Deminutiiv: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida: | 11. rida: | ||
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
*Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. |
||
[[Kategooria: |
[[Kategooria:Leksikoloogia]] |
Redaktsioon: 21. detsember 2016, kell 20:54
Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna. Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad. [1]
Eesti keel
Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan. Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-liiteliste deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.
Adjektiividest on võimlik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).
Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke. [2]
Kirjandus
- Erelt, M., T. Erelt, K. Ross. (1997). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.