T-abistajarakud: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 5. märts 2014, kell 09:55

T-abistajarakud ehk CD4-rakud ehk CD4-lümfotsüüdid ehk T4-lümfotsüüdid ehk T_h rakud ehk T_H rakud ehk T-helperrakud on paljude selgroogsete lümfisüsteemi rakud. T-abistajarakud liigitatakse T-lümfotsüütide hulka. Nende ülesandeks on omandatud immuunkaitse aktivatsioon ja tsütokiinide komplekteerimine ning vabastamine teiste immuunkaitses osalevate rakkude abistamiseks.^[1]

Diferentseerunud CD4-rakkude pinnal paiknevad CD4-retseptorid ja neid nimetatakse CD4⁺ T rakkudeks.

Liigitus

T-abistajarakud liigitatakse kokkuleppeliselt:

T_h0 rakud ehk üldpopulatsioon nemad aktiveerivad olenevalt tsütokiinide toimest diferentseerumise kas:
- T_h1 rakkudeks^[2] (seostatakse enim tsütokiinide IFN-γ, IL-2, TNFα komplekteerimisega)
- T_h2 rakkudeks ^[3] (seostatakse enim järgmiste tsütokiinide IL-2, IL-4, IL-6, IL-10, TNFβ komplekteerimisega aga ka IL-5,IL-9 IL-13 komplekteerimisega^[4])
- T_h3 rakkudeks, nende ülesanded on käesoleval ajal ebaselged, arvatakse et nad inhibeerivad T_h1- ja T_h2 rakke ja on spetsialiseerunud limaskesta kaitsele;
Tüüp 17-T-abistajarakud (TH17-lümfotsüüdid) (avast 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).

Üksik T-abistakarakk ei ole võimeline kõiki tsütokiine eritama, samuti ei komplekteeri nad organismis täpselt eeltoodud tsütokiine. Kui abistajarakud paljunevad ja moodustavad kloone siis võidakse neid uuesti aktiveerida selliselt, et nad hakkavad komplekteerima teisi tsütokiine, nagu näiteks IFN-γ, IL-4, IL-5, IL-10 ja TNF.

- - Mõnikord liigitatakse T-abistajarakkude alatüüpide hulka ka CD4+ T rakkude alatüübi T_FH rakud - nende ülesandeks on T-helperitelt signaali saades B-lümfotsüütide aktivatsioon, mis võimaldab neil diferentseeruda antikehi tootvateks plasmarakkudeks.^[5]

Lümfokiinid

Pikemalt artiklis Lümfokiinid

Tähtsaimad T-abistajarakkude poolt komplekteeritavad ja eritatavad tsütokiinide rühma kuuluvad lümfokiinid käesoleval ajal on^[6]: IL-2, IL-3, IL-4, IL-5, IL-6, G-CSF - granulotsüütide ja makrofaagide (monotsüütide) kolooniat stimuleeriv faktor, interferoon-gamma.

Viited

↑ "Meditsiinisõnastik" 111:2004.
↑ T_h1 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)
↑ T_h2 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)
↑ Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 21, 2002, ISBN 9985 829 41 7
↑ Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
↑ Christopher R. Chapple, William D. Steers,Practical Urology: Essential Principles and Practice: Essential Principles, Springer-Verlag, lk 189, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)

Välisallikad

Jaanus Suurväli,Suured sammud oma ja omandatud immuunsuse uurimisel, Horisont 6/2011
Walter Berghoff,Differenzierung von T-Helferzellen in Typ 1 und Typ 2 entsprechend deren funktioneller Eigenschaften, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)
B. Kyewski, Elisabeth Suri-Payer,CD4+CD25+ Regulatory T Cells: Origin, Function and Therapeutic Potential, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (inglise keeles)
Fridolin Groß, Gerhard Metznerb, Ulrich Behna, Mathematical Modelling of Allergy and Speciﬁc Immunotherapy:Th1-Th2-Treg Interactions, 2010, Elsevier, Veebiversioon (vaadatud 28.02.2014)</ref> (inglise keeles)

[1] "Meditsiinisõnastik" 111:2004.

[2] T_h1 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)

[3] T_h2 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)

[4] Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 21, 2002, ISBN 9985 829 41 7

[5] Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1

[6] Christopher R. Chapple, William D. Steers,Practical Urology: Essential Principles and Practice: Essential Principles, Springer-Verlag, lk 189, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

@@ 12. rida: / 12. rida: @@
 *[[Tüüp 17-T-abistajarakud]] (TH17-lümfotsüüdid) (avast 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks [[autoimmuunhaigused|autoimmuunhaiguste]] väljakujunemisel ja [[epiteelirakk]]ude kaitsel).
-Üksik T-abistakarakk ei ole võimeline kõiki tsütokiine eritama, samuti ei komplekteeri nad organismis täpselt eeltoodud tsütokiine. Kui abistajarakud paljunevad ja moodustavad kloone siis võidakse neid uuesti aktiveerida selliselt, et nad hakkavad komplekteerivad teisi tsütokiine, nagu näiteks IFN-γ, IL-4, IL-5, IL-10 ja TNF.
+Üksik T-abistakarakk ei ole võimeline kõiki tsütokiine eritama, samuti ei komplekteeri nad organismis täpselt eeltoodud tsütokiine. Kui abistajarakud paljunevad ja moodustavad kloone siis võidakse neid uuesti aktiveerida selliselt, et nad hakkavad komplekteerima teisi tsütokiine, nagu näiteks IFN-γ, IL-4, IL-5, IL-10 ja TNF.
-***Mõnikord liigitatakse T-abistajarakkude alatüüpide hulka ka CD4+ T rakkude alatüübi [[TFH rakud|T<sub>FH</sub> rakud]] - nende ülesandeks on [[B-lümfotsüüt]]ide aktivatsioon.<ref>[[Ain Heinaru]], "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1</ref>
+***Mõnikord liigitatakse T-abistajarakkude alatüüpide hulka ka CD4+ T rakkude alatüübi [[TFH rakud|T<sub>FH</sub> rakud]] - nende ülesandeks on T-''helperitelt'' signaali saades [[B-lümfotsüüt]]ide aktivatsioon, mis võimaldab neil diferentseeruda [[antikehi]] tootvateks plasmarakkudeks.<ref>[[Ain Heinaru]], "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1</ref>
 ===Lümfokiinid===