Tämber

Tämber on heliomadus, mis kirjeldab kõlavärvi. See on helikõrguse, helitugevuse, helikestuse kõrval heli põhiomadusi. Igale instrumendile või häälele on iseloomulik unikaalne tämber, mis on teda eristavaks ja identifitseerivaks tunnuseks. Psühhoakustikas nimetatakse tämbrit kõlavärviks (sks. k Klangfarbe, ingl. k tone-colour).

Tämbri puhul pole võimalik otseselt mingile ühele heli objektiivsele omadusele osutada. Füüsikalisel tasandil vahendavad tämbrit helispekter ja mähisjoone kuju (envelope). Füüsik Hermann von Helmholtz demonstreeris 1862 aastal, et muusikalist tooni on võimalik analüüsida mõne põhilise füüsikalise printsiibi kaudu. Ta näitas, et tooni kvaliteet (või tämber) on sõltuv ülemtoonide (ülemhelide ja osahelide) intensiivsusest, järjekorrast ja arvust. Seega tõestas ta, et üksik muusikaline noot koosneb põhitoonist ning sellest kõrgemal kaasa võnkuvatest ülemtoonidest, mis koos moodustavad tämbri

Tämbri roll heliloomingus

Tämber ilmus heliloojate kõrgendatud tähelepanu alla 20. sajandi alguses, alates Debussy impressionistlikust helimaalingust. Edasised arengud vaid suurendasid selle parameetri olulisust. Näiteks Stravinski kasutab „Kevadpühitsuses“ (1913) orkestratsiooni, mis toob esile igale instrumendile iseloomuliku kõla, nö tämbridramaturgia . Samal aastal avaldab itaalia futurist Luigi Russolo manifesti müramuusikast, kus ta kutsub üles vallutama mürahelide lõputut variatiivsust, sest muusikalised helid on tämbri poolest liiga piiratud . Seda realiseerib ta endaehitatud mürainstrumentide kaudu. Ka Edgar Varèse nõuab uute instrumentide järele, mis avaksid „täiesti uue ootamatute helide maailma“. 1917 aastal etendub tema ballett Parade, mille muusika sisaldab muuhulgas ka kirjutusmasinaid, laevavilesid, sireene ja revolvreid.

Huvi tämbri vastu avaldub eelnevale lisaks ka täiesti uute muusikainstrumentide loomises (nt Theremin, Ondes Martenot, Hammond-orel), tehnoloogiate eksperimentaalses kasutamises (nt Moholy-Nagy ja Hindemith’i grammofoni-eksperimendid), uutes instrumentaalsetes võtetes (nt Cowell’i Aeolian Harp nõuab pianistilt klaverikeelte harjamist, Cage’i prepared piano tehnikas asetatakse klaverikeelte vahele mitmeid objekte, mis muudavad selle kõla). Magnetofoni kasutuselevõtmine 1935 aastal muudab edasist muusikat põhjalikult. Muusika salvestamise kõrval hakatakse lindistama kõikvõimalikke muusikaväliseid helisid. Musique concrète’s (1948) võetakse süstemaatiliselt kasutusele „leitud helid“, muusikavälised kõlad, mis saavad kompositsiooni heliliseks toormaterjaliks. Seda suunda arendab Groupe de Recherches Musicales stuudio Prantsusmaal.

Vastukaaluks rajatakse Saksamaal konkureeriv Westdeutscher Rundfunk stuudio, kus leitud kõlade asemel keskendutakse elektroonilise heli sünteesile. Siin hakatakse vormima juba heli ennast. Iga järgnev tehnoloogiline areng toob kaasa laiendatud võimalused uute kõlade leidmiseks, salvestamiseks, töötlemiseks. Uued elektroonilised instrumendid ja tehnilised vahendid toovad kaasa muusikastiilide harunemise kõigisse suundadesse. Tämber saab eriti suure tähelepanu osaks levimuusikas. Sellest saab võtmemõiste, mille abil erinevaid bände, stiile üksteisest eristada. Sound osutub identiteeti määravaks elemendiks. Sajandi teise poole olulisemaks murranguks osutub arvutite kasutuselevõtt muusika loomisel ja töötlemisel. Tekib võimalus väiksemategi osakeste muusikaliseks kujundamiseks. Spektraalses muusikas ja microsound sünteesis komponeeritakse juba tämbrit ennast.