Sotsiaalse võrdluse teooria: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Dm-roz (arutelu | kaastöö)
41 muudatust
Resümee puudub
Dm-roz (arutelu | kaastöö)
41 muudatust
Resümee puudub
37. rida: 37. rida:
* '''Kolme mina mudel''' (ingl k ''Three-Selves Model'' <ref>Blanton, H. (2001). Evaluating the self in the context of another: The three-selves model of social comparison assimilation and contrast. In Cognitive social psychology: The Princeton symposium on the legacy and future of social cognition (pp. 75-87). Mahwah, NJ: Erlbaum.</ref>): siinkohal peetakse sotsiaalse võrdluse teooriat kahe erineva kontseptsiooni kombinatsiooniks. Üks neist teooriatest käsitleb võrdlemise motivatsiooni ja tegureid, mis mõjutavad keskkonnast sotsiaalse võrdluse jaoks otsitava info tüüpi. Teine teooria käsitleb endale antud hinnanguid ja tegureid, mis määravad sotsiaalse võrdluse mõju enda kohta tehtavatele otsustele. Mudel eristab kolme liiki enesekontseptsioone: individuaalsed minad, võimalikud minad ja kollektiivsed minad.
* '''Kolme mina mudel''' (ingl k ''Three-Selves Model'' <ref>Blanton, H. (2001). Evaluating the self in the context of another: The three-selves model of social comparison assimilation and contrast. In Cognitive social psychology: The Princeton symposium on the legacy and future of social cognition (pp. 75-87). Mahwah, NJ: Erlbaum.</ref>): siinkohal peetakse sotsiaalse võrdluse teooriat kahe erineva kontseptsiooni kombinatsiooniks. Üks neist teooriatest käsitleb võrdlemise motivatsiooni ja tegureid, mis mõjutavad keskkonnast sotsiaalse võrdluse jaoks otsitava info tüüpi. Teine teooria käsitleb endale antud hinnanguid ja tegureid, mis määravad sotsiaalse võrdluse mõju enda kohta tehtavatele otsustele. Mudel eristab kolme liiki enesekontseptsioone: individuaalsed minad, võimalikud minad ja kollektiivsed minad.


==Põhilised uurimisviisid==
Sotsiaalse võrdluse teooria toetub alates selle loomisest empiirilistele uurimistulemustele, mis kirjeldavad võrdlusobjektide valikut ja võrdluste tagajärgi võrdleja jaoks. Kuidas on sotsiaalset võrdlust uuritud? Alljärgnevalt on esitatud teooria algusaegadest kuni tänapäevani levinumad kasutatud meetodid, mille abil on püütud kõnealusest psühholoogilisest mehhanismist aru saada. Laias laastus võiks need meetodid jaotada kolmeks – (1) '''valiku-lähenemine''' (ingl k ''selection approach''), milles üritatakse välja selgitada, millist informatsiooni kasutavad katseisikud sotsiaalseks võrdluseks (2) '''reaktsiooni-lähenemine''' (ingl k ''reaction approach''), mille tuumaks on sotsiaalse võrdluse mõju uurimine (nt katseisikute enesehinnangule) ning (3) '''jutustav lähenemine''' (ingl k ''narration approach''), milles uuritakse katseisikute endi raporteeritud informatsiooni selle kohta, kuidas katseisikud on igapäevaelus sotsiaalset võrdust kasutanud. <ref>Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.</ref>


===Valiku-lähenemine===
Valiku-lähenemine on tõenäoliselt levinuim sotsiaalse võrdluse uurimise meetod. Nagu nimigi viitab, on uuritavate ülesandeks etteantud sotsiaalse informatsiooni hulgast võrdlusallika valimine – seega sotsiaalne võrdlus on selles lähenemises sõltuvaks muutujaks. Tavaliselt küsitakse katseisikult, kellega ta end võrrelda tahab. Valiku-lähenemist kasutatakse sagedasti eksperimentaalsetes töödes, kus manipuleeritakse erinevate sõltumatute muutujatega (nt kujundatakse erineval määral ärevust tekitavaid olukordi).
Kõnealuses lähenemises on levinumad kolm katseparadigmat – (a) '''järjestusparadigma''' (ingl k ''rank-order paradigm''), (b) '''vaatamisparadigma''' (ingl k ''looking paradigm'') ning (c) '''kuuluvusparadigma''' (ingl k ''affiliation paradigm'').

