Filmilint

Filmilint

Filmilint ehk film on fotograafias ja filmide tegemiseks kasutatav õhuke elastne lint. Eristatakse mustvalgeid ja värvilisi positiiv- ning negatiivfilme ning värvilisi pöördfilme.

Filmilindi alus on õhuke, läbipaistev elastne lint mida nimetatakse põhimikuks ja mis oli esialgu valmistatud nitrotselluloosis tänapäeval atsetüültselluloosist. Põhimik on kaetud valgustundliku kihiga mida nimetatakse emulsiooniks.

Filme toodetakse eri riikides erineva sihtotstarbega ja erineva valgustundlikusega vastava riigis kehtivale standardile (GOST, DIN, ASA või ISO).

Enamlevinud filmilintide laiused on 8, 2 x 8, 16, 35, 60 ja 70 mm. Fotograafias kasutatakse tavaliselt 35 ja 60 mm filme ning tasafilmi ehk fotoplaate mõõtudes 9x12, 10x15, 13x18, 18x24, 24x30 ja 30x40. Tasafilm on kasutusel ka meditsiinis, rönkenipiltide tegemisel.

Fotoaparaadis või filmikaameras säritatud (valgustatud) ja hiljem laboratoorjumis keemiliselt töödeldud filmilinti nimetatakse ilmutatud negatiivfilmiks või positiivfilmiks ehk diapositiivfilmiks sõltuvalt filmi lähtematerjalist.

Pöördfilmi puhul võimaldab erimenetlus ilmutada sama filmimaterjali nii negatiivfilmiks, kui pöörata töödeldavat filmi ilmutusprotsessis valgustades positiivfilmiks. Diapositiivide ehk slaidifilmide filmimaterjal on tavaliselt pöördfilm.

Filmilint on vastavalt vajadusele kas ühest või mõlemast äärisest perforeeritud, kuid toodetakse ka perforeerimata filmilinte (60 mm). Kinotööstuses lisatakse perforatsiooniaukude ja kaadri vahele jäävale alale erinevad heliribad.

Vaata ka

• Fotograafia
• Dokumentaalfilm
• Mängufilm