Lehekülje Esimene Poola jagamine lähteteksti vaatamine

[[Pilt:First Partition of Poland1772.png|pisi|Esimese Poola jagamise maadejaotus]]
[[Pilt:Polish-Lithuanian Commonwealth 1773-1789.PNG|pisi|Venemaa protektoraadi staatuses Rzeczpospolita pärast esimest Poola jagamist aastail [[1773]]–[[1789]]]]
[[Pilt:Picture of Europe for July 1772.PNG|pisi|Satiiriline Briti ofort "Euroopa juulis 1772"]]
'''Esimene Poola jagamine''', mis leidis aset [[1772]]. aastal, oli esimene kolmest jagamisest (ehk riigi osalisest [[annekteerimine|annekteerimisest]]), mis aastaks [[1795]] tegid [[Rzeczpospolita]]le lõpu. Esimese [[Poola jagamised|jagamise]] peamiseks motiiviks olid [[Venemaa keisririik|Venemaa]] võimu kasv, mis hakkas ohustama [[Preisi kuningriik|Preisimaad]] ja [[Habsburgid]]e [[Austria keisririik]]i. Jagamise kavandas [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich Suur]], et hoida austerlasi, kes olid sõdades [[Otomani impeerium]]iga edu saavutanud Venemaa peale kadedad, uut sõda alustamast. Nõrgenenud ja juba niigi Venemaa kontrolli all olev Rzeczpospolita oli sunnitud loovutama oma tugevamatele naabritele – Venemaale, Austriale ja Preisimaale – suuri maa-alasid, et Kesk-Euroopas taastuks nende kolme riigi vaheline regionaalne tasakaal. Kuna Poola ei suutnud end efektiivselt kaitsta ja riigis olid juba varem võõrväed, oli ka [[Seim (Poola)|seim]] sunnitud [[1773]]. aastal nende kolme välisriigi korraldatud [[Jagamisseim]]i istungitel selle ratifitseerima.

==Taust==
17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses oli Rzeczpospolita muutunud ühest Euroopa suurvõimust Venemaa [[protektoraat|protektoraadiks]] (või [[vasallriik|vasallriigiks]] või [[satelliitriik|satelliitriigiks]]). Praktikas otsustas Vene tsaar, kes saab vabadel valimistel Rzeczpospolita riigipeaks ja ühtlasi otsustas ta ka enamikku Poola siseasjadest. Sellise asjade käigu näiteks on [[Repnini seim]] (nimetatud Venemaa suursaadiku järgi, kes mitteametlikult seal toimuvat juhtis).<ref name="1twfn" />

Kõige varasema plaani Poola territooriumite annekteerimiseks esitas [[August III]] surma järel Venemaa Sõjalise Kolleegiumi eesistuja kindral [[Zahhar Tšernõšov]]. Üldjoontes kavandas ta Venemaaga liita just need alad, mille see esimesel Poola jagamisel reaalselt ka hõlvas.<ref>Zofia Zielińska, Polska w okowach "systemu północnego" 1763–1766, Kraków 2012, lk 44</ref>

Esimene jagamine leidis aset pärast seda, kui võimude tasakaal Euroopas oli pärast Venemaa võite Otomanide üle [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|Vene-Türgi sõjas]] muutunud ja Venemaa oli tugevamaks muutunud. See ohustas Habsburgide huvisid sealses piirkonnas, mis olid seotud eriti [[Moldova (piirkond)|Moldova]] ja [[Valahhia]]ga. Nii asuti Austrias kavandama sõda Venemaaga.<ref name="dWhbA" />

