Ühes katses täheldas Lavoisier, et kui kuumutada [[tina]] ja õhku kinnises anumas, siis kogukaal ei suurene.<ref name="ECE500" /> Ta pani tähele, et anuma avamisel tungib õhk sinna ägedalt sisse, mis annab tunnistust sellest, et osa õhku on ära kulutatud. Samuti pani ta tähele, et tina kaal on suurenenud anumasse juurde tunginud õhu kaalu võrra. Seda ja teisi katseid põlemisega kirjeldab tema raamat "[[Sur la combustion en général]]", mis ilmus [[1777]].<ref name="ECE500" /> Selles ta tõestas, et õhk on kahe gaasi segu: üks on "eluõhk", mis on põlemiseks ja hingamiseks vajalik, teine on ''azote'' ([[vanakreeka keel|vanakreeka]] sõnast ἄζωτον 'elutu'), mis ei toeta kumbagi. ''Azote'' kannab eesti keeles nime "[[lämmastik]]" (õigemini [[dilämmastik]]) ja [[ladina keel]]es ''nitrogenium'', kuid Lavoisier antud nimetus on säilinud [[prantsuse keel]]es ja mõnes teises keeles, näiteks [[vene keel]]es.<ref name="ECE500" /> (Vene keeles on lämmastik ''азот''.)

Lavoisier pani "eluõhule" [[1777]]. aastal nimetuse ''oxygène, mis tuli'' vanakreeka sõnast ὀξύς (''oxys'') ('terav', keemia mõistes '[[hape]]' hapete maitse järgi) ja järelliitest -γενή (''-genēs'') ('sigitaja', keemias 'tekitaja'), sest ta arvas, et hapnik on kõigi hapete koostisosa.<ref name="mellor" /> Keemikud (eriti Sir [[Humphry Davy]] [[1812]]) tegid hiljem kindlaks, et Lavoisier eksis selles (tegelikult on hapete keemia aluseks [[vesinik]]), kuid see enam hapniku nimetust ei mõjutanud.

Lavoisier' sõna laenati ka inglise keelde (''oxygen''), hoolimata inglise teadlaste vastuseisust ning asjaolu, et inglane Priestley oli gaasi esimesena isoleerinud ja esimesena sellest kirjutanud. Sellele aitas kaasa [[Erasmus Darwin]]i populaarses raamatus "[[The Botanic Garden]]" ([[1791]]) avaldatud hapnikku ülistav luuletus "Oxygen".<ref name="NBB300" />

====Kuhni kommentaar====
[[Thomas Kuhn]] kasutab [[Teadusrevolutsioonide struktuur#VI. Anomaalia ja teaduslike avastuste ilmumine|"Teadusrevolutsioonide struktuuri" VI peatükis]] hapniku avastamislugu selle kohta, et uudsete nähtuste avastamine ja teoreetiliste uuenduste leiutamine on lahutamatult seotud ning teaduslikku avastust ei saa täpselt dateerida ja sageli ka mitte atribueerida, sest avastus on protsess, mis hõlmab uut laadi nähtuse olemasolu ja olemuse kindlakstegemist ja see nõuab aega. Avastus ei ole võrreldav tavalise nägemisega; küsimusel, millal täpselt see tehti, puudub tähendus. Hapniku avastamise prioriteedi küsimus oli nii terav osalt sellepärast, et see avastus oli paradigmamuutuse lahutamatu osa. Lavoisier hülgas [[flogistoniteooria]] [[põlemise hapnikuteooria]] kasuks ja pani sellega alguse [[keemiarevolutsioon]]ile. Hapniku avastamine andis lihtsalt konkreetse kuju tema aimdusele, et põlemisel neeldub mingi õhu koostisosa. Priestley küll isoleeris hapniku, kuid samastas selle algul teise gaasiga, mille ta oli varem avastanud, seejärel aga pidas deflogisteeritud õhuks, millel on suurem võime flogistoni vastu võtta; seega ei väljunud ta flogistoniteooria raamest. Ka Lavoisier ei mõistnud hapnikku nii, nagu seda tänapäeval mõistetakse: algul oli see tema meelest õhk ise, hiljem pidas ta gaasilist hapnikku hapniku kui [[happelisuse printsiip|happelisuse printsiibi]] ja [[soojusaine]] ühendiks. Mõiste happelisuse alge tõrjuti keemiast välja alles pärast 1810. aastat ja soojusaine määratlusest loobuti 1860. aastate paiku. Hapniku kui keemilise elemendi avastamise saab Kuhni järgi dateerida ajavahemikku 1774–1777. Kuhn jääb oma dateeringus siiski ebamääraseks (1777 või varsti pärast seda). Ta osutab uue murrangulise käsitluse (flogistoniteooriast – uutmoodi põlemise tõlgendamisele) tekkimise asjaolu pikaajalisele ja mitmekihilisele olemusele, kritiseerides lihtsustatud kujutlust õpikutes, kus näidatakse pöördelisi sündmusi ennatlikult ja lõplikult – varju jäävad mõistete kujunemise sisemised vastuolud, mis alles hiljem täpsustuvad. Õpikute maht ei võimalda tihti sellist mitmekihilist analüüsi, millest sugenevad väärad lihtsustatud kujutlused tegelike pöördeliste sündmuste kohta teaduse ajaloos. Avastusfaktide tõlgendused, uued definitsioonid kujunevad selgeks, selliseks nagu õpikutest loeme, palju pikema järkjärgulise arengu tagajärjel. Kuhn on arvamusel, teadus on iseäranis palju kollektiivne looming. Üksikute teadlaste, nende avastuste taga on laiem teadlaste kogukond, võrgustik ja pikem ajaloo periood, suurem kontekst. Tema raamat "Teadusrevolutsioonide struktuur" lõpeb tõdemusega: "Teaduslik teadmine on nagu [[keel]]gi tõeliselt rühma (teadlaste kogukonna) ühisomand." (Peatükk Postskriptum 1969 lk 257)

