Nägemine: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 2. rida: | 2. rida: | ||
Selgroogsed detekteerivad muutusi valgusinformatsioonis läbi silmavõrkkestas paiknevate fotoretseptorite. Valguse (380 - 780 nm lainepikkusega elektromagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes retseptorrakkudes - kepikestes ja kolvikestes (inglise keeles vastavalt - ''rods'', ''cones'')- fotokeemilise protsessi tagajärjel (nägemispigmendi rodopsiini lagunemisel) muutus membraanipotentsiaalis. See põhjustab omakorda muutust närviimpulsside sageduses nägemisjuhteteedes, mis kõrgemates ajukeskustes viivad nägemisaistingu ja nägemistaju tekkeni. Värvust tajutakse kolvikestest alguse saavate nägemisjuhteteede abil. |
Selgroogsed detekteerivad muutusi valgusinformatsioonis läbi silmavõrkkestas paiknevate fotoretseptorite. Valguse (380 - 780 nm lainepikkusega elektromagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes retseptorrakkudes - kepikestes ja kolvikestes (inglise keeles vastavalt - ''rods'', ''cones'')- fotokeemilise protsessi tagajärjel (nägemispigmendi rodopsiini lagunemisel) muutus membraanipotentsiaalis. See põhjustab omakorda muutust närviimpulsside sageduses nägemisjuhteteedes, mis kõrgemates ajukeskustes viivad nägemisaistingu ja nägemistaju tekkeni. Värvust tajutakse kolvikestest alguse saavate nägemisjuhteteede abil. |
||
Loomade nägemisvõime varieerub liigiti. Mõned loomaliigid tajuvad ainult valgusintensiivsust (ainuraksed), osa eristab värvusi (peajalgsed, limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid). Enamus imetajaid värvusi ei erista. Roomajatel, lindudel ja imetajatel on võime muuta silma läätse kuju, mistõttu näevad nad nii läedale kui kaugele. |
|||
Nägemise [[aisting]]u madalaim lävi on küünlaleek mitmekümne [[kilomeeter|kilomeetri]] kaugusel selgel pimedal ööl kuivas puhtas [[õhk|õhus]].<ref>A ja O taskuteatmik 2005. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Läti: 2005. Lk 125. ISBN 9985-70-190-9</ref> |
Nägemise [[aisting]]u madalaim lävi on küünlaleek mitmekümne [[kilomeeter|kilomeetri]] kaugusel selgel pimedal ööl kuivas puhtas [[õhk|õhus]].<ref>A ja O taskuteatmik 2005. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Läti: 2005. Lk 125. ISBN 9985-70-190-9</ref> |
||
Redaktsioon: 16. november 2014, kell 18:18
Nägemine ehk nägemismeel (ingl. k. sight, vision) on võime detekteerida ja tõlgendada valgusstiimuleid. Nägemismeel võimaldab eristada valgusintensiivust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis.
Selgroogsed detekteerivad muutusi valgusinformatsioonis läbi silmavõrkkestas paiknevate fotoretseptorite. Valguse (380 - 780 nm lainepikkusega elektromagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes retseptorrakkudes - kepikestes ja kolvikestes (inglise keeles vastavalt - rods, cones)- fotokeemilise protsessi tagajärjel (nägemispigmendi rodopsiini lagunemisel) muutus membraanipotentsiaalis. See põhjustab omakorda muutust närviimpulsside sageduses nägemisjuhteteedes, mis kõrgemates ajukeskustes viivad nägemisaistingu ja nägemistaju tekkeni. Värvust tajutakse kolvikestest alguse saavate nägemisjuhteteede abil.
Loomade nägemisvõime varieerub liigiti. Mõned loomaliigid tajuvad ainult valgusintensiivsust (ainuraksed), osa eristab värvusi (peajalgsed, limused, vähilised, paljud putukad, osa kalu, roomajad, linnud ja ahvid). Enamus imetajaid värvusi ei erista. Roomajatel, lindudel ja imetajatel on võime muuta silma läätse kuju, mistõttu näevad nad nii läedale kui kaugele.
Nägemise aistingu madalaim lävi on küünlaleek mitmekümne kilomeetri kaugusel selgel pimedal ööl kuivas puhtas õhus.[1]
Viited
- ↑ A ja O taskuteatmik 2005. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Läti: 2005. Lk 125. ISBN 9985-70-190-9