'''Järjestusparadigma''' puhul täidab katseisik mingisuguse testi (nt isiksusetesti) ning saab teada oma skoori. Talle näidatakse pingerida koos tema paiknemisega ning küsitakse, kellega katseisik end võrrelda tahab. Inimesed valivad enamasti endast paremaid, aga enda lähedal paiknevaid indiviide. <ref>Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.</ref> Näiteks kui katseisiku skoor on neljas seitsme isikuga grupis, siis võib see katseisik valida võrdluseks skoori poolest teisel ja kolmandal kohal paiknevad võrdlusallikad.

'''Vaatamisparadigma''' puhul uuritakse seda, kuivõrd ja millises ulatuses on katseisik sotsiaalsest informatsioonist huvitatud. <ref>Brickman, P., & Bermann, J. J. (1971). Effects of performance expectancy and outcome certainty on interest in social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 7, 600-609.</ref> Näiteks Pyszczynski, Greenberg ja LaPrelle (1985) on näidanud, et katseisikud, kellel ülesanne ebaõnnestus, eelistasid näha informatsiooni nende kohta, kellel see ülesanne samuti ebaõnnestus. <ref>Pyszczynski, T., Greenberg, J., & LaPrelle, J. (1985). Social comparison after success and failure: Biased search for information consistent with a self-serving conclusion. Journal of Experimental Social Psychology, 21, 195-211.</ref>

'''Kuuluvusparadigmast''' lähtudes on sotsiaalset võrdlust tihti uuritud nii, et katseisikutele on öeldud, et nad saavad elektrilöögi ja et nad võivad oodata selle saamist koos inimesega, keda ootab sama saatus, või katseisikuga, kes elektrilööki ei saa. Selle paradigma kitsaskohtadeks võivad saada asjaolud, et kuuluvusvajadus või selle puudumine ei pruugi olla tingitud sotsiaalselt võrdlusest, vaid ka näiteks teis(t)e tajutud atraktiivsusest <ref>Jones, J. C., & Regan, D.T. (1974). Ability evaluation through social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 10, 133-146.</ref>, häbi tundmisest <ref>Sarnoff, I., & Zimbardo, P. G. (1961). Anxiety, fear, and social affiliation. Journal of Abnormal and Social Psychology, 62, 356-363.</ref>, tajutavast ohust enesehinnangule <ref>Dabbs, J. M. Jr., & Helmreich, R. L. (1972). Fear, anxiety, and affiliation following a role-played accident. Journal of Social Psychology, 86, 269-278.</ref> ning sellest, kui katseisikud tunnetavad, et teised inimesed võivad tekitada enam distressi <ref>Rofé, Y. (1984). Stress affiliation: A utility theory. Psychological Review, 91, 235-250.</ref>.

===Reaktsiooni-lähenemine===
Selles lähenemises on sotsiaalne võrdlus sõltumatuks muutujaks. Katseisik saab sotsiaalset informatsiooni ning vastab enamasti sellistele küsimustele, mis uurivad tema enesehinnangut pärast testide tulemuste ning uuritava teiste suhtes paiknemise teadasaamist – tavaliselt olles parem või kehvem teistest. Seda meetodit on kasutatud põhiliselt kahel viisil: (a) '''eksperimentaalselt laboratoorsetes tingimustes''' ning (b) '''korrelatiivselt väljaspool laborit'''.

'''Laboratoorsetes tingimustes''' on katseisikutele esitatud sotsiaalset informatsiooni, mille järel on uuritud katseisikute hinnanguid erinevatele parameetritele (nt enesehinnang, meeleolu, kadedus, jne). Siinkohal võiks näitlikustamiseks välja tuua Morse ja Gergen’i uuringu (1970), milles katseisikud täitsid enne tööintervjuud blanketti. Nende katseisikutega oli samas ruumis veel üks inimene – tegelikult eksperimentaatori kaasosaline –, kes oli vastavalt katsetingimusele kas hea väljanägemisega, kasitud, või vastupidine eelmisele – räpakas ja lohakas. Ilmnes, et katseisikud, kes täitsid blanketti koos kasimatu inimesega, hindasid end paremini.<ref>Morse, S., & Gergen, K. J. (1970). Social comparison, self-consistency, and the concept of self. Journal of Personality and Social Psychology, 16, 148-156.</ref>
Teine huvitav uuring ilmestab sellist katseparadigmat, kus katsealusele antakse mitu võrdlusallikat. Bylsma, Major ja Cozzarelli (1990) küsisid uuritavatelt, kui palju needsamad katseisikud tehtud töö eest tasu tahavad, andes ette ka nimekirja varem sama tööd teinud inimeste palkadest. Mõned „eelmistest töötajatest“ olid katseisikutega samast soost. Ilmnes, et samast soost inimesed osutusid võrdlusallikana olulisemaks kui vastassoost „eelmised töötajad“. Teisisõnu, uuritavate hinnangutele avaldasid mõju samast soost inimeste sissetulekud. <ref>Bylsma, W. H., & Major, B. (1994). Social comparisons and contentment: Exploring the psychological costs of the gender wage gap. Psychology of Women Quarterly, 18, 241-249.</ref>