[[Prantsusmaa]], kes oli tol ajal sõbralikes suhetes nii Austria kui ka Venemaaga, pakkus olukorra lahendamiseks välja terve rea territoriaalseid muudatusi, mille käigus Austria oleks saanud kompensatsiooniks osa [[Preisi Sileesia]]st, Preisimaa oleks aga saanud ajaloolise preislaste asuala [[Warmia]] ning lisaks ka osa Poola [[lään]]ist [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaast]], kus niikuinii olid juba võimul [[baltisakslased]]. Preisimaa kuningas Friedrich II ei olnud hiljuti [[Sileesia sõjad|Sileesia sõdades]] võidetud [[Sileesia]] loovutamisest huvitatud, küll aga soovis ka tema olukorda rahumeelselt reguleerida – [[Vene-Preisi liidulepe]] oleks võinud ta kiskuda sõtta Austriaga ja [[Seitsmeaastane sõda]] oli jätnud talle tühja riigikassa ja nõrgestatud armeed. Ka soovis ta kaitsta nõrgenevat Otomani impeeriumit, mida Preisimaa sõda kas Austria või Venemaa vastu oleks võinud veelgi enam kahjustada. Nii veetis Friedrichi vend [[Heinrich (Preisimaa prints)|prints Heinrich]] aastate [[1770]] ja [[1771]] vahelise talve [[Peterburi]]s, esindades seal Preisi õukonda. Kuna Austria oli aastal [[1769]] [[Lubowla leping]]ut rikkudes hõivanud [[Ungari]] [[Szepesi piirkond|Szepesi piirkonnas]] 13 linna, pakkusid [[Katariina II]] ja tema nõunik kindral [[Ivan Tšernõšov]] välja, et ka Preisimaa võiks hõivata osa Poola alasid – eelistatavalt Warmia piirkonna.<ref name="sXmXk" /> 

Pärast seda, kui Heinrich oli oma vennale venelaste ettepanekust rääkinud, tegi Friedrich ettepaneku, et Venemaa, Austria ja Preisimaa võiksid osa Poola piirialasid omavahel ära jagada, nii et suurima osa saaks hiljutistes muudatustes kõige enam kahju kannatanud riik – Austria. Nõnda lootis Friedrich suunata Venemaa laienemispoliitika nõrga ja niigi mittefunktsioneeriva Poola riigi vastu, eemale Otomanide impeeriumist. Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] tegi omakorda ettepaneku, et preislased tagastaks Austriale Sileesia, saades kompensatsiooniks Poola alasid, ent Friedrich II seisis sellistele plaanidele kindlalt vastu.<ref name="Britannica" />

Olgugi et Venemaa oli juba aastakümneid (alates [[Vaikne Seim|Vaiksest Seimist]]) nõrka Poola riiki pidanud oma protektoraadiks<ref name="2yWSg" />, oli riiki laastanud kodusõda, milles [[Bari konföderatsioon]]i väed olid üritanud väärata Venemaa kontrolli Poola üle. Poola positsiooni oli nõrgestanud ka hiljutine talupoegade ja [[kasakad|kasakate]] ülestõus [[Kolijivštšõna]] [[Ukraina]] aladel. Lisaks sellele peeti Peterburi õukonnas venelaste toetusel troonile tõusnud kuningat [[Stanisław August Poniatowski]]t liialt nõrgaks ja isemeelseks; nõnda jõuti otsusele, et Poola on protektoradina oma väärtuse minetanud. Kolm suurvõimu õigustasid ametlikult oma tegevust sellega, et neile oli vaja kompensatsiooni selle eest, et nad aitasid oma naaberriigi probleeme lahendada ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra (Bari konföderatsioon oli selleks hästi sobiv vabandus); tegelikult olid aga kõik kolm riiki huvitatud uute territooriumide omandamisest.<ref name="aobg9" />

Pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud [[Doonau vürstkonnad]], suutis prints Heinrich veenda nii Friedrichit kui ka [[Austria ertshertsog]]inna [[Maria Theresia]]t selles, et võimude tasakaalu aitab kõige paremini säilitada see, kui kolm riiki jagavad omavahel Rzeczpospolita alasid, mitte aga see, kui Venemaa hõivab uusi Otomanide impeeriumile kuulunud territooriume. Kuna Preisimaa, kes oli juba ammu tahtnud hõivata Põhja-Poola [[Kuninglik Preisimaa|Kuningliku Preisimaa]] alasid, avaldas teistele riikidele survet, siis leppisidki kolm suurvõimu esimeses Poola jagamises kokku. Sellele aitas kaasa ka võimalik Austria ja Türgi vaheline liit, millele austerlastel oli vaid üksikuid vastuväiteid.<ref name="seitseteist" /> Austerlased oleks nimelt eelistanud saada [[Balkani poolsaar]]el oma valdusse veel enam otomanide valdusi, mida Habsburgid olid juba ammu soovinud oma riigiga liita. Nõnda tõmbasid venelased oma väed Austria piiri ääres asunud Moldovast tagasi. Kui Bari konföderatsioon [[3. november|3. novembril]] 1771 [[Poola kuningas|kuningas]] Poniatowskit röövida üritas, said kolm õukonda uue ettekäände "Poola anarhia" laitmiseks ning võimaluse demonstreerida vajadust naabrite sekkumiseks ning riigi ja selle kodanike "päästmiseks".<ref name="nKxrS" />

==Ettekäänded jagamiseks==

Pärast jagamislepingu sõlmimist alustasid selle kolm osapoolt Lääne-Euroopas laialdast propagandakampaaniat, õigustamaks oma tegusid. Üks ettekäänetest, mida kasutati, oli nende riikide ajalooline õigus Poola maadele. Seda ettekäänet kasutas eriti Preisimaa; selle minister [[Ewald Friedrich von Hertzberg]] üllitas teose, kus põhjendas Preisimaa õigusi [[Suur-Poola]]le lähtuvalt selle õigustest [[Neumark]]ile. Teised riigid põhjendasid oma teguviisi Poola raadade tegutsemisvõimetusega ja poola [[šlahta]] omavoliga.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 142–148.</ref>

Jagamise ametlikuks ettekäändeks kujunes Bari konföderatsiooni pooldajate katse 3. novembril 1771 röövida kuningas Poniatowski.<ref>Władysław Konopczyński, Dzieje Polski nowożytnej, Warszawa 1986, kd.II, lk. 632.</ref> Ka tuletasid nad õiguse Poola territooriumidele sellest, et purustasid sõjaliselt Bari konföderatsiooni ja tõid Poolas valitsenud anarhiasse taas korra, millest tulenevalt oli neil õigus teatavale kompensatsioonile.<ref name="aobg9" />

==Jagamise algus==
Nii Preisimaa kui ka Austria olid juba aastatel 1669–1771 osa Rzeczpospolita piiriäärseid alasid oma valdusse võtnud. Austria oli tunginud [[Szepesi piirkond]]a ja Preisimaa oli liidendanud [[Lauenburg]]i ning [[Bütow]]i linnad. Preisimaa ja Venemaa leping Poola jagamiseks sõlmiti [[6. veebruar]]il [[1792]] [[Peterburi]]s, aga [[19. veebruar]]il 1792 kirjutasid jagamislepingule [[Viin]]is alla Preisimaa ja Austria.<ref name="seitseteist" /> Augusti alguses sisenesid Austria, Preisimaa ja Venemaa väed üheaegselt Rzeczpospolita territooriumile ja hõivasid omavahel varem kokku lepitud provintsid. [[5. august]]il kirjutasid kolm riiki alla lepingule, mis kiitis heaks nende territooriumide laienemise Rzeczpospolita arvelt.<ref name="Britannica" />

Preisimaa kuningas Friedrich II on kirjeldanud Austria ertshertsoginna Maria Theresia suhtumist Poola jagamisse ühes oma kirjadest nii:<ref name="Davies" />

{{tsitaat2|Mina ja imperaator Katariina oleme lihtsad röövlid. Ma tahaks vaid teada, kuidas ertshertsoginna oma pihiisa maha rahustas? Ta nuttis, kui ta võttis, ja mida enam ta nuttis, seda enam ta võttis!?|Friedrich Suur}}

