Friedrich Adolf von Stackelberg
Friedrich Adolf von Stackelberg (6. august 1754 – 18. september 1814) oli Stackelbergide aadlisuguvõsast pärit baltisaksa aadlik. Ta oli Abja, Karaski, Krootuse ja Musti mõisnik.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich Adolf von Stackelberg sündis 1754. aastal Georg Gustav von Stackelbergi ja Charlotte Eleonore von Stackelebergi (sünninimega Freytag von Loringhoven) peres[1].
Stackelberg liitus ka sõjaväega ning oli 1790. aastaks tõusnud kaardiväelipnikuks. Sama aasta 20. mail ostis ta 50 000 kuldrubla eest oma abikaasa venna, Karl Magnus Posse omanduses oleva osa Abja mõisast. Mõisa osa kirjutati tema nimele 70 aastaks. 17. augustil 1794 pantis Stackelberg oma osast poole Gotthard Possele. 1799. aasta 6. märtsil sai Stackelberg oma omandusse terve mõisa, selle eest pidi ta Gustav Possele maksma 5000 kuldrubla.[2]
Kohtuprotsessid
[muuda | muuda lähteteksti]Stackelberg sai tuntuks kui julm mõisaomanik, kes oma talupoegi tihti ka peksta lasi. 1798. aasta talvel kaebasid Stackelbergi talupojad maanõunik Friedrich Wilhelm von Sieversile, et neid koheldakse halvasti ning sillakohtule esitatud kaebused pole kuhugi viinud. Järgmisel aasta kevadel kutsus Sievers talupojad oma Rantsna mõisa, kust ta saatis kaebekirja Riia maanõunike kolleegiumile. Oktoobris määrati kaebuste uurimiseks komisjon, kuhu kuulusid maanõunikud Moritz Friedrich von Gersdorff, Otto Friedrich von Pistohlkors ja major von Vietinghoff.[3]
Sievers kirjutas maanõunike kollegiumile järgmise kirja, mis oli oma keelekasutuses Stackelbergi vastu liialt solvav. Stackelberg väitis ka, et Sievers olevat temavastaseid tunnistusi küsinud alaealistelt talupoegadelt. Sievers kuulutas koos kahe abilisega Stackelbergi poolt Abja mõisale kuuluva kahe maavalduse müügi kehtetuks. Seepärast määrati talle Eestimaa maanõunike kolleegiumi poolt 500 rubla trahvi.[4]
Stackelberg palus kaitses keiser Paulilt. Paul käskis Eestimaa kindralkuberer Ludwig von Nagellil maanõunike kollegiumi otsused tühistada. Sievers kutsuti Peterburi kindralprokurör Aleksandr Beklešovi ette. 1800. aasta aprillis otsustas senat, uurimist peab edaspidi juhatama kindralkuberner Nagell. Sievers ja Gersdorff eemaldati ametist. 1801 mõisteti Sievers senati poolt süüdi talupoegade mitteametlikus ülekuulamises Rantsna mõisas ning Gersdorff Stackelbergile ebaseaduslike trahvide määramises. Kohtuprotsessid kestsid aga edasi ning lõppesid Stackelbergi kaotusega. Nii Sievers kui ka Gersdorff rehabiliteeriti keiser Aleksander I-se poolt.[4]
Hilisem elu
[muuda | muuda lähteteksti]Stackelberg moodustas talupoegade jaoks ühiskassa, kuhu iga maksukohustusega talupoeg andis aastas 14 kopikat. Kogutud raha jagati raskustes elavatele talupoegadele.[4] Tema ajal ehitati välja ka Abja mõisa esindushooned, park jm[5].
Elu lõpus kahetses Stackelberg oma vägivaldset käitumist, öeldes, et ta ei ole väärt, et teda pühitsetud mulda maetaks.[5] Friedrich Adolf von Stackelberg suri 1814. aasta 18. septembril Tartus. Ta maeti mõisa lähedale Mõnsikille karjamõisa maadele.[6] Tänapäeval tähistab Stackelbergi hauakohta infostend.
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Stackelberg abiellus 1777. aasta 10. märtsil Caroline Johanna Possega. Abielust sündis seitse last.[1]
- Karl Gustav von Stackelberg (1780–1806). Abiellus Dorothea Amalie von Braschiga Rasina mõisast.
- Georg Gotthard von Stackelberg (1786–1844). Vene alampolkovnik. Abja mõisnik. Abiellus Sophie von Anrepiga Kärstna mõisast.
- Johann Friedrich von Stackelberg (1793–1848). Vene major. kuni 1834. aastani Karaski ja Musti mõisnik. Abiellus Caroline Anna Sophie Louise von Ferseniga Saadjärve mõisast.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Archiv der Familie von Stackelberg. Kd. 2. Peterburi. 1900.
- Lehesmets, Helju. Abja mõis läbi aegade. 2004.
- Stackelberg, Otto Magnus von. Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft. Görlitz. Kd. 1. Lk 339. 1931.