===Aatomiteooria===

[[John Dalton]]i algne aatomihüpotees oletas, et kõik elemendid on üheaatomilised ning ühendites on aatomite arvud on tavaliselt omavahel kõige lihtsamates proportsioonides. Näiteks oletas Dalton, et vee valem on HO, nii et hapniku [[aatommass]] on vesiniku omast 8 korda suurem (tänapäeva teadmiste järgi 16 korda).<ref name="k8bEp" /> Aastal [[1805]] näitasid [[Joseph Louis Gay-Lussac]] ja [[Alexander von Humboldt]], et [[vesi]] moodustub kahest mahuosast vesinikust ja ühest mahuosast hapnikust. Ja [[1811]]. aastaks oli [[Amedeo Avogadro]] oma [[Avogadro seadus]]e põhjal jõudnud vee [[keemiline koostis|keemilise koostise]] tänapäevase tõlgendusele, võttes eelduseks, et vesiniku ja hapniku molekulid on kaheaatomilised.<ref name="ouS06" /> Kuni 1860. aastani neid tulemusi enamasti ignoreeriti, osalt sellepärast, et usuti, et aatomitel ei ole sama elemendi aatomite suhtes [[keemiline afiinsus|keemilist afiinsust]], ja osalt Avogadro seaduse näiliste rikkumiste tõttu, mida alles hiljem seletati dissotsieerivate molekulidega.

== Hapnikuringe ==
[[Hapnikuringe]] on hapniku liikumine [[Anorgaanilised ained|anorgaanilistest ühenditest]] elusorganismide [[Orgaanilised ained|orgaanilistesse ühenditesse]] ja tagasi, samuti elusorganismide poolt vahendatud hapniku konversioonid anorgaaniliste ühendite vahel.

Vaba hapnik [[Maa (planeet)|Maa]] [[atmosfäär]]is on [[fütoplankton]]i, taimede ja teiste [[fotosüntees]]i teostavate organismide elutegevuse tulemus: [[vesi|vee]] [[fotolüüs|fotolüütilisel]] lagunemisel eraldub [[vesinik]], mis seondub [[süsinik]]uga, ja hapnik, mis eraldub reaktsiooni jääkproduktina ümbritsevasse keskkonda, atmosfääri.

== Oksiidid ==
[[Oksiidid]] on hapniku ühendid mõne teise keemilise elemendiga. Oksiidid tekivad kahe lihtaine vahelise [[redoksreaktsioon]]i käigus, milles hapnik käitub [[oksüdeerija]]na.

