Lehekülje Emo lähteteksti vaatamine

{{pealkiri kaldkirjas}}
{| border="1" cellpadding="2" cellspacing="0" align="right" width="300"
! colspan="2" color="white" bgcolor="crimson" style="font-size:120%"|Emo
|-
| valign="top"|Stilistiline päritolu
|[[Post-hardcore]], ''[[hardcore punk]]''
|-
| valign="top"|Kultuuriline päritolu
|[[1980. aastad]] [[USA]]
|-
| valign="top"|Instrumendid
|[[vokaal]], [[kitarr]], [[basskitarr]], [[löökriistad]]
|-
| valign="top"|Tuletised
|[[alternatiivrokk]], ''[[indie rock]]'', ''[[pop-punk]]''
|-
| valign="top"|Allžanrid
|''[[Screamo]]''
|-
| valign="top"|Sulamžanrid
|''[[Emo pop]]'', ''[[emoräpp]]''
|}
'''Emo''' (tuntud ka kui '''''emotional hardcore''''' või '''''emocore''''') on muusikastiil, mis sai alguse ''[[hardcore punk]]''<nowiki>'</nowiki>i ja [[Post hardcore|post-hardcore]] alamstiilina [[1980. aastad|1980. aastate]] keskel. 

Emomuusika põhitunnuseks on poolenisti karjuv, enamasti väga emotsionaalne vokaal ja meloodilisus, mida saadab hästi kombineeritud kiire trummitagumine. Esineb ka [[progressiivne rock|progressiivse roki]] elemente nagu laulude pikad ja raskekoelised sissejuhatused.

Kuna sõnale on tekkinud aja jooksul mitmeid tähendusvarjundeid, siis on termini tähendus saanud paljude arutelude ja vaidluste allikaks.

==Ajalugu==
Emo sai algse vormi [[Washington]]is aastal [[1985]]. Žanri algatajaks loetakse [[Guy Picotto]]t ([[Rites of Spring]]) ja [[Ian MacKaye]]'d ([[Embrace]]). Nende mõlema asutatud bändid püsisid koos küll vähe aega, aga siiski panid nad aluse Washingtoni algsele emoskeenele, millest said mõjutatud paljud. Bände hakati kutsuma ''emotional hardcore''<nowiki>'</nowiki>iks ilmselt just asjaolu tõttu, et nad olid laval üliemotsionaalsed ning laulusõnad olid rohkem individualistliku suunaga.

Nagu võiski arvata, levis uus asi [[USA|USA-s]] ka teistesse linnadesse peale Washingtoni, kus osati ''hardcore punk''<nowiki>'</nowiki>i hinnata. Uus värske suund, millel nimeks emo, oli olemas ja sellega eksperimenteeriti. Aastat [[1991]] võib lugeda emo alaliigi ''[[screamo]]'' sünniaastaks ja selle stiili alusepanijaks bändi, millel nimeks [[Heroin]]. Screamo-bändid võtsid enda mõjutused Washingtoni algsetelt emobändidelt, mis olid 1990ndate alguseks juba paljuski laiali läinud ning tegid nende stiili veel kaootilisemaks ja emotsionaalsemaks. Screamo saavutas [[2000]]. aastatel peavoolu edu selliste bändidega nagu [[Hawthorne Heights]], [[Silverstein]], [[Story of the Year]], [[Thursday]], [[the Used]] ja [[Underoath]].

1990ndate alguses sai Ian MacKaye' ja Guy Picotto uus bänd [[Fugazi]] ja [[Dischord Records]] järjest populaarsemaks ''[[indie rock]]''<nowiki>'</nowiki>i bändide seas ning emo hakati kombineerima ''indie rock''<nowiki>'</nowiki>iga, mille tagajärjel see muutus meloodilisemaks.

Sajandivahetuse ajaks oli emostiil saanud ülemaailmse tähelepanu osaliseks. Kuna enamik emobände olid väga antikommertslikud, siis üritasid mõned bändid oma seosed emoga kaotada. Näiteks [[Sunny Day Real Estate]] liikus oma muusikaga rohkem progressiivse roki suunas, [[Jejune]], [[The Get Up Kids]] ja [[The Promise Ring]] läksid järgnevate albumitega rohkem ''[[soft-rock]]''<nowiki>'</nowiki> rada. Kuna aga emo maine jäi enamikule neist bändidest külge, siis on tekkinud palju arusaamatusi, kust jookseb piir emo ja muu sarnase muusika vahel.

