Atomism: erinevus redaktsioonide vahel
P r2.7.2+) (Robot: lisatud be-x-old:Атамізм |
P r2.6.5) (Robot: lisatud uz:Atomizm |
||
| 50. rida: | 50. rida: | ||
[[nov:Atomisme]] |
[[nov:Atomisme]] |
||
[[oc:Atomisme]] |
[[oc:Atomisme]] |
||
[[uz:Atomizm]] |
|||
[[pl:Atomizm]] |
[[pl:Atomizm]] |
||
[[pt:Atomismo]] |
[[pt:Atomismo]] |
||
Redaktsioon: 14. veebruar 2013, kell 06:46
Atomism ehk atomistika on materialistlik filosoofiline õpetus, mis eeldab, et maailm koosneb aatomitest ja tühjusest. Seda suunda esindasid antiikfilosoofias Demokritos (460-371 e.m.a. tunnetusteooria), Leukippos, Demokritos, Epikuros ja Lucretius.
Demokritose ja Leukippose käsitluse järgi põhjustab kõike looduses toimuvat aatomite ühinemine, eraldumine, ümberasetumine, tõmbumine ja tõukumine. Demokritos seletas aatomite abil mitte üksnes materiaalseid objekte, vaid ka tunnetuslikke protsesse: taju ja mõtlemist. Aatomite põrkumisel tekkivat keerisliikumist pidasid atomistid maailma tekkimise põhjuseks, isegi mõtlemist seletati aatomite liikumise tagajärjena [1]. Seoses teaduse arenguga tehtud uued avastused kaasajal on näidanud, et antiikatomistid jõudsid ainuüksi mõttetöö abil ka tänapäevasest vaatepunktist õigele arusaamisele tajuprotsesside kohta.
Epikuros arendas Demokritose õpetust – tema arvates tekkis aatomite keerisliikumine nende iseeneslikust deklinatsioonist ehk kõrvalekaldumisest vabal langemisel tühjuses. Nii püüdis ta vabaneda Demokritose fatalismist. Epikuros käsitles atomismi kõlbelise eesmärgiga, ta põhjendas sellega oma praktilist eluhoiakut.
Antiikaja atomistika viimane suur esindaja Lucretius esitas oma atomismi veenvas luulevormis, taandades maailma mitmekesisuse piiratud arvule tähtedele, millest on võimalik moodustada piiritu arv erinevaid sõnu ja lauseid.
Empiristliku teooriana peab atomistika kogemust teadmise allikaks, välistades ettemääratud saatuse olemasolu, sundides inimesi tegutsema tõekspidamiste järgi, mille kohaselt on nad ainult ise vastutavad oma õnne eest. Pole olemas jumalaid keda karta ning kellele meele järele olla ja hinge, on vaid aatomid tühjuses [2]. Kuid milliste naudingute poole pürgida? Atomismi järgi pole olemas puhtalt vaimseid nähtusi, nagu seda on näiteks abstraktsed halva ja hea määratlused. Tõelise naudingu otsimisel tuleb juhinduda elementaarsetest tunnetest, nagu kehaline nauding ja valu. Antiik-Kreekas tärganud teaduslik mõtteviis on oluliselt mõjutanud ka tänapäeva inimeste maailmapilti.