Keeleline pööre: erinevus redaktsioonide vahel
P Robot: parandatud artikli osade järjekorda |
PResümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
{{Toimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=märts}} |
{{Toimeta|lisaja=Kuriuss|aasta=2018|kuu=märts}} |
||
'''Keeline pööre''' tähistab filosoofias ja inimteadustes valdkonna tōlgendamiskeskme ja meetodite kasutamise nihkumist kogemuses väljendatud keelele ning nendes valdkondades toimunud muutusi. Pööre algas |
'''Keeline pööre''' tähistab filosoofias ja inimteadustes valdkonna tōlgendamiskeskme ja meetodite kasutamise nihkumist kogemuses väljendatud keelele ning nendes valdkondades toimunud muutusi. Pööre algas 20-ndal sajandil keeleteaduses ja filosoofias oletusest, et keel pole tegelikkuse ja kogemuse edastamise sōltumatu vahendaja. Erinevatelt lähtealustelt hakati uurima, mida me keelega teeme, ehk täpsemalt, mida keel tegelikkuse vōi meiega teeb.<ref>Leho Lamus. "[[Mõtlemise mõistevõrk]]", lk 178.</ref> |
||
Keelelise pöördeni viisid avastused keeleteaduses. Kandvat rolli selles mängisid [[Ludwig Wittgenstein]], [[John Austin]] ja [[Mihhail Bahtin]]. Vastavalt uuele keelekontseptsioonile hakati sotsiaalse tegelikkuse alusena nägema keelt. Avastuste tulemusena muutus arusaamine keele tähtsuse rollist mõtlemise, tunnetamise, ja teadmiste konstrueerimise protsessis. Kõik mõisted, kategooriad ja tähendused ning teadmised tervikuna tekivad ja elavad edasi keeles. Keele kaudu osalevad inimesed aktiivselt maailma kujundamises, tundmaõppimises ja taasloomises. |
Keelelise pöördeni viisid avastused keeleteaduses. Kandvat rolli selles mängisid [[Ludwig Wittgenstein]], [[John Austin]] ja [[Mihhail Bahtin]]. Vastavalt uuele keelekontseptsioonile hakati sotsiaalse tegelikkuse alusena nägema keelt. Avastuste tulemusena muutus arusaamine keele tähtsuse rollist mõtlemise, tunnetamise, ja teadmiste konstrueerimise protsessis. Kõik mõisted, kategooriad ja tähendused ning teadmised tervikuna tekivad ja elavad edasi keeles. Keele kaudu osalevad inimesed aktiivselt maailma kujundamises, tundmaõppimises ja taasloomises. |
||
Redaktsioon: 11. jaanuar 2022, kell 19:51
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2018) |
Keeline pööre tähistab filosoofias ja inimteadustes valdkonna tōlgendamiskeskme ja meetodite kasutamise nihkumist kogemuses väljendatud keelele ning nendes valdkondades toimunud muutusi. Pööre algas 20-ndal sajandil keeleteaduses ja filosoofias oletusest, et keel pole tegelikkuse ja kogemuse edastamise sōltumatu vahendaja. Erinevatelt lähtealustelt hakati uurima, mida me keelega teeme, ehk täpsemalt, mida keel tegelikkuse vōi meiega teeb.[1]
Keelelise pöördeni viisid avastused keeleteaduses. Kandvat rolli selles mängisid Ludwig Wittgenstein, John Austin ja Mihhail Bahtin. Vastavalt uuele keelekontseptsioonile hakati sotsiaalse tegelikkuse alusena nägema keelt. Avastuste tulemusena muutus arusaamine keele tähtsuse rollist mõtlemise, tunnetamise, ja teadmiste konstrueerimise protsessis. Kõik mõisted, kategooriad ja tähendused ning teadmised tervikuna tekivad ja elavad edasi keeles. Keele kaudu osalevad inimesed aktiivselt maailma kujundamises, tundmaõppimises ja taasloomises.
Mõiste "keeleline pööre" kasutasid esimesena Gustav Bergman ja laiemalt Richard Rorty 1967. aastal ilmunud antoloogias "The linguistic turn". Arvatakse, et saksa hermeneutilises filosoofias toimus keeleline pööre juba 18. sajandil.
Keeleline pööre pole teaduslik või filosoofiline teooria. Keelelist pööret käsitlevast kirjandusest võib leida erinevaid lähenemisi. Filosoofid keskenduvad keelefilosoofilistele aspektidele, keeleteadlased keele ja kommunikatsiooni uurimisele ning sotsiaalteadlased sellele, kuidas muutunud arusaam keele rollist mõjutab sotsiaalse tegelikkuse mõistmist ning selle tundmaõppimist.
Viited
- ↑ Leho Lamus. "Mõtlemise mõistevõrk", lk 178.
Kirjandus
- Strömpl, J., Selg, M., Linno, M. (2012). Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses: laste väärkohtlemise lood. Tartu, TÜ Kirjastus.