Emo ja selle alamstiil [[emo pop]] sisenesid peavoolukultuuri [[2000]]. aastate alguses koos [[Jimmy Eat World|Jimmy Eat Worldi]] ja [[Dashboard Confessional|Dashboard Confessionali]] eduga ning paljud artistid sõlmisid lepingud suuremate plaadifirmadega. [[Taking Back Sunday]] [[2002]]. aastal ilmunud albumit "Tell All Your Friends" peetakse üheks emo mõjukaimaks albumiks.  Sellised bändid nagu [[The Used]], [[AFI]], [[Fall Out Boy]] ja [[The Red Jumpsuit Apparatus]] jätkasid stiili populaarsust ka ülejäänud kümnendil. [[AFI]] [[2003]]. aasta album "Sing the Sorrow" saavutas plaatinum staatuse ja nende järgnev album "[[Decemberunderground]]" jõudis [[Billboard 200]] tabelis esimesele kohale. [[Emo pop]], [[pop-punk]] suunaga emo alamstiil, sai [[2000]]. aastate keskpaigast kuni lõpuni peamiseks emostiiliks. [[Paramore|Paramore'i]] [[2007]]. aasta album "[[Riot!]]" saavutas topelt-plaatinum staatuse. [[2010]]. aastate alguseks oli emo populaarsus langenud, mõned emo-bändid muutsid oma kõla ja teised läksid laiali.

==Subkultuur==
===Mood===
[[Pilt:Live-pg.99.jpg|pisi|Rühm emosid]]
Emo subkultuurist rääkides räägitakse tihti ka sinna juurde kuuluvast [[mood|moest]]. Emo välimuse [[stereotüüp]] – liiga kitsas sviiter, pisut väljakasvanud sassis soeng, paksude raamidega prillid. Enamasti mitte puhtad, segunenud pruunikates toonides värvid, retrostiilis kitsas ning kulunud logoga T-särk ja harilikust kulunumad teksapüksid. Emostiili kohta on öeldud tihtipeale, et see on mood, mis taotleb täiesti mittemoekas olemist. Seda eriti 1990. aastate keskpaigas, mil emomood oli täielik vastand kõigele sellele, mis noorte seas populaarne oli.

Emosoeng kui selline sai laiemale avalikkusele tuntuks [[Refused]]i videost "New Noise" aastal [[1998]]. Bändi kolmel liikmel oli seal siis mustaks värvitud ja silmini ulatuvad juuksed. Nimetatud soeng sai väga populaarseks ning sellest tehti mitmesuguseid variatsioone.

Kuna emoskeene on väga isemeisterdamisele ([[Do it yourself|DIY-le]]) orienteeritud, teeb emosoengu kandja selle endale enamasti ise või laseb sõbral teha.

Pärast sajandivahetust, mil emožanr laiema avalikkuse eest põhimõtteliselt kadus, kadus ka algne emomood. Tänapäeval seostatakse emo tihtipeale üldise ''hardcore''-muusika moega ning seeläbi ka bändidega, mis sellist moodi esindavad (tihti nimetatud ka ''[[fashioncore]]''-bändideks).

===''Scene kid'' ja ''emo kid''===
Subkultuurisiseselt eristatakse ''scene kidi'' (''scenester'') kui inimest, kes käib moega kaasas, ning paljude emode arvates on emode subkultuurile surmaks ja ''emo kidi'' (''emo''), kes esindab siis tegelikku emomuusika austajaskonda. Scenesteri stereotüübile omistatakse enamasti rohkem ''[[post-hardcore]]''<nowiki>'</nowiki>i kui emomuusikat ning ''screamo''- ja emomuusika austajate seas on scenesterid enamasti vihatud ning suures ebasoosingus. Scenesterid on enamasti tuntud enda soengu ning ''[[fashioncore]]''-kalduvuse poolest.
Scene on väga populaarne stiilsete noorte hulgas ning paljud kuulsaimad "scenesterid" töötavad modellidena.
 