Kui Austria oli varem Bari konföderatsiooni toetanud, siis pärast seda, kui nad olid ülejäänud kahe osapoolega liidulepingu sõlminud, sundisid nad varem Austria aladel tegutsenud Bari konföderatsiooni juhtkonna maalt lahkuma. Sellele vaatamata jätkasid konföderatsiooni väed relvastatud vastupanu. Paljud nende kontrolli all olevad kindlused kaitsesid endid viimase võimaluseni. [[Wawel]]i kindlus [[Kraków]]is langes aprilli lõpus, [[Tyniec]]i kindlus pidas vastu juuli lõpuni ja [[Kazimierz Pułaski]] kontrolli all olev [[Częstochowa]] pidas vastu augusti lõpuni.<ref name="Davies" /> Viimaks sai Bari konföderatsioon aga lüüa ja selle liikmed kas põgenesid välismaale või [[küüditamine|küüditati]] [[Siber]]isse.<ref name="LtKN6" />

==Territooriumide jagamine==
[[Pilt:Allegory of the 1st partition of Poland.jpg|pisi|"[[Kuninglik kook]]", [[1773]]. aastal valminud prantsuse [[allegooria]] esimesest Poola jagamisest, mille autor oli [[Jean-Michel Moreau noorem]]. Pildil on kujutatud kolme jagamises osalenud riigi monarhe Poola kaarti lõhki rebimas. Äärmised tegelased on oma osa nõudvad [[Katariina II]] ja [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]]. Keskel on paremal Austria keiser [[Joseph II]], kes tundub oma tegu häbenevat. Tegelikult oli ta jagamise põhiline toetaja Austria riigis, kriitikat tuli pigem tema emalt Maria Theresialt. Tema paremal käel on alistatud Poola kuningas, kes üritab kõigest väest oma krooni peas hoida. Nende kohal hõljub rahuingel, kes kuulutab häid sõnumeid, et tsiviliseeritud kaheksateistkümnenda sajandi monarhid on suutnud oma ülesandega toime tulla ilma sõda alustamata. Pilt sai toona Euroopas kurikuulsaks ja paljudes riikides keelustati selle levitamine]]
Jagamislepingule alla kirjutanud maad ratifitseerisid selle [[22. september|22. septembril]] [[1772]].<ref name="YpkgL" /> Suurim võitja oli [[Preisimaa kuningas]] [[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]].<ref name="Britannica" /> Ehkki preislaste osa võis olla kõige väiksem, oli see samas ka majanduslikult arenenud ja strateegiliselt ülitähtis piirkond. Preislased võtsid endale suurema osa seni Poolale kuulunud [[Kuninglik Preisimaa|Kuninglikust Preisimaast]], sealhulgas ka [[Ermlandi piiskopkond|Ermlandi]], mis aitas Friedrichil [[Ida-Preisimaa]]d [[Brandenburg-Preisimaa|Brandenburgiga]] ühendada. Preisimaa hõivas ka [[Suur-Poola]] põhjapoolsemad alad [[Noteć]]i jõe ääres ([[Netze piirkond]]) ja [[Kujawy]] põhjapoolsemad alad, välja arvatud [[Gdańsk]] (''Danzig'') ja [[Toruń]] (''Thorn'').<ref name="seitseteist" /> Aastal [[1773]] sai Preisimaaga liidendatud aladest uus provints nimega [[Lääne-Preisimaa]]. Kokku sai Preisimaa 36 000&nbsp;km² maad ja umbes 600 000 elanikku.<ref>Główny Urząd Statystyczny, Historia Polski w liczbach, Warszawa 1993, lk. 20.</ref>

