Barokkaed

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Versailles' loss

Barokkaed on aia tüüp, mis sai alguse 16. sajandil Prantsusmaal. Enne seda kasutusel olnud regulaaraaed muutus kanalaiaks või parteraiaks. Barokkaiale on iseloomulikud tugevad kompositsioonitsentrid, dünaamilisus, illusoorsus, teatraalsus, kontrasti kasutamine ning erinevate kunstiliikide ühendamine. Teenistusse kutsutud itaalia ehitusmeistrite, kunstnike ja aednike tegevuse tagajärjel kinnistusid prantsuse aiaplaneerimises sümmeetria-geomeetria põhimõtted. Barokkaed saavutas oma kõrgpunkti 17.–19. sajandil (Prantsusmaal, Saksamaal, Madalmaades).

Disain[muuda | muuda lähteteksti]

Väljapaistvaks arenguks nendes ametlikes aedades oli nende tohutu suurus. Enamikul neist oli disaini ühtsus tänu residentsi ja aedade üheaegsele ehitusele, koos sobiva arhitektuuri ja ornamentidega. Hoone oli tihti paigutatud tsentraalselt suurele lamedale alale keskteljele. Ruum jagati geomeetrilistesse, sümmeetrilistesse kujundustesse ja tihti mängiti seda perspektiivis. Suured ning laiad alleed olid põhilised kujunduselemendid, mille kaudu juhatati algul aiakujundusteni, siis metsamaale, maapiirkonda. Hiljem hakkasid nad kiirgama igas suunas, et austada aiaomaniku ligipääsu.[1]

Parter[muuda | muuda lähteteksti]

Parter on lossi aiapoolses küljes otse lossi ees kunstipäraste peenardega kujundatud tasane pind. Prantsuse kuningate aednikudünastia Mollet'd arendasid edasi parterite (lillepeenar) istutusstiile. Peamiselt oluliseks sai tasane kunstipärastest peenardest kujundatud pind lossi ees, mida vaadeldi tavaliselt kõrgemalt kohalt või lossist. Partereid ümbritses pukspuuhekk või ka lilleserv. Väiksemate parterpeenarde asemele hakati rajama suuri terviklahendusi, mis omakorda jagunesid kaheksaks või rohkemaks osaks, kuid oluline oli jälgida planeeringus sümmeetriat. Parteri kujundusse lisavärvi saamiseks kasutati pinnakattena eri värvi mulda, sütt, kivipuru, liiva- või killustikpuru. Intiimsemaks viibimiseks püstitati parterite lähedusse paviljone või ronitaimedega varjatud pergolaid. [2][3]

André Le Nôtre (1613–1700)[muuda | muuda lähteteksti]

André Le Nôtre'i kujundatud Vaux-le-Vicomte'i park on olnud eeskujuks Versailles’, Sceaux’, Chantilly ja muudegi barokkparkide loomisel. Tuginedes Prantsuse aia ja pargikunstis valitsenud regulaarstiilile, muutis Le Nôtre senist Itaalia mõjudega korrapärast kujundust ning tõi esile peahoonest lähtuva keskteljelise ruumi ning erinevate aiaosade hierarhilise suhte. Üks Le Nôtre’i olulisimaid uuendusi oli pargi otsene ja vaateline sidumine teadlikult kujundatud telgede abil maastikuga,

André Le Nôtre

millele lisandusid veel tema poolt alguse saanud kujunduspõhimõtted:

  • arvestada tuli pargiala rekonstrueerimisel maastikupildi positiivseid külgi ja kõrvaldada negatiivsed;
  • barokkaed pidi tunduma tegelikust suurem ning pakkuma eri kohtadest erinevaid perspektiivvaateid;
  • planeeringus tuli kasutada partereid, boskette, fontääne;
  • planeeringu perspektiivmõju suurendasid teljeline kompositsioon ja sümmeetriline teedevõrgustik;
  • hoiduda tuli liigsetest varjudest.

André Le Nôtre rekonstrueeris ja hooldas järgmisi pareke:

  • Fontaineblau – aeda ja kasvuhoonet;
  • Versailles – vana jahiparki;
  • Tuileries – lossi parki;
  • Vaux-le-Vicomte – lossi pargiansamblit. [4][5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The Baroque garden".
  2. M. Nõmmela esitlus "6. Renessanss-barokk Prm.ppt"
  3. Nurme, S., Nutt, N. ja Terrae, A. Pargiterminite seletussõnaraamat
  4. "André Le Nôtre".
  5. Nurme, S., Nutt, N. ja Terrae, A. (2012). Pargiterminite seletussõnaraamat.