Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau

Krahv de Mirabeau

Honoré Gabriel Victor Riquetti de Mirabeau (tuntud ka kui krahv de Mirabeau (comte de Mirabeau); 9. märts 1749 – 2. aprill 1791) oli Prantsuse revolutsiooni algusaja juhte.

Honoré de Mirabeau pärines jõukast aadliperekonnast. Tema isa Victor Riquetti de Mirabeau oli tunnustatud majandusteadlane (füsiokraat). Honoré oli peres vanim poeg, kuid ei isa ega ema armastanud teda kuigivõrd. Nooruses tutvus ta isa põhjaliku ja mitmekülgse raamatukoguga, mistõttu tast hiljem sai haritlane. Kuid muretu noorpõlve pidamise asemel saadeti ta 1767. aastal kõigest 18-aastasena teenima ühte Prantsusmaa kõige karmima korraga sõjaväerügementi. Peagi algasid tal seal pahandused seoses naiste, kaardimängu ja teiste kiusatustega. Honoré istus mitu korda vangis ka pärast väeteenistusest lahkumist ja abiellumist ning pidi kord abielurikkumise pärast koguni hukatama, kuid isa, kellel oli Prantsuse kuningriigis palju mõjuvõimu, päästis ta.

Honorést kujunes absolutismi veendunud vastane. Mitu korda maailmast äralõigatuna erinevates türmides istudes kirjutas ta despotismivastaseid teoseid ning vabaduses viibides vaimustus ta valgustusideedest. Siiski ei kujunenud temast vabariiklast, vaid Suurbritannia sarnase konstitutsioonilise monarhia pooldaja, kus kuningale pidi jääma märkimisväärne võim. Ta esines vabadust ülistavate loosungitega, ent ei täpsustanud kuigivõrd, mida ta selle all mõtleb.

1788, kui toimusid Generaalstaatide valimised, seadis Mirabeau end üles kolmanda seisuse kandidaadina ning sai lihtrahva seas äärmiselt populaarseks (samas valiti tema konservatiivsete vaadetega noorem vend André Boniface Louis Riquetti de Mirabeau ehk "Vaadi-Mirabeau" Generaalstaatidesse Provence'i aadlike poolt). Peagi hakati teda kutsuma isamaa isaks. Mirabeau pooldas algusest peale julgeid reforme riigkorralduses. Hiilgava kõnemehena saavutas ta Rahvuskogus ja Asutavas Kogus suure poolehoiu ning tema büstid ilmusid kõikjale üle Prantsusmaa.

Aja jooksul hakkas Mirabeau aga alalhoidlikumaks muutuma, kuna tema arvates oli revolutsioon oma eesmärgi juba saavutanud. Samas pooldas üha suurem osa Asutava Kogu liikmetest radikaalseid reforme, mis tipnenuks kuningalt igasuguse võimu äravõtmisega. Mirabeau oli sellele kategooriliselt vastu, kartes, et kuningavõimu kadumise järel võivad pead tõsta nii aadlikud, kes tahavad taastada feodalismi, kui ka ekstremistlikud revolutsionäärid, kes kehtestavad terrorivõimu. 1790. aastal otsustas Mirabeau revolutsioonile pidurid peale tõmmata ning astus salajasse kontakti kuningakojaga. Ehkki nood suhtusid temasse algselt põlastusega, hakkasid nad tema nõuandeid peagi kuulda võtma. Nii muutus Mirabeau enamiku revolutsionääride jaoks reeturiks, ehkki tol hetkel nad mehe sellelaadsest tegevusest veel ei teadnud. Tema vaateid jagas aga näiteks populaarne prantsuse väejuht Marie Joseph de La Fayette.

Kuid Mirabeau katsed kehtestada tugev konstitutsiooniline kuningavõim ei õnnestunud, sest 1790. aasta lõpus tabas teda raske haigus, mis oli ilmselt tingitud tema meeletust elutempost (pidevad pidutsemised ja sellele järgnenud veelgi intensiivsem töötamine). 1791. aasta aprillis suri ta vaid 42-aastasena ning oli leinatud kogu rahva poolt. Ta maeti esimesena Pariisi Panthéoni, kus järgnevalt leidsid viimse puhkepaiga kõik prantsuse suurmehed. Kuid Mirabeau salakontaktid kuningakojaga said varsti teatavaks ning jakobiinide diktatuuri ajal visati tema säilmed 1794. aastal Panthéonist välja.

Kirjandus

• Jenny Hermann, “Mirabeau: Suure Prantsuse Revolutsiooni juhtiv mees”. Tõlkinud Leo Anvelt. Sari Suurmeeste elulood, nr. 54. EKS, Tartu, 1940