Pikoloflööt: erinevus redaktsioonide vahel
P r2.7.1) (robot lisas: fa:فلوت پیکولو |
P r2.7.2+) (Robot: lisatud hy:Պիկոլո |
||
| 41. rida: | 41. rida: | ||
[[gl:Piccolo]] |
[[gl:Piccolo]] |
||
[[ko:피콜로]] |
[[ko:피콜로]] |
||
[[hy:Պիկոլո]] |
|||
[[hr:Pikolo]] |
[[hr:Pikolo]] |
||
[[it:Ottavino]] |
[[it:Ottavino]] |
||
Redaktsioon: 5. september 2012, kell 17:47
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | |
| Liigitus | |
|---|---|
| Diapasoon | |
 | |
| Sugulaspillid | |
Pikoloflööt (itaalia flauto piccolo 'väike flööt') on puupuhkpill, flöödi "väikeveli".
Välimuselt sarnaneb ta suurele flöödile, kuid on sellest pisem ning ulatuselt kõrgem. Pikoloflööt kõlab oktaav kõrgemalt kui noodis kirjas. Pikoloflöödi kõlavärv on särav, terav ja kõrges registris kiledavõitu.
Algselt oli pikoloflööt valmistatud puust, tänapäeval valmistatakse neid lisaks veel näiteks hõbedast või plastikust.
Üks varasemaid teoseid, kus kasutati pikoloflööti, oli Ludwig van Beethoveni 5. sümfoonia, kus pikoloflööt mängib viimases, neljandas osas.
Pikoloflöödile on kirjutanud instrumentaalkontserte Lowell Liebermann, Sir Peter Maxwell Davies, Bruce Broughton, Valentino Bucchi, Egil Hovland, Guus Janssen, Daniel Pinkham. Graham Waterhouse on kirjutanud kvinteti pikoloflöödile ja keelpillikvartetile.