'''Väljaspool laborit''' on enamasti tuginetud korrelatiivsetele uuringutele. Sotsiaalne informatsioon võib sisalduda keskkonnas, milles inimene viibib – siin võib taas näiteks tuua tiigi efekti <ref>Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.</ref> <ref>Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.</ref> , mille puhul võiks oletada, et õpilased võrdlevad ennast ja oma tulemusi teiste õpilaste ning nende tulemustega; see protsess avaldab mõju minapildile ja enesehinnangule.
Laboriväliste lähenemiste kitsaskohaks on asjaolu, et mitmed muutujad ei ole uurija kontrolli all, seega andmete interpreteerimine võib olla ekslik.

===Jutustav lähenemine===
Sarnaselt korrelatiivsetele uuringutele on selles lähenemises olulisel kohal katseisikute igapäevaelus esineva sotsiaalse info uurimine, siinkohal on peamiseks enamasti katseisikute endi antud teave. Jutustava lähenemise uurimismeetodeid võiks liigitada kolmeks: (a) '''enesekohaselt raporteeritud võrdlused''' (ingl k ''global self-reported comparisons''), (b) '''päevikumeetod võrdluste kohta''' (ingl k ''self-recorded comparison diaries'') ning (c) '''vabade vastustega meetodid''' (ingl k ''free-response measures'').

'''Enesekohased raportid''' on ilmselt üks eksplitsiitsemaid ja otsekohesemaid meetodeid sotsiaalse võrdluse uurimisel. Sisuliselt küsitakse katseisikutelt otse, kas ja kellega end võrreldakse. Näiteks võib küsida indiviidilt, et kas ja kui tihti ta võrdleb oma töötasu enda kolleegidega.
'''Päevikumeetodi''' olemus on üsna lihtne – teatud perioodi vältel instrueeritakse uuringus osalejaid, et nad märgiks oma elus sotsiaalset võrdlust kohates üles vastavasisulised tähelepanekud (nt mis valdkonnas, kellega, mis liiki sotsiaalne võrdlus aset leidis).
'''Vabade vastuste meetodi''' puhul jälgitakse ennekõike seda, kuivõrd inimesed väljendavad sotsiaalset võrdlust puudutavaid aspekte. Otsese küsimise meetodi kasutamisel ei pruugi inimene vastata, et ta end kellegagi võrdleb, aga intervjuu käigus võib sama inimene siiski anda sotsiaalset võrdlust puudutavat infot. Selle meetodi rõhk on spontaansetel vastustel.

Jutustava lähenemise puhul tekitab küsitavust see, kas inimesed suudavad sotsiaalset võrdlust ära tunda ja raporteerida. Raportite täpsust võivad mõjutada nt sotsiaalsest võrdlusest mitteteadlik olemine, sotsiaalne soovitavus ja/või enesepetmine, selektiivne meenutamine, jm.


==Viited==
==Viited==

Redaktsioon: 4. aprill 2014, kell 17:38

Sotsiaalse võrdluse teooria keskendub uskumusele, et inimestel on sisemine tung, mis ajendab neid saama ja otsima täpseid hinnanguid enda kohta. Teooria selgitab, kuidas inimesed hindavad oma arvamusi ja võimeid läbi võrdluste teiste inimestega, et vähendada ebakindlusi võrdlusalustes valdkondades ja et paremini ennast mõtestada.

