Autopoees
Autopoees (inglise keeles autopoiesis) on elussüsteemide eneseloomise protsess.
Mõiste võtsid kasutusele Tšiili bioloogid Humberto Maturana ja Francisco Varela 1972. aastal.[1]
Autopoeetilisus tähendab, et tootja ja toodetav (taastaja ja taastatav) on üks ja seesama. Struktuur ja funktsioon on autopoeetilistes süsteemides lahutamatud.
Elussüsteemid on autopoeetilised süsteemid, mis tähendab, et nad on ennast taastavate protsesside võrgustikud, mis on ruumiliselt piiratud ning funktsionaalselt suletud.
Sotsioloogias, ühiskondlike süsteemide iseloomustamisel on autopoeesi mõistet kasutanud ja arendanud Niklas Luhmann.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Maturana, Humberto; Varela, Francisco 2021. Autopoiees ja tunnetus: Elusolendite eneseteostus. (Eessõna: Stafford Beer; tõlk. Andreas Ardus.) Tallinn: Postimehe kirjastus.