Dynamic Spread of Happiness in a Large Social Network: Longitudinal Analysis over 20 Years in the Framingham Heart Study

Allikas: Vikipeedia

"Dynamic Spread of Happiness in a Large Social Network: Longitudinal Analysis over 20 Years in the Framingham Heart Study" ("Õnnetunde levik suures sotsiaalvõrgustikus") on James H. Fowleri ja Nicholas A. Christakise teadusartikkel.[1] See Vikipeedia artikkel annab ülevaate nende teadusuuringust ning mainib lühidalt ka teisi sarnaseid sotsiaalsete võrgustike uuringuid.

Lühikokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlased on teinud palju uuringuid selle kohta, kuidas inimese õnnetunnet mõjutavad erinevad elusündmused või tingimused, aga jätnud puutumata kõige lihtsama teguri – teise inimese õnnetunde. Fowler ja Christakis tahtsidki teada, kas õnnetunne võib levida inimeselt inimesele – pikema ajavahemiku jooksul inimeste sotsiaalses võrgustikus.

Fowler ja Christakis kasutasid 4739 inimese andmeid, mis koguti Framinghami südameuuringu raames ajavahemikus 1983–2003.

Statistilisi meetodeid kasutades leiti, et

  1. õnnelikud inimesed kipuvad olema omavahel seotud;
  2. õnnetunne levib inimeselt inimesele kuni kolme eraldatuse astmeni (näiteks sõbra sõbra sõber mõjutab veel inimese õnnetunnet);
  3. inimestel, kes on seotud rohkemate õnnelike inimestega, on suurem tõenäosus muutuda aja jooksul ka ise õnnelikumaks;
  4. erinevad suhted võivad mõjutada inimese õnnelikkust erineval moel, näiteks töökaaslastel tundub olevat väiksem mõju kui naabritel.

Uurijad järeldavad, et õnnetunnet peaks vaatama kui kollektiivset nähtust – õnn pole ainult üksikisikut iseloomustav tunnus, vaid levib inimeselt inimesele. Järgnevalt on kõike seda täpsemalt kirjeldatud.

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringutes on selgunud, et emotsioonid võivad inimeselt inimesele üle kanduda, näiteks kehakeele või näoilmete kaudu[2] . Samuti on leitud, et ka meeleolu on nakkav. Näiteks depressiivse inimesega kolme kuu vältel koos elanud inimene oli ka ise depressiivsem selle aja lõpuks[3]. Viiteid teistele sarnastele uuringutele leiab originaalartiklist.

Järelikult võiks ka õnnetunne inimeselt inimesele üle kanduda, kuid 2008. aasta seisuga oli seda teemat vähe uuritud. Samuti oli vähe teada, mis rolli mängivad sotsiaalsed võrgustikud õnnetunde ülekandumisel. Fowler ja Christakis soovisidki uurida, kas õnnelikkus saab kanduda edasi inimeselt inimesele. Ja mitte ainult – nad tahtsid teada, kas õnnetunne võib levida laiemalt (kas näiteks sõprade sõbrad mõjutavad inimese õnnetunnet?), kas see võib levida pikema aja jooksul ning kas sellega seoses on geograafilisi või ajalisi piiranguid.

Meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Fowler ja Christakis kasutasid Framinghami südameuuringu andmeid, täpsemalt 4739 inimese andmeid, kes selles uuringus osalesid. Framinghami südameuuringuid alustati juba 1948. aastal ning seal osalenud inimesi, nende lapsi ja lapselapsi on uuritud regulaarsete ajavahemike tagant.

Kõigepealt tegid nad kindlaks, milline on uuritavate inimeste sotsiaalvõrgustik. Nad tuvastasid, kes on kelle abikaasa, sugulane, sõber, naaber või töökaaslane. Nad arvutasid välja, et uuritavate inimeste vahel on kokku 53 228 erinevat suhet (kui jätta välja töösuhted). Nad vaatlesid ka teisi suhtevõrgustikke iseloomustavaid tunnuseid, nagu näiteks tsentraalsus (kui palju on ühel inimesel suhteid) ja eraldatuse aste (kui vahetult on inimesed omavahel seotud). Õnne hindamiseks kasutati nelja väidet, mis pärinevad Epidemioloogia Uuringute Keskuse depressiooniküsimustikust. Näiteks: "Ma tundsin ennast tuleviku suhtes lootusrikkalt", "Ma olin õnnelik". Inimestel paluti märkida, kui sageli nad eelmise nädala jooksul selliseid tundeid tundsid.