Sotsiaalse võrdluse teooria esitas algselt 1954. aastal Leon Festinger[1]. Esialgse, Festingeri teooria järel hakkas uurimistöö keskenduma sotsiaalsele võrdlusele kui eneseupitamise (inglise self-enhancement) strateegiale [2][3], tuues teadusesse üles- ja allapoole võrdluste (inglise upward comparison ja downward comparison) kontseptsioonid ning laiendades sotsiaalse võrdluse tekkepõhjuste võimalikke selgitusi.[4]

Festingeri sotsiaalse võrdluse teooria (1954)[5]

Sotsiaalses keskkonnas viibides võrdleb inimene oma omadusi, võimeid ja hoiakuid teiste inimeste omadega. 1954. aastal ilmus ajakirjas Human Relations Leon Festingeri (1954) publikatsioon, milles ta tutvustas sotsiaalse võrdluse teooriat (social comparison theory). Sotsiaalse võrdluse teooria uurib seda, kellega ja milliste tunnuste osas inimesed ennast võrdlevad, samuti käsitletakse nende võrdluste mõju võrdleja enesemääratlusele, hoiakutele ja käitumisele Festingeri 1954. aasta artikli põhilised hüpoteesid saab kokku võtta järgnevalt:

  • Inimestel on vajadus oma võimeid ja arvamusi hinnata.
  • Objektiivsete parameetrite (nt füüsilised standardid) puudumisel võrreldakse enda võimeid ja arvamusi teiste inimeste omadega.
  • Ennast võrreldakse endale sarnaste indiviididega, sest niiviisi saab enese kohta võimalikult täpset informatsiooni. Näiteks algajal maletajal ei ole mõistlik oma mänguoskust võrrelda suurmeistriga, sest võrdlus ei ole adekvaatne ning sellest tulenevalt on see väheinformatiivne objektiivse mängutaseme määratlemiseks.
  • Võimete ja oskuste osas võrreldakse ennast pigem endast parematega, samas kui arvamuste osas selline ühesuunalisus puudub. Lääne kultuuriruumis on indiviididel lisaks enda hindamisele ka surve enda oskuste-võimete parandamisele, kuid arvamuste osas sellist ühesuunalist väärtusotsustust ei ole.
  • Inimese oskuste ja võimete muutmisel on mittesotsiaalsetest teguritest tingitud piirid, arvamuste muutmisel selliseid piire ei ole.
  • Arvamuste võrdlemisest loobumine (näiteks nende liiga suure erinevuse tõttu) viib eraldumise ja vaenulikkuseni.
  • Võrdlusgrupi tähtsust tõstvad tegurid tekitavad tendentsi grupi ühtlustumisele võrreldava omaduse osas.
  • Suur teadaolev erinevus võrreldava omaduse suhtes asjakohase tunnuse osas viib võrdlusvahemiku kitsendamisele. Näiteks bakalaureuseastme tudengite erialase testi täitmise püüdlikkust ei mõjuta oluliselt teadmine, et nad saavad testis gümnaasiumiõpilastest palju kõrgemaid või doktorantidest palju madalamaid tulemusi.
  • Grupi enamusele lähedastel indiviididel on kaugematega võrreldes suurem kalduvus muuta teiste positsiooni, väiksem kalduvus võrdlusvahemiku kitsendamisele ja palju väiksem kalduvus muuta oma positsiooni.

Lisaks on samas publikatsioonis esitatud hüpoteesidest tuletatud mõningad võimalikud mõjud interpersonaalsetele protsessidele. Näiteks sotsiaalne võrdlus võib tekitada kuuluvustunnet, võrdluse tulemusena võib indiviid püüda võrdlusgrupiga rohkem sarnaneda või neid endale sarnasemaks muuta, mis viib grupisisese ühetaolisuse tekkele. Indiviid kaldub liikuma gruppidesse, mille enamuse arvamused ja võimed on tema omadele lähedased.[6] [7]

Festingeri teooria on üles ehitatud hüpoteeside, neist tuletatud väidete ja järelduste järjestatud ja korrastatud kogumina. Hüpoteeside kinnituseks on toodud empiiriliste uuringute tulemusi. Vaatamata oma vormile, ei ole sotsiaalse võrdluse teooria siiski matemaatiliselt range aksiomaatiline teooria, vaid jätab üpris palju ruumi teooria hüpoteeside ja konstruktide tõlgendamiseks ning seostamiseks mõõdetava reaalsusega.

