Elatis

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Elatisraha)
 See artikkel räägib juriidilisest mõistest; üldkeeles võidakse elatise all mõista sissetulekut

Elatis ehk alimendid on lapse ülalpidamiseks makstav raha, mida peab maksma lapsevanem, kes last ei kasvata ja kellel on lapse suhtes ülalpidamiskohustus.[1] Ülalpidamiskohustused põhinevad vastastikkuse põhimõttel.[2] See tähendab, et täisealisel lapsel ja vanemal on vastastikku kohustus teineteist ülal pidada. Põhimõte kehtib PKS § 16 lõikest 1 tulenevalt ka abikaasade suhtes ehk abikaasad on vastastikku kohustatud perekonda oma töö ja varaga ülal pidama ning katma nende laste tavapäraseid vajadusi ja erivajadusi.[3] Perekonnaseaduse § 100 lõike 1 järgi seisneb ülalpidamiskohustus üldjuhul raha perioodilises maksmises. Mõjuva põhjuse esinemisel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks ülalpidamiskohustust täita ka muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2).[4]

Ülalpidamiskohustust reguleerivad õigusaktid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õiguses on mitmeid seadusi, mis reguleerivad ülalpidamiskohustust. Näiteks on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 lõikes 5 välja toodud, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Käesolevas sättes ei ole täpsustatud, kes on § 27 lõike 5 tähenduses pereliikmed ehk kes on põhikohustuse kandja ja kelle abistamisele kohustus laieneb.[5] Riigikohus on leidnud, et esmajärjekorras tuleb vanematel hoolitseda oma laste eest (sh katta lapse ülalpidamisega seotud kulud), kusjuures ei mõjuta eelnimetatud kohustust asjaolu, et ka riigil on kohustus hoolitseda puudust kannatavate laste eest (RKTKo 25.04.2018, 2-16-100215/85, p 16.3.2).[6]

PS § 28 lõikes 2 on sätestatud, et riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Käesolev säte reguleerib riigi kohustust tagada inimesele abi põhiseadusega reguleeritud kohustuslikus ulatuses.[7]

Lisaks reguleerib ülalpidamiskohustust ja sellest tulenevalt elatise maksmist perekonnaseadus (PKS). PKS §-d 72–79 reguleerivad lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustust, näiteks on käsitatud elatise väljamõistmist kohtu poolt (PKS § 75 lõige 1) ning elatise väljamõistmise aega (PKS § 77). PKS §-s 96 on sätestatud isikud, kes on kohustatud ülalpidamist andma. Sama sätte lõikest 1 tuleneb, et ülalpidamiskohustuslasteks on täisealised esimese astme ülenejad ja alanejad sugulased. Lõikest 2 tuleneb, et teise astme ülenejad sugulased on kohustatud ülal pidama oma alaealisi alanejaid sugulasi, kusjuures vanavanem peab andma ülalpidamist vaid alaealisele lapsele. PKS §-d 111–112 reguleerivad ülalpidamist lapse sünni puhul.

PKS § 100 lõike 2 teise lause kohaselt tuleb elatist kasutada lapse huvides. Lapse huvidest juhindumist kinnitab ka PKS § 123, sest perekonnaõiguses kehtib lapse huvide ülimuslikkuse põhimõte.

Perehüvitiste seaduse (PHS) 4. peatükk reguleerib elatisabi kohtumenetluse ja täitemenetluse ajal.

Eesti kohtupraktika[muuda | muuda lähteteksti]

Elatisele on õigus alaealisel lapsel ning täisealisel lapsel, kui ta jätkab õppimist (kuni 21-aastaseks saamiseni) või kui ta vajab abi (näiteks puude tõttu) ja ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Kui vanem ei maksa elatist vabatahtlikult, siis on õigus elatis välja nõuda kohtu kaudu[8].

Vastavalt PKS § 101 lõikele 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast[9]. Riigikohus on selgitanud, et nimetatud säte kohaldub üksnes alaealiste laste osas. Alaealiste laste suhtes kehtib eeldus, et nad ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida. Täisealiseks saanud isiku puhul tuleb eeldada, et ta on võimeline endale eluks vajalikud vahendid ise hankima. Täisealisel isikul on õigus ülalpidamist nõuda üksnes juhul, kui tal puudub vara enda ülalpidamiseks ja sissetuleku hankimist ei saa talt õppetööl osalemise tõttu või muu mõjuva põhjuse esinemisel eeldada. Kuivõrd täisealiseks saanud laps ei pruugi vajada elatist kõigi oma eluvajaduste rahuldamiseks, siis tuleb ülalpidamise suuruse (vt PKS § 99 lg-d 1 ja 2) kindlaksmääramisel lähtuda isiku abivajaduse ulatusest. Seega ei kohaldata PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära täisealiste laste elatise nõuete korral, vaid see kehtib ainult alaealiste laste suhtes.[10]

