Eligius
Eligius (prantsuse keeles Éloi; 11. juuni 588 – 1. detsember 660), keda austatakse püha Eligiusena, oli frangi kullassepp, õukondlane ja piiskop, kes oli Dagobert I peamine nõuandja ning hiljem Noyon-Tournai piiskop. Tema tegudest on juttu teoses "Vita Sancti Eligii", mille kirjutas tema sõber Roueni Audoin. Eligius on tuntud eeskätt hobuste ja nendega tegelevate inimeste kaitsepühakuna. Ta on samuti kullasseppade, metallitööliste, numismaatikute ja veterinaaride kaitsepühak.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eligius näitas varakult välja erilist talenti, mis ei jäänud märkamata tema vanemate poolt, kes ta varakult Limogesi rahapaja meistri juurde õppima saatsid, kus ta tegi kiireid edusamme kullassepatöös. Hiljem läks Eligius Neustriasse, kus ta töötas kuningliku varustaja Babo juures, kelle soovitusel tellis Clotaire II temalt kullast trooni, mis oli rohkelt ehitud kalliskividega. Kuna kuningale olevat meeldinud väga tema ausus, määras ta Eligiuse Marseille rahapaja meistriks, lisaks võttes ta ka oma majapidamisse. Pärast Clotaire'i surma (629) nimetas uus kuningas Dagobert Eligiuse oma peamiseks nõuandjaks. Eligius sai kiiresti kuulsaks. Tema edukus Bretooni kuninga Judicaili sundimisel alluma frankide võimule (636–37) suurendas tema mõju. Eligius kasutas seda heategevuseks, vabastades päevast päeva Marseillesse saabuvaid roomlasi, gallialasi, bretoone, sakslasi ja mauri vange. Ta rajas mitu kloostrit ning kuninga loal käisid tema teenrid läbi linnade ja külade, et maha võtta hukatud kurjategijate kehad ja tagada neile korralik matmine. Eligius oli eeskujulik isik kohtus, kus ta koos oma sõbra Dadoga (Audoenus) elas vastavalt Iiri mungareeglile, mille tõi Galliasse pühak Columbanus. Ta ehitas ka Püha Pauluse basiilika ja taastas Püha Martialis kiriku Pariisis. Pärast Dagobert'i surma (639) võttis valitsemise üle kuninganna Nanthilde, ning Eligius ja Dado lahkusid kohtust ja pühendusid vaimulikule elule. Pärast Noyon-Tournai piiskopi Acariuse surma 13. mail 640 nimetati Eligius tema järeltulijaks nii vaimulike kui rahva ühehäälsel heakskiidul. Tema piiskopkonna elanikud olid suuremas osas paganad. Ta võttis ette flanderlaste ja teiste barbarite hõimude ristiusustamise.
Eligius suri 1. detsembril 659. Ta elu ümber on kogunenud palju legende ning kaitsepühakuna on ta siiani tuntud.