Teooria edasiarendused

Viimastel aastakümnetel on vaadatud sotsiaalset võrdlust kui mitmest komponendist koosnevat protsessi, millel on üks tähtis omadus – sotsiaalset võrdlust defineeritakse kui kognitiivset protsessi, milles mõeldakse ühest või enamast inimesest võrdluses iseendaga. [8] Nagu juhtub teaduses pea iga originaalteooriaga, on ka Festingeri (1954) sotsiaalse võrdluse kontseptsiooni ajaga mõnevõrra täiendatud. Olulisemad edasiarendused on järgmised:

  • Inimesed ei ole alati enda objektiivsed hindajad, vaid tihtipeale teenivad sotsiaalsed võrdlused näiteks eneseupitamise või enesearendamise eesmärki. [9] Eneseupitamisest motiveeritud rakendavad endast kehvematega võrdlust (ingl k downward comparison[10]) ning enesearendamisest huvitatud võrdlevad end tihtipeale endast parematega (ingl k upward comparison [11]).
  • Inimesed ei võrdle end teistega ainult omal algatusel, vaid sotsiaalne keskkond võib sotsiaalseid võrdlusi indiviidile ka aktiivselt peale suruda [12]. Siinkohal võiks näiteks tuua tiigi efekti [13] [14]
  • Sotsiaalse võrdluse objektiks ei pruugi olla üks kindel indiviid, vaid sotsiaalset võrdlust võib tekitada mistahes sotsiaalne informatsioon, samuti võivad fiktiivsed tegelaskujud ja stereotüübid olla sotsiaalse võrdluse tekke allikateks [15].
  • Sotsiaalne võrdlus võib toimuda teadvustamatult [16] [17] ning ka teadvustamata võrdlus võib avaldada mõju enesehindamisele. [18]
  • Inimesed võivad kognitiivselt (st tahtlikult) sotsiaalset võrdlust eirata – seda ennekõike juhul, kui potentsiaalne võrdluse tegija on oluliselt kehvem oma võrdlusobjektist, mistõttu välditakse enese võrdlemist parematega. [19] Strateegiat saab põhjendada indiviidi sooviga säilitada oma enesehinnangut. [20]
  • Indiviidid ei võrdle end ainuüksi teiste indiviididega, vaid ka gruppidega; samuti võrdlevad indiviidid oma gruppi teiste gruppidega. [21] [22]
  • Sotsiaalseks võrdluseks ei saa pidada nähtusi, mille puhul sotsiaalset informatsiooni ei kasutata. [23]

Sotsiaalse võrdluse mudelid

Alljärgnevalt on toodud mõjukamad sotsiaalset võrdlust seletavad mudelid:

  • Enesehinnangu säilitamise mudel (ingl k Self-Evaluation Maintenance [24]): selle mudeli kohaselt toimuvad sotsiaalsed võrdlused positiivse enesemääratluse säilimise eesmärgil. Seejuures toimivad kaks antagonistlikku protsessi: võrdlus ja peegeldus. Võrdlus toob kaasa kaitsereaktsiooni, kui nt inimene, kellega end kõrvutatakse, saavutab enam; peegelduse puhul tunneb inimene hoopis rõõmu selle üle, et võrdlusalusel hästi läheb.
  • Vahendaja-mudel (ingl k Proxy Model[25]): see mudel aitab seletada sotsiaalse võrdluse mehhanisme võimete kõrvutamise kontekstis – sotsiaalset võrdlust kasutatakse selleks, et saada aimu, kuivõrd indiviid on edukas uue (tundmatu) ülesande lahendamisel. Nn vahendaja (proxy) on indiviid, kellega võrdluse alusel on võimalik saada teavet õnnestumise kohta. Eeldusel, et võrdleja ja vahendaja on varem mõlemad olnud edukad mingi ülesande lahendamisel, ja vahendajal õnnestub lahendada
  • Triaadiline mudel (ingl k Triadic Model [26]): selle mudeliga on üritatud seletada sotsiaalse võrdluse olulisust arvamuste-tõekspidamiste tekkes. Kesksel kohal on taaskord vahendaja. Eristatud on käesolevat eelistust (isiklik arvamus, mis puudutab millegi meeldivust või kohasust; oluline on sarnasus vahendajaga), tõekspidamist (selle hindamine tugineb kontrollitavatel faktidel; on oluline, et vahendaja pädevus ja tõekspidamised ühtiksid võrdleja tõekspidamistega) ning tulevikueelistust (on tõenäolisem, et inimene võtab vahendaja hoiakud üle, kui vahendaja käitumismuster on olnud minevikus sarnane võrdleja omaga).
  • Kolme mina mudel (ingl k Three-Selves Model [27]): siinkohal peetakse sotsiaalse võrdluse teooriat kahe erineva kontseptsiooni kombinatsiooniks. Üks neist teooriatest käsitleb võrdlemise motivatsiooni ja tegureid, mis mõjutavad keskkonnast sotsiaalse võrdluse jaoks otsitava info tüüpi. Teine teooria käsitleb endale antud hinnanguid ja tegureid, mis määravad sotsiaalse võrdluse mõju enda kohta tehtavatele otsustele. Mudel eristab kolme liiki enesekontseptsioone: individuaalsed minad, võimalikud minad ja kollektiivsed minad.