Vastavalt Jerzy Surdikowskile alustas Friedrich Suur peagi piirkonna [[saksastamine|saksastamisega]] ja hakkas vallutatud aladele asustama saksa koloniste.<ref name="w4eb5" /> Friedrich II asustas seni Poolale kuulunud [[Pommeri]] aladele 26 000 [[sakslased|sakslast]], mis muutis märkimisväärselt seni 300 000 elanikuga piirkonnas olnud demograafilist situatsiooni ja pani aluse saksastamisele.<ref name="YNPLs" /> Vastavalt [[Christopher Clark]]ile olid Preisimaa annekteeritud Kuningliku Preisimaa ja Noteci ümbruskonna alade elanikest 54% [[saksa keel]]t kõnelevad protestandid, aga linnaelanike seas oli neid tervelt 75%. Järgmisel sajandil kasutasid rahvuslikult meelestatud saksa ajaloolased seda asjaolu jagamise õigustamiseks.<ref>Christopher M. Clark, Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600-1947, Harvard University Press (ISBN 9780674023857) lk. 233</ref> Jagamise ajal ei olnud see asjaolu aga üldse oluline. Friedrich ei tundnud saksa kultuuri levitamise vastu huvi ja tema eesmärgiks oli ajada [[imperialism|imperialistlikku]] poliitikat, mis pidi tagama tema riigi julgeoleku.<ref name="C5I6U" />

Äsja omandatud piirkonnad olid majanduslikult eriti olulised ja ühendasid Preisimaa alasid Saksa emamaaga. Poola loodeosa hõivamisega lõikas Preisimaa Poola kohe merest ära.<ref name="cLHF8" /> Nõnda sai ta oma kontrolli alla enam kui 80% Rzeczpospolita väliskaubandusest. Ülisuurte tollimaksude kehtestamisega kiirendas Preisimaa Poola vältimatut majanduslikku kokkukukkumist.<ref name="Britannica" />

Vaatamata sellele, et Austria ertshertsoginna [[Maria Theresia]] jagamist mingil määral kritiseeris<ref name="KZlqN" />, pidas Austria riigimees [[Wenzel Anton|Kaunitzi krahv Wenzel Anton]] Austria osa piisavaks kompensatsiooniks; kuigi Austria oli Poola jagamisest kõige vähem huvitatud, oli nende saadud osa kõige rahvarohkem ja pindalalt oli nende osa teine. Kokku sai Austria 83 000&nbsp;km² maad ja umbes 2 650 000 elanikku. Austria kontrolli alla sattusid [[Zator]] ja [[Oświęcim]] (''Auschwitz''), osa [[Kraków]]i ja [[Sandomierz]]i ümbruse [[Väike-Poola]]st koos tulusate [[Bochnia]] ja [[Wieliczka]] soolakaevandustega ning terve [[Galiitsia]].<ref name="Britannica" />

Venemaa sai pindalalt kõige suurema, ent majanduslikult kõige vähem tähtsa ala riigi kirdeosas. Selle "diplomaatilise dokumendi" alusel sai Venemaa alad, mille piiriks olid ligikaudselt [[Daugava]], [[Druc]] ja [[Dnepr]]. Sinna kuulusid Rzeczpospolita kontrolli alla jäänud [[Vana-Liivimaa|Liivimaa]] alad, samuti ka [[Valgevene]] alad [[Viciebsk]]i, [[Połack]]i ja [[Mscisłaŭ]] linna ümbruses.<ref name="Britannica" /> Kokku sai Venemaa 92 000&nbsp;km² maad ja umbes 1 300 000 elanikku. Äsja omandatud alad jagas Venemaa [[Pihkva kubermang]]uks (sellega liideti ka kaks maakonda [[Novgorodi kubermang]]ust) ja [[Mogiljovi kubermang]]uks.<ref name="dCECJ" /> Uute alade kindralkuberneriks sai [[Zahhar Tšernõšov]].

Esimesel jagamisel kaotas Rzeczpospolita 211 000&nbsp;km² maad (30% oma territooriumist, mis oli tollal 733 000&nbsp;km²) ja neli või viis miljonit elanikku, mis on ligikaudu kolmandik 14 miljonist, mis oli Poola rahvaarv enne jagamist.<ref name="87kZE" />

