Bloomi taksonoomia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Bloomi taksonoomia on õppe-kasvatustöö eesmärkide liigitus, mis loodi 1956. aastal hariduspsühholoog Benjamin Bloomi eestvedamisel [1]

Bejamin Bloom on oma teoses "Taxonomy of educational objectives: the classification of educational goals" (1956) jaotanud õppimise tulemused kolmeks suureks valdkonnaks [1]

  • Kognitiivne ehk tunnetuslik – mõtlemine, vaimsed teadmised
  • Afektiivne ehk väärtushinnanguline – tunded, emotsioonid
  • Psühhomotoorne ehk ümberkujundav-soorituslik – füüsilised oskused, metakognitsioon

Kõige tuntum ja laiemalt levinud on kognitiivne taksonoomia. See on üles ehitatud hierarhiliselt, eeldades, et kõrgema astme mõtlemisvõime saavutamiseks on vajalik eelnevale kategooriale vastava taseme saavutamine (mõistmine pole võimalik ilma teadmiseta, rakendamine ilma mõistmiseta jne.[1]

Kognitiivne taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Teadmised (meeldejätmine ja reprodutseerimine). Eelnevalt õpitud faktid ja terminid ning nende meenutamine. Mõtlemisprotsessi märksõnad: ütle, mida tead, mäletad, korda, kirjelda, defineeri, kes, mis, kus;
  2. Mõistmine (interpreteerimine, arusaamine). Faktidest arusaamine, nende mõistmine läbi kirjeldamise, võrdlemise, organiseerimise, interpreteerimise, üldistuse ja põhiideede edasiandmise. Mõtlemisprotsessi märksõnad: kirjelda oma sõnadega, võrdle, ütle mida see tähendab, seleta, ühenda;
  3. Rakendamine (kasutamine). Uute teadmiste kasutamine. Uutes olukordades probleemide lahendamine, tuginedes omandatud faktidele, teadmistele ja tehnikatele. Mõtlemisprotsessi märksõnad: kuidas saad seda kasutada, rakenda oma teadmisi, demonstreeri, kasuta seda probleemi lahendamisel;
  4. Analüüs (osadeks lahutamine). Informatsiooni hindamine ja osadeks jaotamine, identifitseerides ja põhjendades selle motiive ja põhjuseid. Mõtlemisprotsessi märksõnad: millised on osad, järjestus, põhjused, miks, tagajärjed, probleemid, lahendused, analüüsi, anna hinnang;
  5. Süntees (terviku moodustamine). Informatsiooni koondamine mingist uuest vaatenurgast lähenedes, pakkudes uusi lahendusi. Mõtlemisprotsessi märksõnad: kuidas ta on erinev, mis siis kui, arenda, loo oma variant, oleta;
  6. Hindamine. Arvamuse avaldamine ja põhjendamine, informatsiooni hindamine, ideede paikapidamise tõestamine. Mõtlemisprotsessi märksõnad: kuidas sa hindaksid, kas see õnnestub, mida sa eelistaksid, miks sa nii mõtled.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Edgar Krull. Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000.