Tuntumate oksiidide sekka kuuluvad näiteks divesinikmonooksiid ehk [[vesi]] (H<sub>2</sub>O), süsinikdioksiid ehk [[süsihappegaas]] (CO<sub>2</sub>), [[dilämmastikoksiid]] (N<sub>2</sub>O), [[alumiiniumoksiid]] (Al<sub>2</sub>O<sub>3</sub>), [[raudoksiidid]] ([[Raud(II)oksiid|FeO]], [[Raud(III)oksiid|Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub>]], [[Raud(II, III)oksiid|Fe<sub>3</sub>O<sub>4</sub>]]), [[kaltsiumoksiid]] (CaO), [[vääveldioksiid]] (SO<sub>2</sub>), [[ränidioksiid]] (SiO<sub>2</sub>) ja [[tsinkoksiid]] (ZnO).

== Hapniku ohtlikkus ==
=== Hapniku toksilisus ===
{{Vaata|Hapniku toksilisus}}
Et hapnik reageerib paljude [[orgaaniline ühend|orgaaniliste ühenditega]], on see paljudele [[anaeroobne organism|anaeroobsetele organismidele]] [[mürgisus|mürgine]]. [[Aeroobne organism|Aeroobsed organismid]] on hapnikuga [[kohastumine|kohastunud]] ja vajavad seda oma elutegevuseks. Nad vajavad hapniku talumiseks paljusid [[antioksüdant]]e. Kuid liiga suured hapniku [[kontsentratsioon]]id on ka neile mürgised.

Kui [[inimene]] [[hingamine|hingab]] hapnikku [[osarõhk|osarõhuga]] 0,75–1 [[atmosfäär (ühik)|atmosfäär]]i, hakkab ta umbes 10–20 [[tund|tunni]] pärast kannatama [[kopsud|kopsu]][[ärritus|ärrituse]] käes. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb [[surm]]. 0,5-atmosfäärist osarõhku on [[inimkatse]]tes talutud [[nädal]]a jooksul ilma kahjustusteta.

=== Tuleohtlikkus ===
Hapnikurikkas keskkonnas on suur [[tuleohtlikkus|tuleoht]], sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemis[[soojust]] kulub [[lämmastik]]u soojendamisele, mistõttu [[leek]] on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist [[segu|segatud]] [[gaas]]iliste või [[suspensioon|suspendeeritud]] [[põlevaine]]tega, tekib [[plahvatus]], millega võib kaasneda [[detonatsioon]]. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse [[oksülikviidid|oksülikviitideks]] ja neid kasutatakse [[lõhkeaine]]tena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis [[auramine|aurab]] hapnik aja jooksul ära ja [[plahvatusohtlikkus|plahvatusoht]] kaob. Oksülikviite moodustab ka [[asfalt]] kui [[poorsus|poorne]] orgaaniline aine. Need on mehaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda ülesõitmise või pealeastumise tagajärjel. Et hapniku keemistemperatuur on kõrgem kui [[õhk|õhu]] teisel põhikomponendil lämmastikul, [[kondensatsioon|kondenseerub]] ta õhu vedeldamisel kergemini: õhk hakkab kondenseeruma temperatuuril −191 °C, ja tekkiv vedelik on rikastatud hapnikuga, mida seal on 48%. Mis tahes koostisega vedela õhu auramisel aurab valdavalt lämmastik ja järelejääv vedelik rikastub hapnikuga; ka võib vedel lämmastik või õhk kokkupuutel õhuga õhust hapnikku juurde kondenseerida. Seetõttu on vedel õhk kokkupuutel põlevainetega ohtlik.

Tavatingimuste juures, normaalse hapniku kontsentratsiooni korral on hapnikumolekul siiski kineetiliselt stabiilne.

==Vaata ka==
*[[Oksiidid]]
*[[Hapnikutarve]]
*[[Hapnikusisaldus]]
*[[Isesüttimine]]
*[[Lahustunud hapnik]]

