Uroboros: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.1) (robot lisas: id:Ouroboros
MirtKr (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
1. rida: 1. rida:
[[Pilt:Ouroboros.png|thumb|[[Theodoros Pelekanos]]e Uroborost kujutav joonistus alkeemiaraamatust "Synosius", [[1478]]]]
{{ToimetaAeg|kuu=juuni|aasta=2007}}
'''Uroboros''' on end [[saba]]st õgiv müütiline madu või lohe. Tuntud juba [[Vana-Egiptus]]e [[Uus Riik|Uues Riigis]] (u [[1600 eKr]]).
[[Pilt:Ouroboros.png|thumb|[[Theodoros Pelekanos]]e Uroborost kujutav joonistus [[alkeemia]]raamatust "Synosius", [[1478]]]]
Egiptlaste juurest [[Foiniikia|foiniiklasteni]], sealt [[kreeklased|kreeklasteni]] ja ka Lääne alkeemikuteni jõudnud saba õgiv madu on sümboliseerinud lõpmatust, kõikehõlmavat loodust, lõpuleviimist, täiuslikkust, totaalsust, olemise lõpmatut ringi. Varastes müütides tähistas uroboros neitsilikku [[jumalanna]]t, kes ilma mehe abita sünnitas [[kosmos]]e; samas on teda fallilise olemuse pärast peetud ka mehelikkuse sümboliks.<ref name="link">[http://www.crystalinks.com/ouroboros.html Ouroboros]</ref>
'''Uroboros''' on end [[saba]]st õgiv müütiline madu. Tuntud juba [[Vana-Egiptus]]e [[Uus Riik|Uues Riigis]] (u [[1600 eKr]]).

Egiptlaste juurest [[Foiniikia|foiniiklasteni]], sealt [[kreeklased|kreeklasteni]] ja ka Lääne alkeemikuteni jõudnud saba õgiv madu on sümboliseerinud lõpmatust, kõikehõlmavat loodust, lõpuleviimist, täiuslikkust, totaalsust, olemise lõpmatut ringi. Varastes müütides tähistas uroboros neitsilikku [[jumalanna]]t, kes ilma mehe abita sünnitas [[kosmos]]e; samas on teda fallilise olemuse pärast peetud ka mehelikkuse sümboliks.
Kuna uroboros toitub iseendast, sümboliseerib ta aine muundumist, seega ka [[alkeemia]]t ennast.<ref name="raamat"> Miranda Bruce-Mitford, "Kogu maailma märgid & sümbolid". Inglise keelest tõlkinud [[Lauri Vahtre]], kirjustus Varrak, Tallinn, 1997, lk 108 </ref>

==Viited==
<references/>


[[Kategooria:Mütoloogia]]
[[Kategooria:Mütoloogia]]

Redaktsioon: 1. juuni 2012, kell 21:52

Theodoros Pelekanose Uroborost kujutav joonistus alkeemiaraamatust "Synosius", 1478

Uroboros on end sabast õgiv müütiline madu või lohe. Tuntud juba Vana-Egiptuse Uues Riigis (u 1600 eKr). Egiptlaste juurest foiniiklasteni, sealt kreeklasteni ja ka Lääne alkeemikuteni jõudnud saba õgiv madu on sümboliseerinud lõpmatust, kõikehõlmavat loodust, lõpuleviimist, täiuslikkust, totaalsust, olemise lõpmatut ringi. Varastes müütides tähistas uroboros neitsilikku jumalannat, kes ilma mehe abita sünnitas kosmose; samas on teda fallilise olemuse pärast peetud ka mehelikkuse sümboliks.[1]

Kuna uroboros toitub iseendast, sümboliseerib ta aine muundumist, seega ka alkeemiat ennast.[2]

Viited

  1. Miranda Bruce-Mitford, "Kogu maailma märgid & sümbolid". Inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre, kirjustus Varrak, Tallinn, 1997, lk 108