==Tagajärjed==
{{vaata|Jagamisseim}}
[[Pilt:Rejtan at Sejm of 1773 by Jan Matejko, 1866.png|vasakul|pisi|"[[Rejtan – Poola langus]]". [[Jan Matejko]] õlimaal aastast [[1866]] (282 × 487), mis asub [[Varssavi kuningaloss]]is]] 
Pärast seda, kui kolm jagamise osapoolt olid endale määratud osad okupeerinud, nõudsid nad, et kuningas [[Stanisław August Poniatowski]] ja [[Seim (Poola)|seim]] nende tegevuse heaks kiidaks. Kuningas pöördus abipalvega [[Lääne-Euroopa]] rahvaste poole ja viivitas seimi kokkukutsumisega.<ref name="seitseteist" />. Ennekõike pöörduti [[Prantsusmaa]], [[Taani]] ja Austria poole, kuna need riigid olid Poola ja Preisimaa vahelise [[Oliwa rahu]] (ja varasema [[Brombergi rahu]]) garandid.<ref>Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795, Warszawa 1990, lk. 146.</ref> Euroopa tolleaegsed suurvõimud aga reageerisid jagamisele täieliku ükskõiksusega – selle vastu tõsteti vaid üksikud protestihääled. Üks jagamise vastu protestijaid oli [[Edmund Burke]].<ref name="Britannica" /> Ka [[Voltaire]] nimetas Friedrich II tegusid röövimiseks.<ref name="Elo7J" />

Kuna abi ei olnud saabumas ja [[Varssavi]]s olid kõigi kolme riigi okupatsiooniväed, tagamaks vajaduse korral kasvõi relva jõul seadusandliku kogu kokkukutsumise, siis puudusid neile alistumisele igasugused alternatiivid. Venelased asusid eesotsas oma suursaadiku [[Otto Magnus von Stackelberg (1736–1800)|Otto von Stackelbergiga]] sellele sammule vastu seisvaid saadikuid ähvardama. Otto von Stackelberg teatas, et keeldumise korral hävitavad nad kogu Varssavi. Lisaks ähvardati saadikuid hukkamiste ja nende vara konfiskeerimisega või lubati, et keeldumise korral okupeerivad need kolm riiki veelgi suuremaid maa-alasid.<ref name="r5hiC" /> Vastavalt [[Edward Henry Lewinski Corwin]]ile arreteerisid venelased koguni mõned saadikud ja küüditasid need Siberisse.<ref name="seitseteist" /> Lisaks jagas ta seimi liikmetele 6000 tukati ulatuses altkäemaksu.<ref>Tadeusz Korzon, Wewnętrzne dzieje Polski za Stanisława Augusta, 1897, Kd. III, lk. 61–62.</ref> Stackelberg esindas sel perioodil lisaks Venemaale veel ühtlasi ka Preisimaad ja Austriat.<ref>Emanuel Rostworowski, Jerzy Michalski, O dwóch niezwykłych artykułach Jerzego Łojka, w: Przegląd Historyczny 66/4, 1975, lk. 699</ref>

Kohalikud maanõukogud keeldusid seimi saadikuid valimast ja alles pärast suuri raskusi õnnestus seimimarssalitel [[Michał Hieronim Radziwiłł]]il ning [[Adam Poniński]]l saadikud istungile kokku koguda, kusjuures seal osales alla poole tavapärasest saadikute arvust. Istungit juhtiv Adam Poniński oli üks arvukatest Venemaalt altkäemaksu saavatest Poola ülikutest, kes täitis nende käske.<ref name="CYjI9" /> Selleks, et ''[[liberum veto]]'' printsiip seimi tööd ei häiriks ja vallutajate eesmärkidele vastu ei astuks, muutis Poniński tavapärase seimiistungi [[konföderatiivne seim|konföderatiivseks seimiks]], kus kehtis tavapärane häälteenamuse põhimõte. Vaatamata paljude saadikute vastutegevusele (protestijate seas olid [[Tadeusz Rejtan]], [[Samuel Korsak]] ja [[Stanisław Bohuszewicz]]), suutis see tänu Poniński, Radziwiłłi ja Poola senatis kõrgel positsioonidel olnud piiskoppide [[Andrzej Młodziejowski]], [[Ignacy Jakub Massalski]] ja [[Antoni Kazimierz Ostrowski]] (viimane neist oli toona Poola [[priimus]]) abil oma eesmärgid saavutada. Seim valis kolmekümneliikmelise komitee, kes pidi tegelema jagamise tehniliste probleemidega. [[18. september|18. septembril]] [[1773]] kirjutas see komitee ametlikult maade loovutamise lepingule alla ja sellega loobus Rzeczpospolita igasugustest pretensioonidest kaotatud territooriumidele.<ref name="seitseteist" />

