Geenidoping
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2021) |
Geenidoping on hüpoteetiline geeniteraapia mitteterapeutiline kasutamine, kus eesmärgiks on parandada sportlaste sooritusvõimet. Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) lisas geenidopingu keelatud tegevuste nimekirja 2003. aastal. Geenidoping võib olla ka kaasasündinud genoommutatsioon.
Seda liiki dopingu puhul võivad sportlased olla nii inimesed kui ka loomad. Geenidopingu võib jagada kolme kitsamasse rühma: geeni ülekanne, geeni summutamine ja geeni muutmine.[1] Selle kasutamine on ametlikult keelatud, kuid kuna see on uusim dopinguliik, siis on selle organismist avastamine väga keeruline.
Geenidopingu rühmad
[muuda | muuda lähteteksti]Geeniülekandes kasutatavad erütropoteiinid, (tõstavad punaste vereliblede taset) ning insuliinitaoline kasvufaktor 1, (aitab kaasa lihaskasvule) on tihti kasutatud geeniteraapias. Kuid need geenid võivad olla suunatud ka geenidopingule, siis keelavad sellega tegemist nii inimeste kui ka hobuste dopinguvastased agentuurid.
Meditsiinis ravitakse geenide summutamisega neuroloogilisi haigusi. Geenidopingus kasutatakse seda selleks, et summutada geene, mis võivad sooritust negatiivselt mõjutada. Üheks selliseks geeniks on müostatiin (MSTN), kuna see piirab lihaskasvu. Seda kasutatakse enim just võidusõiduhobustel. [2]
Geeni muutmisel geene asendatakse, kustutatakse, pööratakse või paigutatakse ümber. Kõige levinum meetod on CRISPR[3]. See on kõige lihtsam, kiirem ja odavam viis. Seda süsteemi on uuritud palju ning on jõutud hõlpsa ja usaldusväärse geenide redigeerimiseni[1].
Miks kasutatakse geenidopingut
[muuda | muuda lähteteksti]Geenidopingut kasutatakse sportlase sooritusvõime parandamiseks. Kuna seda liiki dopingut on organismist keeruline avastada, on selle kasutamine laialdane. Peamiselt saavutatakse sellega lihasmassi kasvu ja vastupidavust. Steroidid aitavad ka treeningust taastumisel: nad vähendavad treeningutes tekkinud lihaskahjustusi ning aitavad lihastel taastuda. See võimaldab sportlastel treenida rohkem, vähendades ületreenimise riski.
Kuna EPO mõjutab punaste vereliblede tootmist, saab selle abil suurendada organismi hapnikuvarustust. Punaste vereliblede rohkus aitab lihastel paremini hapnikku saada. Seeläbi suurendatakse sportlaste vastupidavust.
Geenimutatsiooni avastamine organismist
[muuda | muuda lähteteksti]Kõige sagedamini kasutatakse vere- ja uriiniproove PCR-testide jaoks.[1] Enamjaolt mõjutatakse just lihaseid, kuid uuringud on näidanud, et transgeenne on võimalik leida ka vereringest, kuhu need jõuavad kiiresti ning püsivad kuni kuu aega. Väga täpselt tehtud analüüsid suudavad leida transgeenne 100% täpsusega, leides 80–130 koopiat 1 ml veres või vereplasmas. [1]
Kuigi PCR testid on lihtsad ning täpsed, on neil ka mõned puudused. Üheks puuduseks on teadaolevate geenide vähesus. Nii inimesel kui ka hobusel on teada 20 000 mutatsiooni.[4] Ka väga väikesed muutused transgeenis võivad mõjutada selle avastamist. Lisaks ei ole võimalik nende testidega kindlaks määrata ühtegi teist geenimutatsiooni.
Geenidopingu ohud
[muuda | muuda lähteteksti]On olemas kahte liiki geenidopingut: viiruslik ja mitteviiruslik.[1]
Viiruslik geenidoping on tervise seisukohast ohutum, kuid selle kasutegur sooritusvõimele on väiksem. Viirusliku geenidopingu puhul on aga risk haigestuda. Suureks riskiks on näiteks adenoviirus, mis mõjutab ülemisi hingamisteid. Samuti võib saada herpesviiruse, mis mõjutab kesknärvisüsteemi. Seda viirust ei ole võimalik välja ravida.
Sellise riski võtmine on põhjendatud vaid raskeid haigusi põdevatel inimestel. Noorte ja elujõuliste sportlaste jaoks on see risk aga vastuvõetamatu. Üks esimesi traagilisi juhtumeid oli see, kui 1999. aastal vallandus geeniteraapia patsiendi organismis tugev adenoviiruse puhang ning patsient suri.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Teruaki Tozaki, Natasha A. Hamilton (07.06.2021). "Control of gene doping in human and horse sports". Gene therapy.
- ↑ 2,0 2,1 Tessa Wilkin, Anna Baoutina, Natasha Hamilton (27.03.2017). "Equine performance genes and the future of doping in horseracing". Wiley Analytical Science. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.10.2021. Vaadatud 25.10.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Teruaki Tozaki, Aoi Ohnuma, Mio Kikuchi, Taichiro Ishige, Hironaga Kakoi, Kei-ichi Hirota, Natasha A. Hamilton, Kanichi Kusano, and Shun-ichi Nagata (31.12.2021). "Whole-genome resequencing using genomic DNA extracted from horsehair roots for gene-doping control in horse sports". Journal on Equine Science.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Teruaki Tozaki, Aoi Ohnuma, Mio Kikuchi, Taichiro Ishige, Hironaga Kakoi, Kei-ichi Hirota, Kanichi Kusano, Shun-ichi Nagata (23.04.2020). "Microfluidic Quantitative PCR Detection of 12 Transgenes from Horse Plasma for Gene Doping Control". MDPI.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)