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="ECE499">[[Gerhard A. Cook]], [[Carol M. Lauer]]. Oxygen. – [[Clifford A. Hampel]]. ''The Encyclopedia of the Chemical Elements'', New York: Reinhold Book Corporation 1968, lk 499–512, lk 499.</ref>
<ref name="EB1911">''Encyclopaedia Britannica'', 11. trükk, 1911, [https://web.archive.org/web/20130825011055/http://www.1911encyclopedia.org/John_Mayow sub John Mayow|edition=11th]</ref>
<ref name="WoC">John Mayow. –''World of Chemistry'', Thomson Gale 2005, ISBN 0-669-32727-1.</ref>
<ref name="NBB299">[[John Emsley]]. Oxygen. – ''Nature's Building Blocks: An A-Z Guide to the Elements'', Oxford: Oxford University Press 2001, ISBN 0-19-850340-7, lk 297–304, lk 299</ref>
<ref name="morris">[[Richard Morris]]. ''The last sorcerers: The path from alchemy to the periodic table'', Joseph Henry Press: Washington, D.C. 2003, ISBN 0-309-08905-0.</ref>
<ref name="NBB300">[[John Emsley]]. Oxygen. – ''Nature's Building Blocks: An A-Z Guide to the Elements'', Oxford: Oxford University Press 2001, ISBN 0-19-850340-7, lk 297–304, lk 300.</ref>
<ref name="ECE500">[[Gerhard A. Cook]], [[Carol M. Lauer]]. Oxygen. – [[Clifford A. Hampel]]. ''The Encyclopedia of the Chemical Elements'', New York: Reinhold Book Corporation 1968, lk 499–512, lk 500.</ref>
<ref name="mellor">G. D. Parks, J. W. Mellor. ''Mellor's Modern Inorganic Chemistry'', 6. trükk, Longmans, Green and Co: London 1939.</ref>
<ref name="Wmgin">[[Joseph Jastrow]]. ''Story of Human Error'', 1936, ISBN 0-8369-0568-7, lk 171. [http://books.google.com/?id=tRUO45YfCHwC&pg=PA171&lpg=PA171 Google'i raamat]</ref>
<ref name="79lYm">Joseph Priestley. [http://rstl.royalsocietypublishing.org/content/65/384 An Account of Further Discoveries in Air]. – ''[[Philosophical Transactions]]'', 1775, kd 65, lk 384–394.</ref>
<ref name="k8bEp">[[Dennis DeTurck]], [[Larry Gladney]], [[Anthony Pietrovito]]. [https://web.archive.org/web/20080117230939/http://www.physics.upenn.edu/courses/gladney/mathphys/subsubsection1_1_3_2.html Do We Take Atoms for Granted?] – ''The Interactive Textbook of PFP96'', 1997.</ref>
<ref name="ouS06">[[Henry Enfield Roscoe]], [[Carl Schorlemmer]]. ''A Treatise on Chemistry'', Appleton and Co. 1883, lk 38.</ref>
}}

==Kirjandus==
*A. N. Meldrum. ''The Eighteenth Century Revolution in Science–The First Phase'', Calcutta [[1930]], ptk V.
*H. Metzger. ''La philosophie de la matière chez Lavoisier'', [[1935]].
*J. B. Conant. ''The Overthrow of the Phlogiston Theory: The Chemical Revolution of 1775–1789'', Cambridge, Mass. [[1950]]. 
*[[Maurice Daumas]]. ''Lavoisier, théoricien et expérimentateur'', Paris [[1955]].
*[[Uno Bocklund]]. A Lost Letter from Scheele to Lavoisier. – ''[[Lychnos]]'', [[1957]]–1958, lk 39–62.
*[[Henry Guerlac]]. ''Lavoisier–the Crucial Year: The Background and Origin of His First Experiments on Combustion in 1772'', Ithaca [[1961]].
*[[Thomas Kuhn|T. S. Kuhn]]. The Historical Structure of Scientific Discovery. – ''[[Science]]'', [[1962]], CXXXVI, lk 760–764. 
*[[Nick Lane|N. Lane]]. Oxygen: The Molecule that Made the World. – Oxford University Press, 2004, ISBN 978-0198607830.
*Elu energia. [[Agu Laisk]]. [[Tartu Ülikooli Kirjastus]] 2023. ISBN 9789916271445 (Hapniku molekuli, tripletse ja singletse oleku kohta lk 163-166; Hapnikumolekuli singletsest seisundist, selle vältimisest fotosünteesi valgusreaktsioonides lk 334-339)

== Välislingid ==
*[https://goldbook.iupac.org/terms/view/S05695] Hapniku molekuli kohta [[IUPAC]]-i kuldses raamatus.

{{commons|Oxygen|Hapnik}}
{{vikisõnastikus|hapnik}}
{{vikitsitaadid}}
{{keemElemMittemetallid}}

[[Kategooria:Keemilised elemendid]]
[[Kategooria:Lihtained]]
[[Kategooria:Mittemetallid]]
[[Kategooria:Hapnik| ]]