Gleb Pjanõhh

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Gleb Valentinovitš Pjanõhh (vene keeles Глеб Валентинович Пьяных; sündinud 15. aprillil 1968 Moskvas) on vene ajakirjanik.

Ta lõpetas 1992. aastal Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli žurnalistikateaduskonna. Töötas aastatel 1991–2001 ajalehes Kommersant korrespondendi ja peatoimetaja asetäitjana. Tema viimane artikkel Kommersantis, mis avaldati 20. juunil 2001, oli pühendatud meediamagnaat Vladimir Gussinskile. Käsitledes Kommersantis NTV juhtumit, kritiseeris ta NTV telekanalit (Gussinskile kuulunud telekanal) ja selle juhti Jevgeni Kisseljovi; sarnast seisukohta väljendas ta ka 2018. aastal Vladimir Tšernõšjovi filmis "NTV. 25+".

Pjanõhh töötas ka Prantsuse ajakirja Paris Match venekeelses väljaandes. Aastatel 2001–2018 töötas televisioonis: 2001–2003 telekanalil Treti Kanal, 2003–2005 kanalil Rossija (telesaate Vesti öise uudisteprogrammi saatejuhina) ja 2005–2018 kanalil NTV. Aastatel 2005–2012 juhtis saadet "Programma Maksimum" ("Программа максимум"). Saate autorid otsustasid, et saate materjali esitus pidanuks olema võimendatud. Selle idee elluviimiseks lasti saatejuhil esineda kiiremini ja emotsionaalsemalt. Nii said tema hääle spetsiifiline intonatsioon ja artikulatsioonižestid laiemalt tuntuks. Hiljem on sellist esituse maneeri parodeeritud teistes telesaadetes.

Pjanõhh on loonud mitu dokumentaalfilmi, neist 2012. aastal valminud "Pulja-dura" ("Пуля-дура") käsitles 1962. aastal toimunud Novotšerkasski veresauna.

Märtsis 2018 avas ta YouTube'is oma kanali Dom za God ('Maja aastaga'), milles räägib eramajade ehitamisest linnalähedastes piirkondades.