Põhilised uurimisviisid

Sotsiaalse võrdluse teooria toetub alates selle loomisest empiirilistele uurimistulemustele, mis kirjeldavad võrdlusobjektide valikut ja võrdluste tagajärgi võrdleja jaoks. Kuidas on sotsiaalset võrdlust uuritud? Alljärgnevalt on esitatud teooria algusaegadest kuni tänapäevani levinumad kasutatud meetodid, mille abil on püütud kõnealusest psühholoogilisest mehhanismist aru saada. Laias laastus võiks need meetodid jaotada kolmeks – (1) valiku-lähenemine (ingl k selection approach), milles üritatakse välja selgitada, millist informatsiooni kasutavad katseisikud sotsiaalseks võrdluseks (2) reaktsiooni-lähenemine (ingl k reaction approach), mille tuumaks on sotsiaalse võrdluse mõju uurimine (nt katseisikute enesehinnangule) ning (3) jutustav lähenemine (ingl k narration approach), milles uuritakse katseisikute endi raporteeritud informatsiooni selle kohta, kuidas katseisikud on igapäevaelus sotsiaalset võrdust kasutanud. [28]

Valiku-lähenemine

Valiku-lähenemine on tõenäoliselt levinuim sotsiaalse võrdluse uurimise meetod. Nagu nimigi viitab, on uuritavate ülesandeks etteantud sotsiaalse informatsiooni hulgast võrdlusallika valimine – seega sotsiaalne võrdlus on selles lähenemises sõltuvaks muutujaks. Tavaliselt küsitakse katseisikult, kellega ta end võrrelda tahab. Valiku-lähenemist kasutatakse sagedasti eksperimentaalsetes töödes, kus manipuleeritakse erinevate sõltumatute muutujatega (nt kujundatakse erineval määral ärevust tekitavaid olukordi). Kõnealuses lähenemises on levinumad kolm katseparadigmat – (a) järjestusparadigma (ingl k rank-order paradigm), (b) vaatamisparadigma (ingl k looking paradigm) ning (c) kuuluvusparadigma (ingl k affiliation paradigm).

Järjestusparadigma puhul täidab katseisik mingisuguse testi (nt isiksusetesti) ning saab teada oma skoori. Talle näidatakse pingerida koos tema paiknemisega ning küsitakse, kellega katseisik end võrrelda tahab. Inimesed valivad enamasti endast paremaid, aga enda lähedal paiknevaid indiviide. [29] Näiteks kui katseisiku skoor on neljas seitsme isikuga grupis, siis võib see katseisik valida võrdluseks skoori poolest teisel ja kolmandal kohal paiknevad võrdlusallikad.

Vaatamisparadigma puhul uuritakse seda, kuivõrd ja millises ulatuses on katseisik sotsiaalsest informatsioonist huvitatud. [30] Näiteks Pyszczynski, Greenberg ja LaPrelle (1985) on näidanud, et katseisikud, kellel ülesanne ebaõnnestus, eelistasid näha informatsiooni nende kohta, kellel see ülesanne samuti ebaõnnestus. [31]

Kuuluvusparadigmast lähtudes on sotsiaalset võrdlust tihti uuritud nii, et katseisikutele on öeldud, et nad saavad elektrilöögi ja et nad võivad oodata selle saamist koos inimesega, keda ootab sama saatus, või katseisikuga, kes elektrilööki ei saa. Selle paradigma kitsaskohtadeks võivad saada asjaolud, et kuuluvusvajadus või selle puudumine ei pruugi olla tingitud sotsiaalselt võrdlusest, vaid ka näiteks teis(t)e tajutud atraktiivsusest [32], häbi tundmisest [33], tajutavast ohust enesehinnangule [34] ning sellest, kui katseisikud tunnetavad, et teised inimesed võivad tekitada enam distressi [35].

Reaktsiooni-lähenemine

Selles lähenemises on sotsiaalne võrdlus sõltumatuks muutujaks. Katseisik saab sotsiaalset informatsiooni ning vastab enamasti sellistele küsimustele, mis uurivad tema enesehinnangut pärast testide tulemuste ning uuritava teiste suhtes paiknemise teadasaamist – tavaliselt olles parem või kehvem teistest. Seda meetodit on kasutatud põhiliselt kahel viisil: (a) eksperimentaalselt laboratoorsetes tingimustes ning (b) korrelatiivselt väljaspool laborit.

