Enneaadid VI 6

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Plotinose "Enneaadide" VI enneaadi 6. traktaat kannab pealkirja "Arvudest".

1. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Teksti tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Kas paljus on taganemine ühest ja piiritus (apeiria) on lõplik äralangemine, sest ta on arvutu paljus, ning sellepärast piiritus on halb ja kas meie oleme halvad, sest oleme paljus?

Just – iga [nähtus] on paljune, kui ta jõuetuna iseendaks jääma valgub laiali ja venib välja oma hajumises; minetades selles laialivoolamises täielikult ühe, saab ta paljuseks, kuna üks osa ei ühine teise osaga.

Kui aga miski jääb oma laialivoolamises alati püsivaks, saab ta suuruseks.

Aga mida on suuruses õudset? See oleks siin, kui [see asi] tunneks seda; nimelt tunneks end iseendast lahkununa väljapoole levivana. Iga asi ei otsi ju muud kui iseennast; väljapoole minek aga on kas asjatu või paratamatu. Pigem aga on iga asi olemas mitte sellepärast, et ta on saanud paljuks või suureks, vaid sellepärast, et ta jääb iseenda juurde, aga olla iseenese juures tähendab olla iseenesega kooskõlas. Ent väljumine, [püüd] saada ühel või teisel määral suureks, kuulub juba sellele, mis ei tea suure tõelist loomust ja mis ei suundu mitte sinna, kuhu tarvis, vaid väljapoole; aga [püüda] enese juurde tähendab olla iseeneses. Selle tõestuseks on [kõik], mis on tekkinud suuruse abil: kui ta eraldub [nii, et] hakkab olemas olema iga tema osa, siis tulevad välja need eraldi [osad], mitte tema ise algsena; kui ta aga on ta ise, siis pidi kõigil osadel olema suhe ühega. Seega ta ei ole iseenesest olemas mitte sellepärast, et ta on suur, vaid sellepärast, et ta on nii või teisiti üks.

Sellegipoolest ta saab tänu suurusele; ja seejuures ta [saab] niivõrd, kuivõrd ta selles suuruses iseendast kaotab; kuivõrd aga ta sisaldab ühtsust, sisaldab ta endiselt iseennast.

Ent Kõiksus on just suur ja kaunis. Ja seda ainult sellepärast, et ta ei saanud püüelda lõpmatusse hajumisse (eis tēn apeirian), vaid on haaratud ühest; ja kaunis ei ole ta mitte sellepärast, et ta on suur, vaid tänu kaunile, ja kaunist hakkaki ta vajama sellepärast, et ta sai suureks, sest ilma kaunitagi osutuks ta seda inetumaks, mida mahukamaks. Ja seega on "suur" "kauni" mateeria, sest paljusena vajab ta ilu, nii et suur on nii korratum kui ka inetum.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksei Lossevi tõlgenduse järgi teoses "Arvu dialektika Plotinosel" lähtub Plotinos sellest, et hea on vormipärasus, korrastatus, ja kuri on hajutatus, laialivalgumus.

Üks ehk Hüve on kõige absoluutne ühtsus. Kõiksus on lõpule viidud ja rangelt vormipärane. Ta on ühtsus, kuid mitte lihtsalt paljuse ühtsus, vaid üksikute ühtsus. Kuigi iga osa on tervikust erinev, on ta ise terviklik üksik, mis on samane tervikuga kui tervikliku üksikuga. Et asi oleks mõeldav määratletuna, peab ta olema jagamatult üksik ning kõigest muust erinev. Et maailm oleks mõeldav, peab iga asi olema samane maailmatervikuga. Iga vähimgi kõiksuse osa peab olema kõiksuslik. Maailm on absoluutselt üksik, jääb enesesse, seisab iseenesest koos ega tükeldu piiritult. Maailm on Hüve. Hüve on olemise esimene hüpostaas. Ta on maailma absoluutne üksikus, maailma korrastatuse ja terviklikkuse printsiip, mis ei lase tal laguneda ja pimedusse kaduda.

Kuigi suurus erineb Ühest, on ta üksik ning jääb iseendaks. Iga asi või suurus on Ühega samane ja Ühest erinev. Selle erinevuse tõttu on ta iseendast võõrandunud ega ole sama ühtne kui Üks. Asi on hea, niivõrd kui ta on üks, ja halb niivõrd, kui ta ei ole üks. Vormitu paljus on halb, sest ta on võimalik üksnes enesekaotuse ja eneseunustuse tõttu. Vormipärane paljus on hea, sest ta sisaldab ka kõiki oma osi absoluutselt jagamatus üksikuses.

2. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Teksti tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Mida öelda niinimetatud piiritu arvu kohta (arithmou tēs apeirias)? Aga eelkõige, kuidas [on võimalik] arv, kui ta on piiritu? – Tõepoolest, lõpmatuid meelelisi asju pole olemas (nii et ei ole ka neile vastavat arvu); ka arvutaja ei arvuta piiritust, vaid isegi kui ta kahekordistab või korrutab, paneb ta piiri, ja isegi kui ta arvab [asju] tulevikku või minevikku või sinna ja siia, paneb ta neile piiri (orizei tauta). Aga võib-olla ei ole arv piiritu mitte lihtsalt, vaid nii, et teda saab alati rakendada? Loomine ei sõltu arvutajast, vaid on juba määratletud ja seisab ees.

Oleval on piir, ja nii on arulises [maailmas] oleva hulgaga määratud ka arv. Meie aga, samas mõttes, nagu me teeme paljuseks ühe inimene, rakendades talle palju kordi nii ilu kui ka muud, nii ka eidoloniga, igale [asjale] me määrame samal ajal kindlaks ka arvu eidoloni; ja nagu me võime suurendada mingit linna mittesubstantsiaalselt, samamoodi me ka suurendame arve. Ja arvutades näiteks ajavahemikke, kanname neile aegadele üle arvud, tänu millele me need ajad saame, aga arvud on meis.