Haapaniemi linnus

Haapaniemi linnus oli keskaegne linnus Soomes Inkoo ja Salo linna ühendava 186. maantee ääres, Kisko kirikukülast umbes 1 km edelas, Kiskojärvi järve idakaldal Lääne-Uusimaa läänis, endises Raasepori Läänepoolses Kihelkonnas (Raseborg Wästra Härad).

Nimekujud

• 1799 – Haapaniemi

Ajalugu

• 1300, esimesed kindlakstehtud asustusjäljed piirkonnas.
• 1410 oli Turu ja Pori (Åbo och Björneborg) lääni Haliko kihelkonnas kohtunikuks taanlane Håkan Frille, kelle poeg Krister Frille oli aastal 1463 teadaolevalt esimene Haapaniemi talu omanik.
• 1469 on Haapaniemit kirjalikult esmamainitud.
• 1450–1525 on uurijate oletatud linnuse ehitusperiood.
• 1500. aasta paiku arvatakse olevat valminud kivilinnuse ülemine elukorpus.
• 1540. aastatel kuulus linnus Henrik Klausson Hornile, kelle ajal oli Haapaniemi tema peamõis. Valduse omandas Horn XVI sajandi alguses abielu kaudu. 1600. aasta paiku ehitati Kisko kirikukalmistule Hornide hallist kivist hauakamber.
• 1556–1563 ehitati seda rajatist Turu linnuse eeskujul renessanss-stiilis ümber. Turu linnuses resideeris tollal hertsog Johannes.
• 1600 läks omandiõigus Flemingite suguvõsale. Sajandi alguses oli linnus ilmselt veel asustatud, seal elanud talupere ehitas linnuse ühe külje vastu puithoone.
• 1700. aastatel, Põhjasõja (isoviha) ajal linnus lagunes ja selle seisukord muutus niivõrd halvaks, et kaheldi, kas ehitises üldse kunagi elati. XVIII sajandi algul ehitati linnuse kõrvale puidust mansardkatusega mõisahoone.
• 1737 läks maavaldus Fiskarsi külale ja kanti aastal 1883 üle firma Fiskars OY omandusse.
• 1910 tehti linnusevaremetes teaduslikke proovikaevamisi, mida juhtis Juhani Rinne.
• 1950 oli Soome Muuseumiamet huvitatud rajatise kaitse alla võtmisest ja aastal 1952 alustati arheoloogiliste kaevamistööde ja maapealsete müüride konserveerimistöödega, parandati keldrivõlve. Tööd kestsid 1958. aastani.
• 2004 viidi linnusevaremetes läbi objekti inventariseerimine.

Ehitus

Arhitektuuriliselt on tegemist majalinnusega. Väikelinnuselaadsest kaitseiseloomust annavad tunnistust kitsad laskeavatüüpi aknapilud ja paksud müürid. Hoone on ristkülikukujuline, küljepikkustega 13 x 18 meetrit. Vastu pikemat lõunapoolset külge asetseb trepitorn mõõtmetega 5,3 x 4,3 meetrit. Keldrikorruse tünnvõlvid on laotud püstiasendis kiltkivist, mis uuringute järgi on toodud lähedalasuvalt Hyypiänvuore mäelt. Keldrikorrus jaotub viieks ruumiks: hoone keskel pikisuunas on paks vahesein, ühel küljel kolm, teisel kaks ruumi. Neid ühendav ukseava on vaheseina lõunapoolses otsas. Keldri peal asetseval esimesel korrusel on veel samuti aimatav ruumide jaotus. Linnus on ehitatud maakivist (graniit), vähesel määral on kasutatud punast tellist uksepiitade juures jm. Arvatakse ka, et linnust ei kasutatud pidevalt aastaringi, vaid seda kasutati rohkem varude ladustamiseks ja vähemalt talvel elati linnusega külgnevates puithoonetes, mis moodustasid sinna kõrvale suletud siseõue.

Praegune seisukord

Näha on esimese, keldrikorruse vundamendid, mõned akna- ja uksevõlvid ja keldritrepid. Keldrites on näha fragmente algsest põrandasillutisest. Linnusevaremed on muinsuskaitse all.