Erinevaid ''hardcore''-muusika stereotüüpe pilaval saidil [http://www.yourscenesucks.com] on emo kidi näitena tegelane ''prehistoric emo''. Tegelase nimi on humoorikas viide sellele, et emomood kui selline on suuresti oma identiteedi minetanud ehk teisisõnu väljasuremise äärel.
Asjaolu, et üldiselt ei tehta scenesteridel ja emodel vahet, on põhjustanud palju vaidlusi seoses teemadega, et milline siiski on emomuusika ja -välimus.

==Avalik arvamus==

[[Pilt:Emo fashion kid.png|pisi|150px|Emo-stereotüüp kujutatud ameerikalikus märgistiilis, sõnum särgil on paroodiline kompott eri emobändide nimedest]]
Seoses emo-subkultuuri levikuga on avalikkuses kujunenud välja stereotüüpne kujutlus emost, millel pole enam otsest seost muusika ega subkultuuriga.

Vastavalt laienenud tähendusele peetakse emo all silmas teatud tüüpi [[introvertsus|introvertset]] ja eemaletõmbunud noorukit, kes erineb eakaaslastest nii pooldatavate [[väärtus]]te kui välimuse poolest. Selleks, et teenida ära emo nimetus piisab ainult mõne emo-subkultuurile omase tunnuse omamisest. Sageli peetakse emo all sellises tähenduses silmas lihtsalt ülitundlikku ehk üliemotsionaalset isikut.

Emo stereotüüpi võib kõrvutada selliste traditsiooniliste iseloomutüüpidega nagu [[romantik]], [[melanhoolik]], [[flegmaatik]], mille teatud tänapäevaseks ja noorukite seas laialt levinud kombinatsiooniks seda pidada võib.

===Antiemod===

Kollektiivis vastandutakse emodele sageli sellega, et nimetatakse end antiemoks, millega osutatakse sellele, et ei aktsepteerita emo-stereotüübile omistatavaid väärtusi. Peamiseks vastandumise aluseks on ilmselt emode "kurvameelsus", mida iseloomustab soovimatus võtta osa heaoluühiskonnas tavaks olevate pealiskaudsete väärtuste ja eeskujude poole püüdlemisest. Sestap kujutletakse emosid iga asja peale nutvat, tegelevat enese lõikumisega ja kalduvat suitsiidsusele, kirjutavat halba luulet, tihti üksinduses masturbeerivat, olevat biseksuaalsed, kasutavat ajast-arust tehnikat, sh mängivat halva graafikaga arvutimänge ja kuulavat muusikat helikassettidelt või vinüülplaatidelt.

Antiemod on enamasti mõne väärtuseliselt sobimatu subkultuuri (nt [[hiphop]]i) esindajad, aga sageli vastanduvad emodele ka ilma subkultuurilise suunitluseta kaaslased, kes ei saa neist aru või taha neist aru saada.

On väidetud, et antiemokäitumine vastab ise samuti emo kirjeldusele, kuna kaldub samuti liigsesse emotsionaalsusesse, kui teemaks on emod. Sellest lähtuvalt oleks antiemo emokäitumise üks vormidest.

===Kriitika===

Emo-stereotüüpi on selle enesehävitusliku külje tõttu peetud aktsepteerimatuks ka täiskasvanud üldsuse poolt. On avaldatud arvamust, et emo olemine väljendab probleeme kasvatuses, perekonnas jne.

Feministlikult positsioonilt on emobändide sõnumit peetud seksistlikuks, kuna objektiveerib naissoo esindajaid ning sunnib emokultuuriga seotud naisisikutele märkamatult peale enda-objektiveerimise ideaali.

==Vaata ka==
*[[Emobändide loend]]
*[[Straight Edge]]
*[[DIY]]
*[[Screamo]]
*''[[Post-hardcore]]''
*''[[Indie rock]]''
*''[[Hardcore punk]]''
*[[Emoräpp]]
*[[Romantik]]
*[[Melanhoolik]]

==Välislingid==
{{Commonscat}}
* [http://www.angelfire.com/emo/origin/main.html ''Emo'' päritolu]
* [http://iml.jou.ufl.edu/projects/Spring03/Seawell/music.htm Emotsionaalse Pungi Liikumine]
* [http://www.rarevinyl.net/punk04.htm Punk & Hardcore]
* [http://www.fourfa.com/styles/emo.htm ''Emo''-stiil]

[[Kategooria:Subkultuurid]]
[[Kategooria:Punk]]
[[Kategooria:Muusikastiilid]]