Grabbacka linnus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Grabbacka linnus on keskaegne linnus Soomes, Karjaa ehk Karise linnast 2,5 km lõunas[1], Karjaast Antby ja Snappertuna poole viiva vana maantee nr 1103 ääres.[2]

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1578 – Gråbacka[3]
  • 1581 – Gråbachka
  • 1799 – Grabbacka[4]
  • – Grabacka

Vanarootsi gråben võis tähendada hunti ehk "hallsuud".[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ala oli tihedasti asustatud juba rauaajal, mida tõendavad arvukad leiud, elukohad, kalmed ja maalinnad. Linnus asus vana tähtsa kaubamaantee "Suure Rannatee" lähedal[5], mis viis piki Soome lahe põhjarannikut Raaseporist (Raseborg) Lappinjärvile (Lappträsk)[6]. Keskajal oli linnus ka meremeestele ligipääsetav, hiljem maatõus seda enam ei võimaldanud. Nüüdsed lähedalasuvad Gösbackavikeni põllud olid muinasajal veel merelaht. Siin ristusid nii maanteed kui veeteed.[5]

1300. aastatesse paigutatakse uurijate poolt esmase kaitsetorni rajamist selle ehitusstiili järgi.[3]

1396 andis Põhjamaade Uniooni (Taani) kuninganna Margrete välja seaduse, mis keelustas vasallidel (aadlil) oma tarbeks kivist linnuste ja mõisate ehituse.

1401 on mainitud Olof Grabbet Uskelast, 1450 Laurens Grabi Karjaast. 1461 ja 1466 oli Lauren Grobbe (Laurens i Graab) kohtunikuks Karjaas.[3] Tundub, et see perekond on juba XIV sajandi lõpus sealkandis kanda kinnitanud ja ametikoht oli pereliini pidi päritav.

1470 pühitseti maakividest ehitatud Karjaa/Karise kirik. Kiriku ja Grabbacka vanema linnuseosa müüriladu on sarnased.[6]

1483. aasta ediktiga keeld tühistati ja algas kivist linnuste ehitus. Varasemad kindlustused olid enamjaolt puidust ja neist pole arvestatavaid jälgi järele jäänud. Grabbacka on üks neljast XV sajandi lõpul Lääne-Uusimaale ehitatud väikelinnusest.[7] Linnuse ehitamise aegu liideti Grabbacka mõisaga tõenäoliselt Dalkarby küla.[8]

14941520 oli Måns Andersson Grabbe Uusimaa ja Häme (Nylands och Tavastehus) lääni Raasepori Idapoolse Kihelkonna (Raseborgs Östra Härad) kohtunik (foogt). Teda peetakse linnuse rajajaks ja ilmselt siis XV-XVI sajandi vahetusel väikelinnuse ehitust alustatigi. Maavalduse kuuluvusele viitab ka paiga nimi. Linnuses elas ka Månsi poeg Nils.[7]

1500. aasta paiku ulatus merelahesopp praeguse Kungsåni jõe kohal veel linnuseni ja tõenäoliselt oli linnusel seal ka väike sadam. Mõõtmised näitavad, et jõgi oli seal tollal 15–20 meetri laiune.[6]

1525 võttis Nils Grabbe (u 1490–1549) koos vennaga isalt päranduseks saadud linnuse üle[6]

1526 on linnust esmakordselt ürikuliselt mainitud.[6]

1550ndatesse on uuringute järgi paigutatud linnuse viimane ehitusetapp. Siis oli linnusepealik Erik Stålarm ("teraskäsi"), kes abiellus Nils Grabbe tütre Beataga. Linnus oli ühe perekonna käes umbkaudu perioodil 1470–1670. Pärast viimast ehitusperioodi hakkas linnus tasapisi lagunema, kuna maavaldust majandati kehvasti ja ilmselt ei jätkunud vahendeid lossi korrashoiuks.[6]

1554. aasta 18. jaanuaril toimusid linnuses Eriku ja Beata pulmad, kus kohal olid paljud tähtsad kõrged riigiametnikud: riiginõunik admiral Erik Flemming, kohtunik kolonel Nils Boije Gennäsist, Henrik Klasson Horn Kankasest, Göran Fincke, Johann Stålarm, Torsten Ram jt.