Sama seim kehtestas ka terve rea seaduseid, mis kinnitasid Poolale saatuslikuks osutunud konstitutsiooniliste puudujääkide järjepidevust. Ühtlasi olid jagamises osalenud riigid nende seaduste garandiks.<ref>Władysław Smoleński (1919). Dzieje narodu polskiego. Gebethner i Wolff. lk. 295–305</ref> Nõrgenenud Poola alustas reforme, millele Venemaa kui üks garantidest reageeris [[Targowica konföderatsioon]]i moodustamisega ja invasiooniga.<ref>Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285. ISBN 978-0-295-98093-5.</ref> Kuna Poola ja Preisimaa vahel oli varem sõlmitud liiduleping, millest viimane kinni ei pidanud, nõudis Preisimaa valitseja [[Friedrich Wilhelm II]] endale kompensatsiooniks osa Poola aladest, mis tõi aastal 1793 kaasa [[Teine Poola jagamine|teise Poola jagamise]]. Poolakate protestid ja nende kulminatsioon [[Kościuszko ülestõus]]us viisid aastal 1795 [[Kolmas Poola jagamine|kolmanda Poola jagamiseni]].<ref>Davies, Norman. God's Playground: A History of Poland. Revised Edition ed. Oxford: Clarendon Press, 2005.</ref>

Poola jaganud riike hakati selle aladel hiljem nimetama kolme musta kotka liiduks (kõigi jagamisel osalenud riikide vappidel oli musta kotka kujutis, sellal kui [[Poola vapp|Poola vapil]] on kujutatud valget kotkast).<ref>Полоцк – Лiтва – Rzeczpospolita – Беларусь. Это наше, здесь мы беларусы ...  Артур Прокопчук</ref>

== Vaata ka ==
*[[teine Poola jagamine]]
*[[kolmas Poola jagamine]]
*[[neljas Poola jagamine]]
*[[viies Poola jagamine]]

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="1twfn">Hamish M. Scott, The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-79269-X, Gooble Print, lk 181–182</ref>
<ref name="dWhbA">Little, Richard. The Balance of Power in International Relations. Cambridge University Press, 2007. ISBN 978-0-521-87488-5</ref>
<ref name="sXmXk">Zofia Zielińska, Polska w okowach "systemu północnego" 1763–1766. Kraków 2012, lk 44</ref>
<ref name="Britannica">Poland, Partitions of. (2008). Encyclopædia Britannica.</ref>
<ref name="2yWSg">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 84</ref>
<ref name="aobg9">Sharon Korman, The Right of Conquest: The Acquisition of Territory by Force in International Law and Practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk 75</ref>
<ref name="seitseteist">Edward Henry Lewinski Corwin, The Political History of Poland. 1917, p 310-315</ref>
<ref name="nKxrS">David Pickus (2001). Dying with an enlightening fall: Poland in the eyes of German intellectuals, 1764–1800. Lexington Books. Lk 35. ISBN 978-0-7391-0153-7</ref>
<ref name="Davies">Norman Davies, God's Playground: A History of Poland in Two Volumes, Oxford University Press, 2005, ISBN 0-19-925339-0, Google Print, lk 392</ref>
<ref name="LtKN6">Norman Davies, Europe: A History, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-820171-0, Google Print, lk 664</ref>
<ref name="YpkgL">erzy Michalski, Stanisław August Poniatowski, w: Polski Słownik Biograficzny, t. XLI/4, Warszawa – Kraków 2002, lk 620</ref>
<ref name="w4eb5">Duch Rzeczypospolitej Jerzy Surdykowski – 2001 Nauk. PWN, 2001. Lk 153</ref>
<ref name="YNPLs">Bogdan Dopierała. Polskie losy Pomorza Zachodniego. 1970. Lk 149</ref>
<ref name="C5I6U">Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. Lk 233. ISBN 978-0-674-02385-7</ref>
<ref name="cLHF8">Christopher M. Clark (2006). Iron kingdom: the rise and downfall of Prussia, 1600–1947. Harvard University Press. Lk 232. ISBN 978-0-674-02385-7</ref>
<ref name="KZlqN">Sharon Korman, The right of conquest: the acquisition of territory by force in international law and practice, Oxford University Press, 1996, ISBN 0-19-828007-6, Google Print, lk 74</ref>
<ref name="dCECJ">Сергей А. Тархов. "Изменение административно-территориального деления за последние 300 лет"</ref>
<ref name="87kZE">Jerzy Lukowski, Hubert Zawadzki, A Concise History of Poland, Cambridge University Press, 2001, ISBN 0-521-55917-0, Google Print, lk 97</ref>
<ref name="Elo7J">Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772–1793–1795. Warszawa 1990, lk 142–148</ref>
<ref name="r5hiC">Historia Encyklopedia Szkolna Wydawnictwa Szkolne i Pedagogiczne. Warszawa 1993 lk 525</ref>
<ref name="CYjI9">Jerzy Jan Lerski, Piotr Wróbel, Richard J. Kozicki, Historical Dictionary of Poland, 966–1945. Greenwood Publishing Group, 1996, ISBN 0-313-26007-9, lk 466</ref>
}}

