Duromeeter
Duromeeter on mõõtevahend, millega mõõdetakse eeskätt elastsete materjalide, näiteks polümeeride ja kummide kõvadust. Näiteks mõõdetakse sellega rulluiskude, rulade, auto- ja rattarehvide kõvadust.
Duromeetri leiutas Albert F. Shore, kes töötas 1920. aastatel välja tugevuse mõõtmise viisi. Tema eesnime esitähest tuleb ka mõõtühik "A". Seda terminit kasutatakse nii selle mõõteskaala iseloomustamiseks kui ka selle instrumendi endana.
Duromeetri, nagu ka enamiku teiste kõvadustestide mõõtmisi toimub teise, tugevama materjali osutatud surve all vastupanu mõõtmisega teatud ajaühiku jooksul.
Mõõtmine
[muuda | muuda lähteteksti]Mõõtmiseks võetakse mõõdetav materjal, mille paksus peab olema vähemalt 6,44 mm, ning vajutatakse masina abil sisse terasest varras läbimõõduga 1,1–1,4 mm ning tipu läbimõõduga 0,79 mm millele omakorda antakse mass 0,822 kg. Seda kõike 15 sekundi jooksul.
Kui materjali sisse vajub terasvarras 2,5 mm või isegi rohkem, on selle materjali kõvaduseks, ehk A väärtuseks 0. Kui aga selle aja jooksul ei vaju see varras sinna sisse ainsatki millimeetrit, on selle materjali tugevus 100 A ehk siis väga kõva polümeer või kumm, mida võib peaaegu plastikuga võrrelda.
Kuna sellel mõõtmisviisil ei ole konkreetset skaalat, siis võib ratta vastupidavus 84 A tugevuse juures olla erinev, kuna see mõõt antakse enam-vähem umbes. Seda konkreetse skaala puudumise tõttu. Kindlasti on märgatav erinevus näiteks 70 A ja 84 A tugevustel aga seda kõvadust saab teada vaid ise testides ning ratastega sõites.
Näiteid argielus kasutusel olevate materjalide kõvadusest: