Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
2. rida: | 2. rida: | ||
== Eesti keel == |
== Eesti keel == |
||
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ''ke-'' või ''kene''-[[tuletis|tuletise]] abil, nt ''lonksuke(ne)'' – vrd ''lonks'', ''hiireke(ne)'' – vrd ''hiir'', ''tütreke(ne)'' – vrd ''tütar'', ''Jaanike(ne)'' – vrd ''Jaan''. [http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=519&p=6&p1=3] |
||
Kuigi deminutiiviliide ''-ke(ne)'' on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide ''-ke(ne)'' harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta. [http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/43128/vare_nimi_1994.pdf?sequence=1&isAllowed=y] |
|||
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka ''u''-liite abil: ''poisu'', ''poju'', ''Jaanu'' (< ''Jaan''), ''Riku'' (< ''Richard''), ''kutsu'', ''notsu'', lastekeelsed ''kätu, kroku'', ''lutu'', ''potu'', ''kõtu'', ''punnu''. ''u-''deminutiivide puhul lisab hellust ka [[palatalisatsioon]]. Eriti hellitavalt mõjub ''u''- ja ''kene''-liite kooskasutus, nt ''kiisukene'', ''kätukene'', ''laevukene'', ''lapsukene'', ''naisukene'', ''pojukene'', ''Jaanukene'', ''Lumivalguke'', ''rumalukene''. Selliseid sõnu nimetatakse '''topeltdeminutiivideks'''. |
|||
[[Adjektiiv|Adjektiividest]] on võimlik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= v''äiksepoolne'', ''väiksevõitu''). |
[[Adjektiiv|Adjektiividest]] on võimlik deminutiive moodustada ''ldane''-liite abil, nt ''lüheldane'', ''pikaldane'', ''vanaldane'', ''väheldane'' (= v''äiksepoolne'', ''väiksevõitu''). |
||
10. rida: | 13. rida: | ||
== Kirjandus == |
== Kirjandus == |
||
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
||
*Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. |
|||
[[Kategooria:Süntaks]] |
[[Kategooria:Süntaks]] |
Redaktsioon: 21. detsember 2016, kell 21:07
Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad. [1]
Eesti keel
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. [2] Kuigi deminutiiviliide -ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide -ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta. [3]
Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimlik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke. [4]
Kirjandus
- Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Vare, Silvi (1994). Nimi- ja omadussõnatuletus tänapäeva eesti kirjakeeles. (Doktoritöö, Tartu Ülikool.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.