Eesti kaitsejõudude likvideerimine

Eesti olukord 1939. aastal

Olulise osa oma riigikaitse võimekusest kaotas Eesti juba 1939. aasta septembris Nõukogude Liiduga sõlmitud baaside lepinguga. Rannikule ja saartele paigutatud Punaarmee üksuste ja kogu Läänemere idaosas vabalt tegutsenud balti laevastiku tõttu olid Eesti kaitsejõud 1940. aasta 14. juuniks jäänud täielikku blokaadi. Läti vabariik ei toetanud Eesti kaitsevõimet kuidagi lõunasuunalt.

Punaarmee üksustel anti luba marssida Eesti Vabariigi territooriumile, kuhu nemad tegelikult olid juba loata sisenenud varahommikul. Neile anti voli äranägemise järgi võtta üle sõjalisi objekte ja sidesüsteeme, rajada lennuvälju ja nii edasi.

Eesti riigivõim kohustus kahe ööpäeva jooksul elanikelt ära korjama relvad. Selle aktsiooni tegelik sisu oli ennekõike Kaitseliidu relvitustamine.

Ajateenijatest koosnev Eesti sõjavägi oli koondatud kompaktselt väeosadesse ohvitseride kontrolli alla ja nende puhul ei ilmselt kardetud allumatust poliitilise juhtkonna ja ülemjuhataja kapitulatsioonile ning organiseeritud vastupanu puhkemist. Kujunenud olukorras juba tegeliku tähtsuseta protokolli allkirjastamise sisuline eesmärk oli näidata Punaarmee sisenemist Eestisse seaduspärase sammuna.

Rahvusvahelise õiguse seisukohast oli tegemist aga õigustühise aktiga, sest Punaarmee üksused ületasid piiri enne protokolli allkirjastamist, ühtlasi oli Eesti rannikõhuruum juba blokeeritud NSV Liidu laevastiku ja lennuväe jõududega.

Kaitseliidu likvideerimine

Mitmes kaitseliidu malevas ei suudetud riigikaitse kõrgemate juhtide tegevuses pettununa uskuda korraldust kogu üksuse relvastus 48h jooksul maleva ladudesse ära anda. Malevate ladudesse kogutud relvad tuli omakorda üle anda riigivõimu silmis kuulekama sõjaväe kohaliku üksuse lattu. Nähes ette protestimeeleolude tekkimist, keelas sõjavägede ülemjuhataja 18. juunil koosolekud ja meeleavaldused ning alkohoolsete jookide müügi Kaitseliidu, piirivalve ning sõjaväe müügikohtades. Protesti väljendati aga üleantavate relvade rikkumisega ning leiti viise, kuidas sadu Kaitseliidu relvi peita. Kuna osades malevates anti üle ka hulk relvi, mis ei olnud Kaitseliidu arvel, siis anti kokku ära 35 356 vintpüssi, mis oli rohkem kui relvaraamatutes kirjas.

Relvadest ilma jäänud kaitseliit kaotas põhiosa oma riigikaitselisest võimekusest, kuid võimaliku vastupanu ärahoidmiseks sellest veel ei piisanud. Hävitada tuli ka organisatsioon- kooskõlastatult toimiv kaitsesüsteem.

24. juunil 1940. aastal vabastati käskkirjaga kõik vabatahtlikud Kaitseliidu liikmed tõotusega võetud kohustustest. See puudutas umbes 43 600 vabatahtlikku, kes moodustasid 45% Eesti umbes 95 000 mehelisest sõjaaegsest mobilisatsioonireservist. 29. juulil 1940 anti kogu Kaitseliidu vara ja raha Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Organisatsioonina oli Kaitseliit lakanud olemast, endiselt oli aga vabaduses suur osa vabatahtlikke kaitseliitlasi, kellest paljud ootasid esimest võimalust okupandile relvaga vastu astuda.

