De monade, numero et figura

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"De monade, numero et figura" (Monaadist, arvust ja kujundist) on Giordano Bruno ladinakeelne teos, mis ilmus 1591 Frankfurdis. Teos on proosakommentaaridega poeem.

Teos on osa nn Frankfurdi triloogiast, mille esimese köite moodustab "De triplici minimo et mensura" ning teise köite "De monade, numero et figura" ja "De innumerabilibus, immenso et infigurabili".

Arvud on reaalsust konstitueerivad alged, kujundid määravad nende korrastatuse. Arvude ja kujundite vaheline seos määrab reaalsuse seesmise ehituse ning on loodusnähtustega lahutamatult seotud. Arvudel ja kujunditel on maagiline vägi. Bruno ründab pütagoreismi traditsioonides Aristotelese liikumatu liikumapanija teooriat: asjad muutuvad seesmiste arvude ja kujundite tõttu.

Bruno arutab pütaagorlaste arvusümboolikat ning arvude 1 kuni 10 ja kujundite tähendust. Monaad sümboliseerib absoluutset ühtsust, mis sisaldab kogu olemist maksimumi ja miinimumi samasust. Düaad sümboliseerib erinevust ja jaotust, asjades leiduvaid vastuolusid. Triaad sümboliseerib kõigi vastuolude lepitust, ühtsuse juurde naasmist.

Katkend[muuda | muuda lähteteksti]

Teine peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

(...)

Monaadi redel

Esimene järk

Üks on ruum, suurus üks, liikumine üks, võimalikkusega ja lõpmatu potentsiaalsusega, lõpmatu.

Üks esimene olemus, üks esimene headus, üks esimene tõde, mille läbi kõik on olev, hea, tõeline.

Üks vaim [Mens] kõikjal täielik, kõike mõõtev, üks kõikjal kõike korrastav aru, ja üks kõike kõigega lepitav armastus.

Üks kõike eostav üsk, üks kõike korraga ja täiuslikuna omav igavik, üks aeg, liikumise ja kõige paigalseisva mõõt.

Üks kõigi liikide ja aktide idee, üks iga emanatsiooni ekspressiivne sõna, üks kõike määrava saatuse paratamatus.

Kõige toimuva üks esimene alge. Üks iga tagajärje esimene põhjus. Üks kõige koosneva element. Üks kõike piirav lõpmatus. Üks kõige esimene mõõt.

Üks lõpmatu kõike hõlmav universum.

Üks monaad, iga arvu substants, üks kõike eristav esimene düaad, vastandus. Üks kõigi vastandite esimene subjekt.

Üks kõike korraldav kavatsus. Üks viimne eesmärk, mille poole kõik püüdlevad. Üks keskmine, mille läbi kõik järeldub.

Üks kõiki muutusi ette võttev liikumapanija, üks kõike teoks tegev akt, üks kõike elustav hing.

Üks kõike tähistav nimi, üks kõike arvestav kaalutlus [ratio], üks kõike sooviv isu [appetitus].

Teine järk

Üks just nagu kese on jagamatu, ja me tunnetame algselt, et kõik liigid on selle loendamatute eri joonte väljavoolud ja väljavoolud sellest: nad ka taanduvad sellele ja seda iseendasse vastu võttes. Üks on megakosmoses kõike valgustav ja elustavat soojust kiirgav päike, otsekui nümfide seas elav Apollon. Üks tempel või väljak, kus tantsitakse jumaluste auks lakkamatut ringtantsu. Kõike ümbert mahendav õhk. Üks kõike läbistav niiskus. Üks kõike korrastav seadus.

II. Vestat määratletakse Pythagorase kavatsuse järgi Maa keskmesse ja keskpaika paigutatuna, ja sedasama jumalust saadakse aru olevat ka hing, ja elu: ilmselt sellepärast teenitigi teda Prytaneioni kustumatute altaritulede juures. Üks on mis tahes keral keskpunkt ning just nagu punkt, milleni jõuab iga ümbritsev tugevus [virtus] otse läbi minnes; näiteks arvavad platoonikud, et kõikide taevakehade kiired voolavad Maa keskpunkti kokku; ja et sealsamas kui ühes keskpunktis on muljed kõige tugevamad ja mõjusamad. Ja et sellepärast on ka kogu maailma perifeeriapiirkonda hajutatud rikkused sinna kokku kogutud ja ühendatud; sellepärast määrati see ka Plutoni, ja Disi, rikkuste jumala asukohaks.

Kolmas järk

I Üks kese mikrokosmoses on süda, kust kogu elukasse väljuvad eluvaimud, millesse kinnitub ja milles juurdub elu üldine puu, ja mille algseks valvamiseks ja säilitamiseks kanduvad need tagasi. Üks aju on iga liikumise alge ja tunne. Üks luu, üldine tegutsemise elund. Üks maks, toitumise Amphitrite.

II. Ühes keskpunktis on tugevam iga jõud,







Väljaanded[muuda | muuda lähteteksti]

  • Iordani Bruni Nolani. De Monade numero et figura liber consequens quinque de Minimo magno et mensura: Item de Innumerabilibus, immenso et infigurabili, seu de universo et mundis libri octo, Ad illustrissimum et reverendiss. principem Henricum Julium Brunsvicensium & Luneburgensium ducem, [Francofurti] apud Joan. Wechelum & Petrvm Fischerum consortes, 1591.
  • Jordani Bruni Nolani Opera latine conscripta, publicis sumptibus edita, recensebat F. Fiorentino [F. Tocco, H. Vitelli, V. Imbriani, C. M. Tallarigo], 3 voll. in 8 parti, Neapoli [-Florentiae] 1879–1891, III, par. II, pp. 229–327.
  • Giordano Bruno. Poemi filosofici latini : De triplici minimo et mensura - De monade, numero et figura - De innumerabilibus, immenso et infigurabili, ristampa anastatica delle cinquecentine, a cura di Eugenio Canone, La Spezia : Agora Edizioni 2000.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]