1555. aasta 6. detsembril külastas linnust Nils Grabbe väimehe Erik Axelsson Stålarmi külalisena Rootsi kuningas Gustav I Vasa.[5]

1625. aastal oli talu ja linnus veel Beata Grabbe ja Erik Arvidsson Stålarmi järglaste käes.[5]

1656 läks valdus abielu kaudu Johann Jakob von Bergile, kes müüs selle 1685 ärimees Karl Billsten i Fagervikile. Fagervik andis Grabbacka rendile ja talu õitseaeg sai läbi.

1672. aasta tulekahju hävitas linnusehoone lõplikult ja 1684 ehitati osaliselt linnusemüüride peale ja osaliselt selle kõrvale puidust hoone. Kivimüüridest jäid alles ja kasutusse keldrikorrus ja osa I korruse seintest.[5] Linnusevaremeid võidi kasutada ka lihtsalt kivimurruna ehituskivide saamiseks.[3]

1830ndatel leiti linnuse lähedalt Kungsåni jõest vana laevakere.[6]

1860 ehitati linnuse kõrvale mõisa peahoone.[5]

1865. aastani säilis kivimüüridel puitehitis.[7]

1930ndatel taasavastati uuesti mulla ja taimestikuga kaetud linnusevaremed.[6]

1933 ostis talu koos varemetega Hugo Holmberg.

19371939 tehti arheoloogilisi kaevamisi. Välja kaevati pinnasekihtide alt enamus rajatisest – keskne vanem tornlinnus ja osa hilisemaid hoonetiibu.[5]

1950. aastast alates on linnusevaremeid järk-järgult restaureeritud.[8]

2002. aastal tehti arheoloogilisi uuringuid linnusest lõuna poole jääval väljal. Leiti punasest savist keraamikat ja klaasi.[8]

2005. aastal uuriti linnusevaremete tehnilist seisukorda. Leiti probleemseid kohti ja lagunemist võlvide ja ukseavade juures.[9]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on algselt olnud tornlinnusega, millele hilisematel ehitusetappidel on lõuna- ja põhjaküljele juurde ehitatud lühikesed hoonetiivad. Erinevaid ehitusetappe näitavad ka lahtikaevatud varemetes paljastunud vuugivahed: I etapis on rajatud tõenäoliselt torn, II etapp viitab põhjapoolsele hoonetiivale, III etapp lõunapoolsele hoonetiivale ja idapoolsele juurdeehitusele.[10] Kindlustatud mõisamaja linnuselaadsele iseloomule viitavad paksud müürid ja kitsad laskeava-tüüpi aknad. Keldrites on olnud tünnvõlvid. Kujult ebasümmeetrilise ja arvatavasti 3-korruselise hoonekompleksi[8] mõõtmed on põhjast lõunasse 22 m ja läänest itta 14 m.[7] Tornis on igal korrusel olnud tõenäoliselt üks ruum ja mõlema tiiva igal korrustel 2 ruumi – suur ja väike. Lõplikult valminuna on ehitusstiili järgi tegemist olnud 3-korruselise ühe torniga ja juurdeehitustest tingitud ebakorrapärase kujuga majalinnusega.

Ehitamiseks on enamjaolt kasutatud maakivi (graniitkivi), mis mõne ehitussõlme juures on osaliselt tahutud ning võlvide ja uksesillusekaarte juures on kasutatud punast tellist.

Linnuse põhja- ja loodeküljel moodustab kiviaed suletud siseõue, mille servas on näha teise vana hoone vundament ja keldriavaus.[8]

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Enne teist maailmasõda väljakaevatud müürid ja keldrid on konserveeritud ja vaatajatele avatud. Säilinud on 1. korruse ja ühe keldri ruumid. Keldrikatus on kattega kaitstud. Linnusevaremed on muinsuskaitse all.

Legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Legend räägib, et juba muinasajal oli Grabbacka künkal linnus, mille rajasid Rootsist Soome randa purjetanud kolm venda. Üks vendadest, Bo Jonsson Grip, olevat ehitanud Raseborgi, teine vend Junkarsborgi ja kolmas Grappesborgi linnuse.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]