Lubjanka

Fail:Moskva linna Lubjanka piirkonna tänavate kaart.jpg

Moskva linna Lubjanka piirkonna tänavate kaart

Lubjanka on Moskvas Lubjanka väljakul asuva Venemaa FSB ning endise NSV Liidu KGB peakorteri ja hoonetekompleksi kõnekeelne nimetus. Nõukogude ja Venemaa julgeolekuasutuste töötajate žargoonis nimetati hooneid ka "Suureks majaks" (Болшой дом).

Venemaa kindlustuskompanii hoone, enne 1917. aastat

Hoonete ajalugu

Moskva kesklinnas Lubjanka väljaku piirkond kujunes 20. sajandi alguses Venemaa kindlustusseltside tegevuskohaks ning neile kuuluvate tulumajade B. Lubjanka 2,4,6,8 asukohaks. Piirkonnas asus 15 kindlustusseltise esindust. Bolšaja Lubjanka 9 ja 11 hooned rajati 1898. aastal ning kuulusid kuni 1917. aasta oktoobrirevolutsioonini kindlustuskompanii "ROSSIA"le ning hoones tegutesid kaks kindlustusseltsi "Abi" ("Помощь") ja "Venemaa kapitalide ja kasumite kindlustamise selts ("Российское общество застрахования капиталов и доходов"). Hoones B.Lubjanka 2, asus kindlustusselts "Ankur" ("Jakor"); hoones B.Lubjanka 14, asus "Moskva kindlustuselts". 1918. aasta detsembris Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega natsionaliseeriti erkapitalil põhinevad ettevõtted.

Hooned nõukogude julgeolekuasutuste valduses

1918. aasta märtsis, kui Nõukogude Venemaa võimuasutusesd evakueeriti Petrogradist Moskvasse, asusid B.Lubjkanka tänava hoonetesse ühendatud Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon, nr. 11 ja nr. 2 seni endises Moskva ohranka majas (Bolšoi Gnezdinkovski tänaval) asunud Moskva Tšekaa (B.Lubjnka 14). 1918. aasta sügisel pärast Moskva linna ja kubermangu Tšekaa eraldamist hõivasid kogu hoonekompleksi ja tänaval asunud hooned Lubjanka tänavate piirkonnas Nõukogude Venemaa riiklike julgeolekuasutuste keskasutused: hoone nr. 9, Tšekaa valvepataljon kasarmuna; nr. 13 Tšekaa töötajate klubi.

Hoones Bolšaja Lubjanaka 2 asus algselt 1919. aasta maikuust, Vene SNFV Siseasjade Rahvakomissariaat, 1919. aasta lõpust aga Tšekaa juhtkond (Feliks Dzeržinski, Vjatšeslav Menžinski jt.) ning põhilised üleriiklikud struktuurüksused

Hoonet kasutati tähtsamate poliitvangide vastuvõtuks ja ülekuulamiseks, Lubjankal oli algselt esimesel korrusel arhiiviruumidesse kohandatud sisevangla-eeluurimisisolaatori kongid, mõned neist parkettpõrandaga.

Järgneva Tšekaa tegevuse käigus suurenenud isikkoosseisu ning toimingute jaoks rekvireeris Tšekaa aja jooksul Bolšaja Lubjanakaga piirnevad kinnistud Malaja Lubjanka, Bolšaja Lubjanka, Malaja Kiselnaja ja Varsonafjevi põiktänaval, Bolšaja Lubjanka ja Furkasovi põiktänava nurgal asunud Moskva Kolmanda gümnaasiumi. Hoones Bolšaja Lubjanka 13 organiseeriti Tšekaa klubi.

Aastetel 1932-1933 teostati arhitekt Aleksandr Langmani projekti alusel kapitaalsed ümberehitused kvartalis asuvates hoonetes. Hoonetekompleki täienduseks ehitati Furkasovo põiktänava poolele uus hoone, mille fassaad avanes Furkasovo tänavale, kaks külgfassadi aga M.Lubjanka ja B.Lubjanka tänava poole. Uus ehitis oli kirillitsa tähe "Ш", kujuline ning moodustas koos eelnevate hoonetega, mille fasaad avanes Lubjanka väljakule, ühise terviku.

Langmani projekti kohaselt teostati ka Lubjanka 2 hoovis paiknenud sisevangla ümberehitus, sellele hoonele tehti lisaks olemasolevale 2 korrusele, juurdeehitus 4 lisakorruse näol ning Langmani originaalse lahenduse alusel jalutusväljak kinnipeetavatele hoone katusele.

Lubjanka sisevangla

Lubjanka hoonetekompleksi sisekvartalis asub ka endisest möbleeritud tubadega hotellist "Imperial", ümberehitatud eeluurimisisolaatori režiimiga kinnine nn. Lubjanka vangla, ehk Lubjanka sisevangla - kinnipeetute žargoonis («Корабль»), mille hoones asus hiljem pärast hoone ümberehitamist ka NKVD komandatuur ning viidi täide Tšekaa Kollegiumi ja NSV Liidu SARKi Erinõupidmise otsusel kohtuväliseid hukkamisi.

Aastatel 1918-1919, asusid Lubjanka sisevanglas ÜVEK kinnipeetud (üle tänava B.Lubjanka 11 ja 14, asunud Moskva Tšekaal oli omad kinnipeetute kinnipidamisruumid), 1920. aastal aga Tšekaa Eriosakonna kinnipeetud, st. kuritegudes kahtlustatavad eeluurimise ajal, pärast isikute "süüdimõistmist" Revolutsioonilise Tribunali või Tšekaa Kollegiumi otsusega, saadeti süüdimõistetud karistust kandma vanglatesse või hukati sisevangla keldris.

Hoone oli algselt 2 korruseline ning kinnipeetute jaoks oli 1. korrusel sissepääsust vasakul pool asetevad 2 üldkambrit ning 3 üksikkambrit; sissepääsust paremal pool oli suur ruum, kus seina ääres oli käsipuudega piiratud käik ja ruumi keskel rauast keerdtrepp, mis ühendas maja keldrist kuni 2 korruseni. Hoone esimesel korrusel seinaorvades asuvatest panipaikadest oli ehitatud kitsad boksid, kus hoiti ebainimlikes tingimustes kinnipeetuid enne uurimistoiminguid või nendele psühholooogilise ja füüsilise surve avaldamiseks. Hoone teisel korrusel asusid sisevangla administratsiooni- ning hukkamisruumid. Vastavalt 1922. aastal avaldatud kinnipeetute mälestustele toimetati sisevanglasse surma mõistetud Butõrka ja teistest Moskva vanglastest Hukkamised toimusid regulaarselt kolmapäeviti ja laupäeviti pärast kella 19.00, kui süüdimõistetud toimetati keldrikorruse ruumidesse ja hukati vanglatöötajate poolt, pärast hukkamist toimetati surnukehad Lefortovo surnukuuri.

1920. aastaks ehitati vastavalt suurenenud vajadusele sisevangla 5 korrusega hooneks ning Lubjanka sisevanglat kasutati 1920-1940. aastail kinnipeetavate ajutiseks kinnipidamiseks (st "Suures majas" läbiviidavate uurimistoimingute ajaks), kus aastast 1926. oli NKVD Administratiiv-haldusvalitsuse komandant Vassili Blohhin (ru)jt.), kes organiseeris ja viis täide samas NKVD/Siseasjade Rahvakomissariaadi Erinõupidamise otsuste alusel süüdimõistetud isikute hukkamise, mahalaskmise teel.