Sekularism: erinevus redaktsioonide vahel
P pisitoimetamine |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Sekularism''' (''ilmalik-'') on poliitiline [[ideoloogia]], religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud. |
'''Sekularism''' (''ilmalik-'') on poliitiline [[ideoloogia]], religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud. |
||
Mõiste "sekularism" võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet "sekularism" üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste "sekulaarne" vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet "sekularism" koos mõistega "eraldatus", mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele ''laicisme'' mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.<ref>Alar Kilp. Tõlkija kommentaar |
Mõiste "sekularism" võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet "sekularism" üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste "sekulaarne" vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet "sekularism" koos mõistega "eraldatus", mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele ''laicisme'' mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.<ref>Alar Kilp. Tõlkija kommentaar artiklile ''Sekularism ja tsiviilühiskond'', 2001.</ref> |
||
Sekularism on täiesti kristlik mõiste. Algkiriku kogetud tagakiusamised andsid kristlastele mõista, et kirikut ja riiki on võimalik üksteisest eraldada. Hilisemad tagakiusamised kirikute endi poolt veensid paljusid kristlasi, et selline eraldatus on vajalik.<ref> |
Sekularism on täiesti kristlik mõiste. Algkiriku kogetud tagakiusamised andsid kristlastele mõista, et kirikut ja riiki on võimalik üksteisest eraldada. Hilisemad tagakiusamised kirikute endi poolt veensid paljusid kristlasi, et selline eraldatus on vajalik.<ref>Bernard Lewis. ''Sekularism ja tsiviilühiskond'', Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Toimetised. No.4, 2005, 139-164</ref> |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Viimane redaktsioon: 21. aprill 2020, kell 17:00
Sekularism (ilmalik-) on poliitiline ideoloogia, religiooni ja poliitilise võimu, kiriku ja riigi üksteisest eristumisest. Ühiskonnas need valdkonnad võivad olla ja peaksid olema üksteisest ka eraldatud.
Mõiste "sekularism" võeti inglise keeles esimest korda kasutusele 19. sajandil eeskätt ideoloogilises tähenduses. Kõigepealt tähistati selle mõistega õpetust, mille kohaselt peavad moraali aluseks olema ratsionaalsed arutlused inimese heaolust selles maailmas, kusjuures kõrvale tuleb jätta kõik arutlused jumalast või surmajärgsest elust. Hiljem kasutati mõistet "sekularism" üldisemalt veendumuse kohta, et avalikud institutsioonid, eriti aga üldine haridus, peaksid olema sekulaarsed, mitte usulised. 20. sajandil muutus selle mõiste tähendusväli mõiste "sekulaarne" vanemate ja laiemate kaastähenduste tõttu natuke avaramaks. Tihti kasutatakse mõistet "sekularism" koos mõistega "eraldatus", mis on ligikaudne vaste prantsuse mõistele laicisme mida kasutatakse ka teistes keeltes, kuid seni mitte inglise keeles.[1]
Sekularism on täiesti kristlik mõiste. Algkiriku kogetud tagakiusamised andsid kristlastele mõista, et kirikut ja riiki on võimalik üksteisest eraldada. Hilisemad tagakiusamised kirikute endi poolt veensid paljusid kristlasi, et selline eraldatus on vajalik.[2]