==Kirjandus==
*Herbert H. Kaplan, The First Partition of Poland, Ams Pr Inc (Juuni 1972). ISBN 0-404-03636-8
*Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772-1793-1795, Warszawa 1990
*[[Władysław Konopczyński]] Dzieje Polski nowożytnej, kd. 2, Warszawa 1986
*Tomasz Paluszyński, Czy Rosja uczestniczyła w pierwszym rozbiorze Polski czyli co zaborcy zabrali Polsce w trzech rozbiorach. Nowe określenie obszarów rozbiorowych Polski w kontekście analizy przynależności i tożsamości państwowej Księstw Inflanckiego i Kurlandzkiego, prawnopaństwowego stosunku Polski i Litwy oraz podmiotowości Rzeczypospolitej, Poznań 2006
*[[Stanisław Salmonowicz]], Fryderyk Wielki, Wrocław 2006
*[[Maria Wawrykowa]], Dzieje Niemiec 1648–1789, Warszawa 1976
*Editor Samuel Fiszman, Constitution and Reform in Eighteenth-Century Poland, Indiana University Press 1997. ISBN 0-253-33317-2
*Jerzy Lukowski Liberty's Folly The Polish-Lithuanian Commonwealth in the Eighteenth Century, Routledge 1991. ISBN 0-415-03228-8
*Adam Zamoyski The Last King of Poland, Jonathan Cape. 1992. ISBN 0-224-03548-7
*[[S.M Solovjov]], История падения Польши. Восточный вопрос / С.М. Соловьев. — Москва : Астрель-АСТ, 2003.

==Välislingid==
* [http://info-poland.buffalo.edu/web/history/partitions/link.shtml Poola jagamised]
* [http://historymedren.about.com/library/text/bltxtpoland13.htm Poola esimene jagamine]
* [http://www.hist.msu.ru/ER/Etext/poland1p.htm Venemaa ja Preisimaa vahelise lepingu tekst] (''[[vene keel]]es'')
* [http://web.archive.org/web/20080119080842/http://ussr.boom.ru/14/14118.html Jagamisest üldisemas ajaloolises kontekstis] (''[[vene keel]]es'')

{{A-klassi artikkel}}

[[Kategooria:18. sajand Poolas|J]]
[[Kategooria:Rzeczpospolita]]
[[Kategooria:Preisi kuningriik]]
[[Kategooria:Saksa-Rooma riik‎]]
[[Kategooria:Venemaa keisririigi poliitika]]
[[Kategooria:18. sajand Lätis]]