Eärnur

Eärnur on J.R.R. Tolkieni teoste tegelane.

Eärnur sündis 1928. Arvatav hukkumisaeg on 2050, kuid pole välistatud, et ta elas vangistuses veel mõned aastad). Ta ei võtnud naist ja jäi seega ka lastetuks ning oli viimane kuningas enne Elessarit, pärast teda läksid valitsusohjad Kojaülemate kätte. Tema nimetas Minas Anori ümber Minas Tirithiks. Tema isa, Eärnil II saatis ta laevastikuga abiks Arveduile Põhja, ent vägi jäi hiljaks, Arthedain oli juba vallutatud ja Arvedui oli kadunud. Ent kui Eärnur jõudis Hallidesse Sadamatesse, kutsus Círdan enda juurde kõik, kes said tulla Lindonist ja Arnorist ja nad marssisid põhja Nõidkuninga vastu. Nenuiali ja Põhjakinkude vahel leidis aset suur lahing ja Nõidkuningas sai lüüa ning põgenes oma armee riismetega. Ent Gondori ratsavägi eesotsas Eärnuriga said ta kätte enne kui ta Carn Dúmi varjule pääses ja Angmar löödi lõplikult puruks. Kuid enne päris lõppu ründas Nõidkuningas Gondori Pealikku ning tolle hobune hakkas hirmust lõhkuma ning kandis Eärnuri lahinguväljalt minema. Kui Glorfindel kohale jõudis, Nõidkuningas põgenes, ent Eärnur jõudis tagasi alles öö hakuks ning oli raevus ning tahtis vaenlast jälitama minna. Glorfindel hoidis teda tagasi ja tema sõnad Nõidkuninga kohta olid muuhulgas "… ja ta ei lange mitte mehe käe läbi." 2002 võttis Nõidkuningas koos teiste Sõrmusevaimudega ära Minas Ithili kantsi, mida hakati seejärel hüüdma Minas Morguliks. Kui Eärnur 2043 oma isa järel krooni päris, kutsus Nõidkuningas ta välja, pilgates tema põgenemist Põhja lahingus. Kojaülem Mardil vaigistas kuningat, ent kui väljakutse 7 aastat hiljem kordus, läks Eärnur väikese kaaskonnaga Minas Morguli väravate ette ja ühtki sellest salgast ei nähtud enam iial.