Dietrich Damerow: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Dietrich III Damerow''' oli [[Tartu piiskop]] aastatel [[1379]]–[[1400]]. |
'''Dietrich III Damerow''' (surnud umbes [[1410]]<ref>Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg, 2012, lk 153.</ref>) oli [[Tartu piiskop]] aastatel [[1379]]–[[1400]]. |
||
[[Preisimaa]]lt pärinev Damerow oli hiljemalt aastast [[1364]] keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. [[1372]]. aastal hakkas ta tegema vaimulikukarjääri.[[1378]]. aastal nimetas Rooma paavst [[Urbanus VI]] Damerowi Tartu piiskopiks, ent ta sattus vastuolusse [[Liivi ordu]]ga, mis toetas Tartu toomkapiitli poolt valitud [[Albert Hecht]]i, kes sai toetuse Avignoni paavstilt [[Clemens VII (vastupaavst)|Clemens VII]]-lt. Et ordu toetus aga Roomale, siis kaotas Hecht ordu poolehoiu ning Damerow jäi [[1379]]. aastast ainsaks Tartu piiskopiks, ent tänu vastuoludele orduga õnnestus tal oma piiskopkonda jõuda alles [[1387]]. aastal.<ref>Eesti ajalugu II, lk 151.</ref> |
|||
| ⚫ | |||
| ⚫ | [[1393]]. aastal inkorporeeris ordu Riia peapiiskopi ja tolle kapiitli Saksa ordusse, mis tähendas peapiiskopkonna minekut ordu kontrolli alla. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis tollelt enda [[diötsees]]is vasallivannet ning lõi laialdase orduvastase koalitsiooni, kuhu kuulusid [[Mecklenburgi hertsog]] [[Albrecht Mecklenburgist|Albrecht]] (kes oli samaaegselt ka [[Rootsi kuningas]]), [[Leedu suurvürst]] [[Vytautas]] ja [[Inglismaa kuningas]] [[Richard II]]; Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Samuti saabusid Tartusse piiskopi liitlastena [[1396]]. aastal [[vitaalivennad]]. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu 1396. aasta juulis [[Tartu piiskopkond]]a ja vallutas selle linnused peale Tartu. Piiskopkonda siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. [[1397]]. aastal toimunud [[Teine Danzigi konverents|teisel Danzigi konverentsil]] otsustati, et peapiiskopkond jääb inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale [[Jungingeni armukiri|Jungingeni armukirja]]. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem, kui oli oma piiskopkonnas sattunud majanduslikesse ja poliitilistesse raskustesse,<ref>Eesti ajalugu II, lk 153.</ref> oma ametikohalt tagasi, elades esialgu [[Riia]]s, millalgi pärast [[1408]]. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale. |
||
==Viited== |
|||
{{viited}} |
|||
{{algus}} |
{{algus}} |
||
Redaktsioon: 28. jaanuar 2013, kell 14:06
Dietrich III Damerow (surnud umbes 1410[1]) oli Tartu piiskop aastatel 1379–1400.
Preisimaalt pärinev Damerow oli hiljemalt aastast 1364 keiser Karl IV erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. 1372. aastal hakkas ta tegema vaimulikukarjääri.1378. aastal nimetas Rooma paavst Urbanus VI Damerowi Tartu piiskopiks, ent ta sattus vastuolusse Liivi orduga, mis toetas Tartu toomkapiitli poolt valitud Albert Hechti, kes sai toetuse Avignoni paavstilt Clemens VII-lt. Et ordu toetus aga Roomale, siis kaotas Hecht ordu poolehoiu ning Damerow jäi 1379. aastast ainsaks Tartu piiskopiks, ent tänu vastuoludele orduga õnnestus tal oma piiskopkonda jõuda alles 1387. aastal.[2]
1393. aastal inkorporeeris ordu Riia peapiiskopi ja tolle kapiitli Saksa ordusse, mis tähendas peapiiskopkonna minekut ordu kontrolli alla. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis tollelt enda diötseesis vasallivannet ning lõi laialdase orduvastase koalitsiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst Vytautas ja Inglismaa kuningas Richard II; Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Samuti saabusid Tartusse piiskopi liitlastena 1396. aastal vitaalivennad. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu 1396. aasta juulis Tartu piiskopkonda ja vallutas selle linnused peale Tartu. Piiskopkonda siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. 1397. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et peapiiskopkond jääb inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale Jungingeni armukirja. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem, kui oli oma piiskopkonnas sattunud majanduslikesse ja poliitilistesse raskustesse,[3] oma ametikohalt tagasi, elades esialgu Riias, millalgi pärast 1408. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.
Viited
| Eelnev Heinrich I |
Tartu piiskop 1379–1400 |
Järgnev Heinrich II |