Kasutaja:Vaher/Kriitiline teooria

Kriitilise teooria esindajateks hakati nimetama Frankfurdi koolkonna mõtlejaid, kes olid kriitilised nii kapitalismi kui vene sotsialismi suhtes. Peale 2. maailmasõda lisandus ka fašismi kriitika. Võeti kasutusele totalitarismi, väärteadvuse, ideoloogiakriitika jms mõisted.

Kriitiline teooria sisaldab erinevaid ja isegi kokkusobimatuid mõttemustreid, mida ühendab selliste teooriate loomine, mida saab kasutada ühiskonna ümberkujundamise vahenditena. Sellises tähenduses kriitiline teooria hakkas laiemalt levima 1960ndatel. Peamised esindajad on Theodor Adorno ja Jürgen Habermas.

Kriitilist teooriat on ekslikult samastatud uusmarksimiga. Aga see pole täpne, sest sama hästi võiks neid kutsuda uusfreudistideks või uusnitzschelasteks. Nad tõlgendasid ja lõimisid peale Marxi, Freudi ja Nietzsche veel paljusid teisi mõtlejaid. Ühiskonnakriitikud püüdsid kokku panna dialektikat, marksismi, psühhoanalüüsi, massikultuuri, esteetikat, eriteadusi (majandus, psühholoogia, kultuurisotsioloogia) ning ka utopismi ja messianismi. Mõned soovisid terviklikumat ühiskonda; teised pidasid igasuguses terviklikkuse taotlust totalitarismi ohuks. Muutus Lääne teadlaste mõtlemises algas koos nn poststrukturalismiga (liikumatu asendas liikuv ja alateadvuse asendas teadvustamatus jne) 1970ndatel. Mida lähemale 20 sj lõpule, seda vähem on põhjust rääkida nn uusmarksismist filosoofias. (Kas poliitikas on see teisiti?)

Valgustuskriitik Theodor Adorno (sarnaselt M. Heideggeriga) arvustas Läänele olemuslikku kasujahti, rakenduslikku ratsionaalsust (vahendmõistust), looduse ekspluateerimist ja igatses kaubanduse ühemõõtmelisest süsteemist väljumist. 1960ndatel saavutas üliõpilasmässajate seas mõningase mõju Herbert Marcuse ja hiljem müstiline esseist Walter Benjamin. Neil olid erinevad teooriad inimesest ja ühiskonnast, aga nad kuulusid teadlikult koolkonda. Neid ühendab ühiskonnakriitika.

cc

Kriitiline teooria viitab multidistsiplinaarsetele uuringutele ning ühiskonna ja kultuuri kriitikale. Sellel kontseptsioonil on sotsioloogilised ja kirjanduskriitilised tähendused, mõlemal on oma päritolu ja ajalugu. Sellest tulenevalt on kriitiline teooria katusmõiste, mis hõlmab kõiki kriitikal põhinevaid teooriaid.

kriitiline teooria ühiskonnateadustes

Ühiskonnateadustes viitab kriitiline teooria neomarksistlikule teoreetilisele suundumusele, mis tekkis Frankfurdis pärast Esimest maailmasõda. Selle peamised eelkäijad olid GWF Hegel ja Karl Marx. Seda suundumust tuntakse ka Frankfurdi koolina.

Mõiste kriitiline teooria (saksa keeles Kritische Theorie) tuleneb Max Horkheimeri artikli pealkirjast Traditionelle und kritische Theorie (1937). Kriitilise teooria all pidas Horkheimer silmas ühiskonnateooriat, mis kritiseerib ja püüab muuta ühiskonda tervikuna. Seega on kriitiline teooria vastupidine traditsioonilisele ühiskonnateooriale, mis püüdis ainult ühiskonda mõista või selgitada ja seeläbi valitsevat korda toetada. Kriitilise teooria põhitööks peetakse aastatel 1944–47 Horkheimeri ja Theodor W. Adorno kirjastatud esseistlikku raamatut „Valgustuse dialektika“ .

USA -s paguluses uurivad Horkheimer ja Adorno totalitaarseid režiime. Pärast Teist maailmasõda hakati Horkheimeri ja Adorno loomingut nimetama Frankfurdi kooliks. Pärast natsionaalsotsialismi perioodi tõusis kriitiline teooria märkimisväärselt. Kriitiline teooria pakkus selgitust natsionaalsotsialistliku ajastu sündmustele. Hilisem kriitilise teooria keskne esindaja on Jürgen Habermas.

Kriitilise teooria peamised huvivaldkonnad on majandus, isiklik areng ja kultuur. Marksistlikust ja psühhoanalüütilisest vaatenurgast on kriitiline teooria eriti „ühiskonna” suhtes kriitiline. Ühiskonda ei peeta mitte ainult konkreetse ajastu inimeste tervikuks, vaid pigem tingimusteks, mis valitsevad ja domineerivad üksikisikuid. Sel moel kujundavad nad inimeste iseloomu ja tegutsemisvõimalusi suuremal määral kui see, mida nad saavad ühiskonna ülesehitust mõjutada. Siin on võtmeroll sotsialiseerumisel, meedial ja massikultuuril.

Kriitilise teooria kohaselt muutuvad kapitalistlikus ühiskonnas suureneva tehnilisuse, teaduse arengu ja sellest tuleneva bürokraatiseerimise tõttu isikud võõraks ja seeläbi kaob isiku mõte. Suhted üksikisikute vahel muutuvad kaubastunuks, kuna traditsioonilised sidemed lõdvenevad ja muutuvad üha enam asendatavaks.

Selle tulemuseks on lõpuks täielikult kontrollitud maailm, mis domineerib üksikisiku üle ja alistab mõttevõime, ebatraditsioonilisuse ja loovuse. Kriitiline teooria järgi võiks filosoofial olla ühiskonnas keskne ja praktiline roll parema tulevikuühiskonna loomisel.