Iga inimese õnnetunde kohta olid andmed kolmel ajahetkel, seega sai hinnata muutusi õnnetundes ning vaadata, mis muutustele eelnes. Arvutusmeetodina kasutati "logistilist regressiooni". See meetod võimaldab hinnata erinevate tegurite (näiteks abikaasa õnnetunde, hariduse jne) mõju huvipakkuvale nähtusele (inimese enda õnnetundele). Huvitaval kombel võimaldab see meetod hinnata iga teguri ainulaadset panust. Samuti kasutati arvutisimulatsioone. Arvutil lasti koostada näiteks 1000 juhuslikku sotsiaalvõrgustikku, milles on õnnelike inimeste arv sama, ning siis võrreldi neid juhuslikke võrgustikke tegeliku võrgustikuga. Kui õnnelike inimeste jaotus tegelikus võrgustikus erineb juhuslikust võrgustikust, pole ilmselt tegu juhusliku nähtusega.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringu käigus jõuti järgmiste tulemuste ja järeldusteni. Siinkohal esitame suurema osa neist.

  • Õnnelikud inimesed kipuvad olema omavahel seotud. Põhjus pole arvatavasti selles, et inimesed eelistavad suhelda endasarnaste inimestega, või et õnnelike inimeste majanduslik olukord on sarnane. Põhjuseks on pigem õnnetunde levimine inimeselt inimesele.
  • Õnnetunne levib inimeselt inimesele kuni kolme eraldatuse astmeni – inimese õnnetunnet mõjutavad näiteks tema sõbrad (esimene aste), tema sõbra sõbrad (teine aste) ja isegi tema sõbra sõbra sõbrad (kolmas aste). Kui te olete vahetult seotud õnneliku inimesega (esimene aste), siis teie tõenäosus muutuda õnnelikuks suureneb keskmiselt 15,3%; aga kui näiteks teie sõbra sõbra sõber on õnnelik (kolmas aste), suureneb tõenäosus 5,6%.
  • Inimesed, kes on oma sotsiaalses võrgustikus kesksemal positsioonil, on suurema tõenäosusega õnnelikud. Keskse positsiooniga inimesed on seotud paljude teiste inimestega. Ja tähtis on ka see, kui paljude teiste inimestega need teised inimesed on seotud. Ehk midagi rohkemate inimestega on seotud näiteks teie perekonnaliikmed ja sõbrad, seda tõenäolisemalt olete ka ise õnnelik.
  • Kui vaadata täpsemalt, siis inimese õnnetunne ei sõltu siiski ainult sellest, kui paljude inimestega ta seotud on. Oluline on see, kas need inimesed on õnnetud või õnnelikud (vt joonis 2). Iga õnnelik sõber või tuttav suurendab inimese enda tõenäosust muutuda hiljem õnnelikuks umbes 9%, iga õnnetu sõber vähendab seda 7%. Põhjalikumad arvutused aga näitavad, et õnnelikud tuttavad mõjutavad inimese õnnetunnet oluliselt rohkem kui õnnetud tuttavad.
  • Oluline on kaaslaste füüsiline lähedus. Inimene on 42% suurema tõenäosusega õnnelik, kui õnnelik kaaslane elab poole miili (0,8 km) raadiuses, aga ainult 22% suurema tõenäosusega õnnelik, kui kaaslane elab kahe miili (3,2 km) raadiuses.
  • Erinevad suhted mõjutavad õnnelikkust erineval moel. Kui näiteks naaber muutub õnnelikuks, suureneb inimese tõenäosus olla õnnelik 34% võrra. Kui samas majas elav abikaasa, siis 8% võrra. Kui lähedal elav õde või vend muutub õnnelikuks, siis 14% võrra. Kaastöötaja õnnelikuks muutumine ei paista mõju avaldavat.

Seos teiste uuringutega[muuda | muuda lähteteksti]

Teadlane Centola (2011) on uurinud[4], kuidas sotsiaalne võrgustik mõjutab tervisekäitumise ülevõtmist. Centola eeldas, et olulist rolli käitumise edasikandumises mängib inimestevaheline sarnasus. Tema uurimisrühm valmistas kaks veebikeskkonda ja värbas 710 osalejat, kes hakkasid neid keskkondi kasutama. Ühes keskkonnas olid sarnased inimesed (soo, vanuse ja kehamassiindeksi poolest) omavahel seotud; teises keskkonnas määrati suhted juhuslikkuse alusel. Osalejatel tuli teha otsus, kas võtta omaks interneti baasil toimiv dieedipäevik. Tulemustest selgus, et tervisekäitumine (päeviku kasutuselevõtmine) levis struktureeritud keskkonnas tunduvalt rohkem. Seega, sarnasustel põhinevad inimestevahelised sidemed aitavad tervisekäitumist omaks võtta. Kuna Centola uuring tehti kontrollitumates tingimustes, annavad tema tulemused täiendavat kinnitust, et käitumine võib tõepoolest sotsiaalses võrgustikus levida.