Laboratoorsetes tingimustes on katseisikutele esitatud sotsiaalset informatsiooni, mille järel on uuritud katseisikute hinnanguid erinevatele parameetritele (nt enesehinnang, meeleolu, kadedus, jne). Siinkohal võiks näitlikustamiseks välja tuua Morse ja Gergen’i uuringu (1970), milles katseisikud täitsid enne tööintervjuud blanketti. Nende katseisikutega oli samas ruumis veel üks inimene – tegelikult eksperimentaatori kaasosaline –, kes oli vastavalt katsetingimusele kas hea väljanägemisega, kasitud, või vastupidine eelmisele – räpakas ja lohakas. Ilmnes, et katseisikud, kes täitsid blanketti koos kasimatu inimesega, hindasid end paremini.[36] Teine huvitav uuring ilmestab sellist katseparadigmat, kus katsealusele antakse mitu võrdlusallikat. Bylsma, Major ja Cozzarelli (1990) küsisid uuritavatelt, kui palju needsamad katseisikud tehtud töö eest tasu tahavad, andes ette ka nimekirja varem sama tööd teinud inimeste palkadest. Mõned „eelmistest töötajatest“ olid katseisikutega samast soost. Ilmnes, et samast soost inimesed osutusid võrdlusallikana olulisemaks kui vastassoost „eelmised töötajad“. Teisisõnu, uuritavate hinnangutele avaldasid mõju samast soost inimeste sissetulekud. [37]

Väljaspool laborit on enamasti tuginetud korrelatiivsetele uuringutele. Sotsiaalne informatsioon võib sisalduda keskkonnas, milles inimene viibib – siin võib taas näiteks tuua tiigi efekti [38] [39] , mille puhul võiks oletada, et õpilased võrdlevad ennast ja oma tulemusi teiste õpilaste ning nende tulemustega; see protsess avaldab mõju minapildile ja enesehinnangule. Laboriväliste lähenemiste kitsaskohaks on asjaolu, et mitmed muutujad ei ole uurija kontrolli all, seega andmete interpreteerimine võib olla ekslik.

Jutustav lähenemine

Sarnaselt korrelatiivsetele uuringutele on selles lähenemises olulisel kohal katseisikute igapäevaelus esineva sotsiaalse info uurimine, siinkohal on peamiseks enamasti katseisikute endi antud teave. Jutustava lähenemise uurimismeetodeid võiks liigitada kolmeks: (a) enesekohaselt raporteeritud võrdlused (ingl k global self-reported comparisons), (b) päevikumeetod võrdluste kohta (ingl k self-recorded comparison diaries) ning (c) vabade vastustega meetodid (ingl k free-response measures).

Enesekohased raportid on ilmselt üks eksplitsiitsemaid ja otsekohesemaid meetodeid sotsiaalse võrdluse uurimisel. Sisuliselt küsitakse katseisikutelt otse, kas ja kellega end võrreldakse. Näiteks võib küsida indiviidilt, et kas ja kui tihti ta võrdleb oma töötasu enda kolleegidega. Päevikumeetodi olemus on üsna lihtne – teatud perioodi vältel instrueeritakse uuringus osalejaid, et nad märgiks oma elus sotsiaalset võrdlust kohates üles vastavasisulised tähelepanekud (nt mis valdkonnas, kellega, mis liiki sotsiaalne võrdlus aset leidis). Vabade vastuste meetodi puhul jälgitakse ennekõike seda, kuivõrd inimesed väljendavad sotsiaalset võrdlust puudutavaid aspekte. Otsese küsimise meetodi kasutamisel ei pruugi inimene vastata, et ta end kellegagi võrdleb, aga intervjuu käigus võib sama inimene siiski anda sotsiaalset võrdlust puudutavat infot. Selle meetodi rõhk on spontaansetel vastustel.

Jutustava lähenemise puhul tekitab küsitavust see, kas inimesed suudavad sotsiaalset võrdlust ära tunda ja raporteerida. Raportite täpsust võivad mõjutada nt sotsiaalsest võrdlusest mitteteadlik olemine, sotsiaalne soovitavus ja/või enesepetmine, selektiivne meenutamine, jm.

Viited

  1. ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  2. ↑ Gruder, C. L. (1971). Determinants of social comparison choices. Journal of Experimental Social Psychology, 7(5), 473–489.
  3. ↑ Wills, T. A. (1981). Downward comparison principles in social psychology. Psychological bulletin, 90(2), 245.
  4. ↑ Schachter, S. (1959). The psychology of affiliation: Experimental studies of the sources of gregariousness (Vol. 1). Stanford University Press.
  5. ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  6. ↑ Festinger, L. (1954). A theory of social comparison processes. Human relations, 7(2), 117–140.
  7. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  8. ↑ Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  9. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  10. ↑ Wills, T. A. ( 1981). Downward comparison principles in social psychology. Psychological Bulletin, 90, 245-271.
  11. ↑ Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.
  12. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  13. ↑ Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.
  14. ↑ Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
  15. ↑ Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  16. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  17. ↑ Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  18. ↑ Guiot, J. M. (1978). Some comments on social comparison processes. Journal for the Theory of Social Behaviour, 8, 29-43.
  19. ↑ Friend, R. M., & Gilbert, J. (1973). Threat and fear of negative evaluation as determinants of locus of social comparison, Journal of Personality, 41, 328-340.
  20. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  21. ↑ Wood, J. (1989). Theory and research concerning social comparisons of personal attributes. Psychological Bulletin, 106, 231-248.
  22. ↑ Masters, J. C., & Keil, L. J. (1987). Generic comparison processes in human judgement and behavior. In: J. C. Masters & W. P. Smith (Eds.), Social comparison, social justice, and relative deprivation: Theoretical empirical and policy perspectives (pp. I 1-54). Hillsdale, NJ: Edbaum.
  23. ↑ Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  24. ↑ Tesser, A. (1988). Toward a Self-Evaluation Maintenance Model of Social Behavior. Advances in Experimental Social Psychology, 21, 181-227.
  25. ↑ Suls, J., Martin, R. & Wheeler, L. (2002). Social comparison: Why, with whom, and with what effect? Current Directions in Psychological Science, 11, 159-163.
  26. ↑ Suls, J., Martin, R. & Wheeler, L. (2002). Social comparison: Why, with whom, and with what effect? Current Directions in Psychological Science, 11, 159-163.
  27. ↑ Blanton, H. (2001). Evaluating the self in the context of another: The three-selves model of social comparison assimilation and contrast. In Cognitive social psychology: The Princeton symposium on the legacy and future of social cognition (pp. 75-87). Mahwah, NJ: Erlbaum.
  28. ↑ Wood, J. (1996). What is social comparison and how should we study it? Personality and Social Psychology Bulletin, 22(5), 520-537.
  29. ↑ Wheeler, L. (1966). Motivation as a determinant of upward comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 1, 27- 31.
  30. ↑ Brickman, P., & Bermann, J. J. (1971). Effects of performance expectancy and outcome certainty on interest in social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 7, 600-609.
  31. ↑ Pyszczynski, T., Greenberg, J., & LaPrelle, J. (1985). Social comparison after success and failure: Biased search for information consistent with a self-serving conclusion. Journal of Experimental Social Psychology, 21, 195-211.
  32. ↑ Jones, J. C., & Regan, D.T. (1974). Ability evaluation through social comparison. Journal of Experimental Social Psychology, 10, 133-146.
  33. ↑ Sarnoff, I., & Zimbardo, P. G. (1961). Anxiety, fear, and social affiliation. Journal of Abnormal and Social Psychology, 62, 356-363.
  34. ↑ Dabbs, J. M. Jr., & Helmreich, R. L. (1972). Fear, anxiety, and affiliation following a role-played accident. Journal of Social Psychology, 86, 269-278.
  35. ↑ Rofé, Y. (1984). Stress affiliation: A utility theory. Psychological Review, 91, 235-250.
  36. ↑ Morse, S., & Gergen, K. J. (1970). Social comparison, self-consistency, and the concept of self. Journal of Personality and Social Psychology, 16, 148-156.
  37. ↑ Bylsma, W. H., & Major, B. (1994). Social comparisons and contentment: Exploring the psychological costs of the gender wage gap. Psychology of Women Quarterly, 18, 241-249.
  38. ↑ Davis, J. A. (1966). The campus as a frog pond: An application of the theory of relative deprivation to career decisions of college men. American Journal of Sociology, 72, 17-31.
  39. ↑ Marsh, H. W., & Parker, J. (1984). Determinants of student self-concept: Is it better to be a relatively large fish in a small pond even if you don't learn to swim as well? Journal of Personality and Social Psychology, 47, 213-231.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sotsiaalse_võrdluse_teooria&oldid=3883935"