British Airwaysi lend 5390

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
British Airwaysi lend 5390
BAC 111 510.jpg
British Airwaysi lennuk, mis sarnaneb õnnetuslennukiga.
Intsidendi ülevaade
Kuupäev 10. juuni 1990
Tüüp plahvatuslik dekompressioon
Koht Suurbritannia
Põhjus(ed) Mehaaniku eksimus
Reisijaid 81
Meeskond 6
Vigastatuid 2
Hukkunuid 0
Ellujääjaid 87
Lennukitüüp BAC One-Eleven
Tõusis õhku Birmingham
Sihtkoht Málaga
Lennufirma British Airways

British Airwaysi lend 5390 oli lend Birminghamist Málagasse[1]. 10. juunil 1990 eemaldus lennukist lennu ajal üks kabiini aken ja sellele järgnenud plahvatuslik dekompressioon imes kapten Tim Lancasteri lennukist pooleldi välja[2]. Piloot suutis lennukiga teha Southamptonis hädamaandumise ja õnnetuses keegi surma ei saanud[1]. Õnnetuse põhjustas mehaanik, kes kinnitas hoolduse ajal kabiini tuuleklaasi valede poltidega[2].

Õnnetus[muuda | muuda lähteteksti]

Lennuk startis Birminghamist kell 7:20 kohaliku aja järgi. Lennuki kapten oli 42-aastane Timothy Lancaster, kelle lennustaaž oli 11 050 lennutundi, ja piloot oli 39-aastane Alastair Atchinson, kelle lennustaaž oli 7500 lennutundi[3]. Lennuki pardal viibis 81 reisijat ja 6 meeskonnaliiget[4].

Kell 7:33, kui stjuardessid valmistusid hommikusööki serveerima, kostis piloodi kabiinist vali pauk ja lennuki salong täitus uduga. Kapteni poolel olnud tuuleklaas eraldus ja kapten imeti lennukist pooleldi välja. Mehe jalad jäid juhise taha kinni ja ainult seetõttu ei lennanud ta lennukist välja. Kabiini uks paiskus raadio ja navigatsioonikonsoolile, ning blokeeris gaasikontrolli, mis tähendas, et lennuk laskus aina suureneva kiirusega[5]. Stjuaard Nigel Ogden oli parajasti teel kabiini ja kui nägi mis toimub, hoidis ta kapteni vööst kinni, et viimane lennukist välja ei lendaks[6]. Samal ajal hakkas stjuardess Susan Price reisijaid rahustama ja lahtisi esemeid kinnitama.

Piloot Atchinson alustas avariilaskumist ja teavitas lennujuhte hädaolukorrast. Kuna purunenud aknast tuli tuult, ei kuulnud piloot mõnda aega vastust[7]. Ogden, kes oli esimesena kabiini appi saabunud, hakkas külmakahjustuste, sinikate ja väsimuse tõttu haaret kaotama, ning kaks lennusaatjat vahetasid ta välja. Meeskond nägi nüüd ka Lancasteri nägu ja kuna ta silmad olid lahti, aga ta ei pilgutanud, eeldati, et kapten on surnud. Atchinson keelas meeskonnal temast lahti lasta, sest Lancaster oleks siis võinud lennata mootorisse, mis oleks suure tõenäosusega tekitanud tulekahju või mootoririkke ja lisapobleeme niigi suure surve all piloodile.

Atchinson sai lõpuks loa maanduda Southamptonis. Lennusaatjad hoidsid kaptenist kuni maandumiseni kinni ja lennuk maandus Southamptoni lennujaamas kell 7:55. Reisijad evakueeriti kohe ja päästetöötajad võtsid Lancasteri alla. Nii päästetöötajate kui ka meeskonna üllatuseks oli kapten 21 minutit ekstreemsetes tingimustes üle elanud.

Vigastused[muuda | muuda lähteteksti]

Kiirabi viis Lancasteri Southamptoni üldhaiglasse, kus tal tuvastati šokk, sinikad, külmakahjustused ja mitu luumõra[8][7]. Lennusaatja Ogdenil tuvastati õlanihestus ning külmakahjustused näos ja vasakus silmas. Rohkem keegi vigastada ei saanud.

Mõlemad mehed paranesid kiiresti ja viis kuud hiljem oli Lancaster taas lendamas[4].

Õnnetuse põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Uurijad avastasid kiiresti, et vigane tuuleklaas oli paigaldatud 27 tundi enne õnnetust. Kui uurijad asusid uurima tuuleklaasi kinnitusi, avastasid nad, et osa polte ei sobinud. Mehaanik tunnistas ülekuulamisel, et hindas poltide sobivust silma järgi selle asemel, et lugeda hooldusjuhendit. Kuna lennuk pidi varsti startima, lasi surve all olev vahetusevanem lennuki kontrollist läbi, ilma et oleks veendunud, et lennukiga on kõik korras.

Ordenid[muuda | muuda lähteteksti]

Piloot Atchinson ja stjuardess said ordenid oma tegutsemise eest kriisiolukorras. 1992. aastal sai Atchinson ka Polarise auhinna.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]