Christakis ja Fowler (2013) on avaldanud ülevaateartikli[5], mis illustreerib sotsiaalsete võrgustike olulisust. Nad väidavad (viidates oma uuringutele), et sotsiaalsete võrgustike kaudu võib levida ka ülekaalulisus, suitsetamine, alkoholitarbimine, tervisekontrollis käimine, üksindustunne, depressioon, magamatus, narkootikumide kasutamine, abikaasast lahutamine, toidu tarbimine, koostöö tegemine, gripp, seksuaalsus ja seksuaalne sättumus, ning muusika, raamatute ja filmide eelistused.

Nähtuse avaldumine igapäevaelus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige üldisemalt näitab Fowleri ja Christakise uuring, et inimese emotsionaalne heaolu on seotud teda ümbritsevate inimeste heaoluga. Ja see mõju ulatub kuni kolme eraldatuse astmeni – inimese heaolule mõjuvad näiteks tema sõbrad (esimene aste), tema sõbra sõbrad (teine aste) ja isegi tema sõbra sõbra sõbrad (kolmas aste). See mõte iseenesest ei pruugi olla uus või üllatav, kuid Fowler ja Christakis annavad sellele teaduslikku kinnitust. Ja siit saab ka vähemalt kaks mõtet igapäevaeluks. Esiteks, meie enda emotsionaalne seisund võib oluliselt mõjutada teisi inimesi, isegi neid, keda me vaevalt tunneme. Teiseks, nagu ka autorid kirjutavad, siis näiteks haigete inimeste eest hoolitsemine ei pruugi mõjuda hästi mitte ainult neile endile, vaid ka paljudele teistele. Ehk tervishoiuteenustesse investeerimisel võib olla laiem mõju.

Uuring vihjab ka sellele, et sõprade ja tuttavate arv iseenesest ei suurenda emotsionaalset heaolu. Ehk kui mul on rohkem tuttavaid ja sõpru, siis see ei tähenda automaatselt, et olen õnnelikum inimene. Oluline on hoopis see, kui õnnelikud on sõbrad või tuttavad, kusjuures õnnelike sõprade mõju on suurem kui õnnetute sõprade mõju. Viimaks, uuring pakub ka huvitavat mõtteainet: heaolu ei pruugi olla vaid isiklik nähtus, vaid inimgruppi iseloomustav nähtus. Ehk võib-olla me ei peaks mõtlema ainult iseenda õnnest (mis on ka oluline), vaid oma kogukonna või inimgrupi õnnest.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Fowleri ja Christakise uuringul (nagu ka kõigil teistel teadusuuringutel) on nii tugevusi kui nõrkusi. Teisisõnu, eespool esitatud tulemused ja järeldused pole lõplikud.

Tugevuseks on see, et nad analüüsisid 4739 inimese elukäiku ja tegid seda hoolikalt – nad näiteks kontrollisid kasutatud küsimustiku usaldusväärsust, välistasid oma võrrandites osa segavaid faktoreid, ning arutlesid vastuargumentide üle. Veelgi enam, nad analüüsisid reaalseid andmeid (laboris ei saaks sellist uuringut teha) ning neil olid andmed ka eri ajahetkede kohta. Kui näiteks kõigepealt oli sõber õnnelik ja ajaliselt hiljem oli inimene ise õnnelik, siis saab kindlamini väita, et just sõbra õnnelikkus mõjutas inimese õnnelikkust, mitte vastupidi.

Teisalt on Fowleri ja Christakise tulemus saadud piiratud hulga Ameerika inimestega ning ei pruugi kehtida ühtviisi kõikides teistes kultuurides, elutingimustes või paikades. Samuti tuleb meeles pidada, et Fowler ja Christakis analüüsisid juba olemasolevaid seoseid – nad ei teinud oma uuringut kontrollitud tingimustes. Ja võib veel väita, et Fowler ja Christakis uurisid ainult lootuse- või õnnetunnet, aga tegelik õnn võib hõlmata ka muid asju. Kuid sellegipoolest on uuring oluline ja hästi korraldatud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Christakis, N. A., & Fowler, J. H. (2008). Dynamic spread of happiness in a large social network: longitudinal analysis over 20 years in the Framingham Heart Study. BMJ, 337:a2338. Link originaalartiklile
  2. Surakka, V., & Hietanen, J.K. (1998). Facial and emotional reactions to Duchenne and non-Duchenne smiles. International Journal of Psychophysiology, 29, 23–33.
  3. Howes, M.J., Hokanson, E. & Loewenstein, D.A. (1985). Induction of depressive affect after prolonged exposure to a mildly depressed individual. Journal of Personality and Social Psychology, 49, 1110–1113.
  4. Centola, D. (2011). An experimental study of homophily in the adoption of health behavior. Science, 334, 1269–1272.
  5. Christakis, N. A., & Fowler, J. H. (2013). Social contagion theory: examining dynamic social networks and human behavior. Statistics in Medicine, 32, 556–577.