Arutelu:Virginia Woolf

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Anonüümse kasutaja lisatud tekst. Ehk saab midagi kasutada. --Mona 5. november 2006, kell 10:25 (UTC)

Adeline Virginia Stephen sündis Londonis Sir Leslie Stepheni ja Julia Princep Duckworthi perekonda. Virginia vanemad olid mõlemad abiellunud leskedena ja lapsed pärinesid kolmest abielust: Julia lapsed George Duckworth; Stella Duckworth ja Gerald Duckworth abielust Herbert Duckworthiga. Laura Makepeace Stephen (1870–1945), Leslie tütar abielust Minny Thackerayga, oli vaimupuudega ning elas nendega kuni hooldushaiglasse paigutamiseni 1891. aastal. Leslie ja Julia ühised lapsed olid Vanessa Sthepern; Thoby Stephen; Virginia ja Adrian Stephen. Sir Leslie Stephen, kes oli kuulus kui toimetaja, kriitik ja biograaf, oli suguluses William Thackerayga (Thackeray vanim tütar oli ta abikaasa). Henry James, George Eliot, George Henry Lewes ja Julia Margaret Cameron olid pere sagedased külalised ning majas hiiglaslik raamatukogu Vastavalt Virginia mälestustele, ei pärine tema eredaimad lapsepõlvemälestused Londonist vaid St Ivesist ja Cornwallist, kus pere kuni 1895. aastani oma suvesid veetis. Nad peatus suvekodus, mida kutsuti Tallandi majaks. Mälestused pere puhkustest ja ilusast maastikust, eriti Godrevy majakast, kajastuvad tema romaanis „Tuletorni juurde“. Ema äkiline surm grippi 1895. aastal, kui Virginia oli 13, ja poolõe Stella surm kaks aastat hiljem, põhjustasid Virginiale esimese närvivapustuse. Isa surm 1904. aastal, kutsus esile tema raskeima psüühilise kokkuvarisemine. Kirjaniku närvivapustused ja korduvad depressioonihood olid põhjustatud ka seksuaalse kuritarvitamise pärast poolvendade George`i and Geraldi poolt. Läbi elu kannatas Woolf äärmuslike meeleolukõikumiste all. Kuigi need korduvad närvivapustused segasid suuresti ta ühiskondlikku elu, jäi tema kirjanduslik talent puutumata. Haigus kujundas kirjaniku elu ja tööd, viies Woolfi enesetapuni. Pärast isa surma 1904 ja teist tõsist närvivapustust, müüsid Virginia, Vanessa ja Adrian maja 22 Hyde Park Gate`is ja ostsid uue 46 Gordon Square`i Bloomsburys. Seal tutvusid nad Lytton Strachey, Clive Belli, Saxon Sydney-Turneri, Duncan Granti ja Leonard Woolfiga, kes koos moodustasid intellektuaalide ringi, mida teatakse kui Bloomsbury rühmitus. Kuigi Virginia oli abielus Leonard Woolfiga aastast 1912 kuni oma surmani 1941, armastas kirjanik pigem naisi. Paljud Bloomsbury rümituse liikmed olid samasoolistes suhetes. Mitmed avalikud homoseksuaalsed figuurid olid seotud Bloomsburyga, kaasa arvatud kirjanik Forster, biograaf Lytton Strachey ja maalikunstnik Dunca Grant. Virginia ise oli emotsionaalselt ja seksuaalselt lähedane paljude naistega. 1922 aastal kohtas Woolf ja armus Vita Sackville-Westi. Pärast ettevaatlikku algust, algas aastatepikkune suhe. 1928 pühendas Woolf Sackville-Westile „Orlando“. Ulmelise loo, milles tegelase elu kulgeb läbi kolme sajandi ja põlvkonna. Suhte üksikasjad ja selle lõpp pole lõplikult selged ja kuigi see lõppes, jäid naised sõpradeks Woolfi enesetapuni. 1940. aasta lõpus kannatas Woolf tõsise depresioonihoo käes, tundes, et ta ei ole enam võimeline paranema, osaliselt halvendas olukorda Teine Maailmasõda. 28. märtsil 1941 täitis Woolf taskud kividega ja uputas enda Ouse jõkke, oma kodu lähedal Rodmellis. Ta jättis maha kaks lahumiskirja: ühe õele Vanessale, teise Leonardile.