Eelmainitud mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes osutuks elatise väljamõistmisel alammääras varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.[11] Silmas tuleb pidada, et ainuüksi ühe vanema parem majanduslik olukord ei loo alust selleks, et vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.[12]

Miinimumelatis ja selle arvutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (474 SE) loodi alaealisele lapsele elatise kindlaksmääramise kord, mis vastab Eesti elustandardile ja on paindlik. Uute muudatustega pandi kirja uued kriteeriumid, mis reguleerivad elatise summa kindlaksmääramise korda. Näiteks täpsustati, et elatise määramisel tuleb võimalusel arvesse võtta ka isikute varalist seisu tervikuna, mitte üksnes nende sissetuleku suurust.[13]

PKS § 99 alusel tuleb elatise suuruse kindlaksmääramisel silmas pidada:

  • lapse kõikide eluvajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi, sh elektri-, kommunaal-, ja söögikulud, samuti riiete ostmise, internetiteenuste, hariduse ja huviringidega seonduvad kulud;
  • lapse senist elulaadi, mis on kujunenud vastavalt vanemate sissetulekule ning vanemate endi elustandarditele.

PKS § 100 lõike 4 alusel makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette. Kohus peab välja selgitama vajalikud asjaolud, et PKS § 101 alusel elatise suurust arvutada. Selleks saab kohus koguda tõendeid omal algatusel või poolte kaasabil. Näiteks võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõike 4 järgi kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või TsMS § 230 lõike 5 alusel nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.[14]

Alates 1. jaanuarist 2022 kohaldatakse uut määrust elatise arvutamise kohta, millega kaotatakse senine kindlaksmääratud miinimumsumma 292 eurot kuus iga alaealise lapse kohta. Selle asemel tuleb nüüd võtta arvesse erinevaid perekonnaga seotud tegureid, et määrata kindlaks asjakohane elatise makse summa. Elatise arvutamisel tuleb:

  • lisada baassumma, mis muutub iga aasta 1. aprillil ning mida indekseeritakse vastavalt PKS § 101 lõikele 3 eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega (baassumma ühe lapse kohta on 200 €);
  • arvutada ning lisada 3% vanemate keskmisest brutopalgast (vastavalt PKS § 101 lõikele 4 arvutatakse lisanduv summa vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil);
  • maha arvestada pool riigi poolt saadavast lapsetoetusest ja vajadusel pool lasterikka pere toetusest;
  • maha arvestada elatise maksmiseks kohustatud vanema juures viibimise aeg (7-15 päeva);
  • lahutada mastaabisääst juhul, kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, laste vanusevahe on alla kolme aasta ning tegemist ei ole mitmikega (vastavalt PKS § 101 lõikele 7), kusjuures on mastaabisäästu ulatus 15% alates teisest lapsest.[15]

Elatise arvutamisel kasutatakse tihti Elatiskalkulaatorit.[16]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Justiitsministeerium. "Elatis ja elatisabi lapsele | Eesti.ee". www.eesti.ee. Vaadatud 7. aprillil 2023.
  2. Odar, J. 9. peatükk. Ülalpidamiskohustused perekonnas. – Juridica 1995/1.
  3. Euroopa e-õiguskeskkonna portaal. Elatis. (01.03.2023). Arvutivõrgus kättesaadav: https://e-justice.europa.eu/47/ET/family_maintenance?ESTONIA&member=1. (11.04.2023).
  4. Perekonnaseadus. – RT I, 11.01.2023, 11.
  5. Maruste, R., Turk, K. Põhiseaduse § 27 kommentaar, komm 44. – Madise, Ü. jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4. täiendatud väljaanne. – Tallinn: Juura 2020.
  6. RKTKo 2-16-100215/85, p 16.3.2.
  7. Maruste, R., Turk, K. Põhiseaduse § 28 kommentaar, komm 13. – Madise, Ü. jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4. täiendatud väljaanne. – Tallinn: Juura 2020.
  8. "www.juristaitab.ee". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2014. Vaadatud 20. novembril 2014.
  9. Perekonnaseadus (RT I, 29.06.2014, 103), § 101. Elatis alaealisele lapsele(1)
  10. RKTKm 3-2-1-119-15, p 10.
  11. RKTKm 2-19-18082/74, p 11.
  12. RKTKm 2-16-118651, p 13.
  13. Vabariigi Valitsus (08.12.2021). "Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 474 SE". riigikogu.ee. Vaadatud 05.04.2023.
  14. RKTKm 2-19-19160, p 15–15.1.
  15. "Kuidas elatist alates 2022. aastast arvutada? – RAND Õigusbüroo". Vaadatud 7. aprillil 2023.
  16. "Elatiskalkulaator". www.just.ee. Vaadatud 7. aprillil 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]