Sõjaväe likvideerimine

Eesti sõjaväe likvideerimise esimese sammuna tõsteti üksused Punaarmee nõudel vaid tundide vältel alalistest asupaikadest välja. Puhkeda võivate konfliktide ärahoidmiseks püüdis Eesti juhtkond nõudmisi täita, mistõttu sõdurid ning ohvitserid koos perekondadega majutati kiirkorras koolimajadesse ja muudele ajutistele pindadele. Hoolimata protestimeeleoludest kuuletuti üldiselt sõjaväe juhtkonnale ning ümberpaiknemine toimus rahulikult. Uutes kohtades püüti küll taastada sõjaväelist rutiini, kuid Eesti kaitsevõime oli nüüd sõjaväe seisukohast saanud suure tagasilöögi. Elu- ja väljaõppetingimuste puudulikkuse tõttu saadeti osa sõdureid puhkusele, sõjamoon ja- varustus võisid olla hoopis mujal, senised side-ja juhtimissüsteemid olid lõhutud.

Ainus otsene relvakonflikt vallandus Tallinnas Raua tänava algkooli ümber kolitud Sidepataljoni ja riigipöörajate vahel.

Kolme-nelja päeva jooksul selgines olukord ning hakati rääkima senise sõjaväe ümberkorraldamisest "Rahvaväeks", mida ei võetud küll kunagi kasutusele ametliku nimetusena. Tegu oli otsetõlkega venekeelest (narodnaja armija), kus seda nimetust kasutati tol perioodil Balti riikide sõjavägede kohta. "Rahvaväeks" ümberkorraldamine tähendas Nõukogude keelepruugis Balti riikide sõjavägede "demokratiseerimist", mis kestis 22. juunist 31. augustini.

Isikkoosseisu muudatustega alustati kõrgemast juhtkonnast ning parteilise kontrolli sõjaväe, aga eelkõige kõrgemate ohvitseride tegevuse üle pidid tagama poliitjuhid, kelle ametikohad loodi 5.juulil veel president Konstantin Pätsi allkirjaga. Sobivate isikute vähesuse tõttu paljudesse väeosadesse kommunistlike poliitjuhte määrata ei jõutudki, sest enne algas Eesti sõjaväe lõplik lammutamine.

Kaadriväelaste ja ajateenijate enamik kuuletus tsiviilvõimule ega osutanud vastupanu riigi okupeerimisele, sest Eesti poliitiline juhtkond oli allunud Nõukogude Liidu poliitilisele ja sõjalisele survele. Vähestel kordadel tungis protestivaim esile avalikel üritustel ning pigem püüti seda välja näidata passiivsete märkidega, näiteks rahvusvärvides lintide kandmisega vormiriietusel, kuid seegi keelati. Üksikohvitseri tasandil väljendatud meelsus jäi välismaale põgenemise ja okupatsioonivõimudega aktiivse koostöö vahele. Sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant Alfred Luts sõnas oma alluvatele: "Keegi ei saa ujuda vastuvoolu. Kes seda teeb, hukkub. Olukorras, kus oleme, peame minema koos oma rahvaga ja jagama ta saatust. Pidage sellest põhimõttest kinni, siis on kergem leida teed".

Nõukogude Liidu osana

Punaarmees olid viimased rahvusväeosad likvideeritud 1930. aastate teise poole sõjaväereformide ajal, kui loobuti lõplikult armee territoriaalsest komplekteerimisest. Nii esindasid erandlikud territoriaalkorpused omalaadse interneerimise vormi, sest ilmselgelt ei eeldanud ka Punaarmee juhtkond 1940. aasta suvel, et sellisel moel okupeeritud riikide kodanikest komplekteeritud üksused on Nõukogude Liidule lojaalne relvastatud jõud. Likvideerimise lõpuaeg ei ole selgesti määratletav ei õigusaktide ega tegelike toimingute alusel. Ometi võib öelda, et likvideerimis protsess jõudis lõpule 1941. aasta algul.

Aastast üleminekuperioodi nägi Punaarmee juhtkond ette korpuste "puhastamiseks ebausaldusväärsest elemendist", isikkoosseisule vene keele omandamiseks ning sõjalise ja poliitilise ümberõppe läbiviimiseks. Need ülesanded jäid suuresti täitmata. Vangistamised aga aina süvendasid mõlema poole usaldamatust. Vene keelt oskasid ka aasta pärast rahuldaval tasemel vähesed korpuse sõdurid ja ohvitserid. Poliitõppe põhiprobleemiks oli peale umbusu ja kehva keele oskuse ka selle ohtrate ähvartustega segatud eemalepeletav vorm ning liiga abstraktne sisu.

Viited

Kogu artikkel kirjutatud raamatu põhjal.