Elavhõbe(II)tiotsüanaat
Elavhõbe(II)tiotsüanaat (molekulvalemiga Hg(SCN)2) on anorgaaniline aine, mis koosneb elavhõbeda (Hg+) katioonist ja tiotsüanaadi (SCN-) anioonist. See on valge pulber, mille tuntuim kasutusala on pürotehnika. Veel kasutatakse seda vaaraomao katse läbiviimisel.
Tootmine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimest korda sünteesis seda ainet arvatavasti Jöns Jacob Berzelius aastal 1821.
HgO + 2 HSCN → Hg(SCN)2 + H2O
Umbes pool sajandit hiljem hakati kasutama teist reaktsiooni, kus omavahel reageerisid elavhõbenitraat ja kaaliumtiotsüanaat, mille tulemusena tekkis elavhõbe(II)tiotsüanaat ja kaaliumnitraat.
Hg(NO3)2 + 2 KSCN → Hg(SCN)2 + 2 KNO3
Üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]
Molaarmass on 316,755 g/mol. Tihedus on 3,71 g/cm³. Sulamistemperatuur on 165 °C. Lahustuvus vees on 0,069g/100ml 25 °C juures. Elavhõbe(II)tiotsüanaat on mürgine.
"Vaaraomadu"[muuda | muuda lähteteksti]
Elavhõbe(II)tiotsüanaadi süütamisel tekib elavhõbe(II)oksiid. Saadud oksiid meenutab madu ja on väljastpoolt helekollane ja seestpoolt grafiidi värvi must. Tekkinud "madu" on õrn ning kätte võtmisel võib laguneda kergesti mitmeks tükiks.
Vanasti[küsitav] müüdi elavhõbe(II)tiotsüaniidi Saksamaal kui ilutulestikutoodet, kuid keelati peagi, kui selgus, et lapsed on elavhõbe(II)oksiidi söönud.
2 Hg(SCN)2 + 9 O2 → 2 HgO + 4 SO2 + 4 CO2 + 2 N2