−
Sotsiaalse korra teoorias on vendlus kolmas ühiskonnakäsitluse dimensioon, millest tekib viies sotsiaalne kord – personalism.[1]
Urantia raamat kirjeldab vendlust kui universaalsesse eksistentsi kuuluvate isiksuslike olendite vaheliste suhete fakti. Looja ning tema poolt loodud isiksuste vendlus kujutab endast osa ja terviku paradoksi. Vendluse olemus muutub inimeste jaoks mõistetavaks alles siis, kui inimene saab teadlikuks vaimsest dimensioonist ning enda isiklikust suhtest Loojaga. „Urantia raamatu“ järgi andis ta inimesele kui loodud arengulisele olendile täieliku eneseteostuse vabaduse, kuid koos sellega tuli ka isiklik moraalne vastutus oma tegude tagajärgede eest. Inimene hoomab vendluse olemust alles siis, kui ta teadvustab vaimumaailma olemasolu ning tunnustab Looja ja enda vahelist isiklikku suhet. Isiklik ja otsene suhe Loojaga on moraaliolendite universumi reaalsus, sest kõik, kellele on annetatud isiksus, on hõlmatud universaalse isiksuseringluse mõjuvälja. Isiksus palveldab Jumalat esmalt sellepärast, et ta on olemas, siis sellepärast, et tema on meis (vaimu - mõttekohandaja vahendusel), ning lõpuks sellepärast, et meie oleme temas. Kuna vendlus on universaalne, siis ilmneb see kõigi isiksuste vahelises suhtes, mitte üksnes inimese ja Looja suhtes. Vendlus on terviku reaalsus ning väljendab seetõttu terviku omadusi, erinevalt ennast materiaalse maailmaga piiravate inimeste reaalsusest.
−
−
Mitte keegi ei saa vältida seda kasu või kahju, mis tekib suhtest teiste inimestega. Üksikisik naudib heaolu ja kannatab koos tervikuga (perekond, rahvas, riik, planeet Maa, universum). Iga heategu toob kasu kõigile ning iga kuritegu suurendab kõigi kannatusi. Terviku liikumine sõltub selle osade tegevusest. Osa ja terviku arengu kiirus sõltub kosmilisest vendlusest. Keegi ei saa võtta, ise midagi andmata. Isiksusliku arengu teel õpib inimene kõigepealt tervikule lojaalne olema, siis armastama, siis teadvustama oma Loojast tulenevat sünnipära ja sellest tekkivat seost ning alles siis saavutab ta täieliku vabaduse seisundi, mis ilmneb materiaalse oleku piirangute kadumises. Täielikku eneseteostuse vabadust saab inimene nautida alles siis, kui ta on saanud teadlikuks Looja poolt kehtestatud reeglitest, neid tunnustanud ja need omaks võtnud ning kui ta hakkab tegutsema neid järgides.
−
−
Loodud olendi surelik teadvus lähtub tegevusest, liigub tähenduseni ja sealt edasi väärtuseni. Looja teadvus lähtub mõtte väärtusest ning kulgeb sõna tähenduse kaudu teo faktini. Kõiksest Loojast saab alguse sünnipära ja sellest tuleneb kõikne – universumi isiksuste vaheline – vendlus.[2]“
