Arutelu:Turbasammal

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

Turbasammal

Eesti rabades kasvab rohkesti turbasamblaid. Turbasambla liike on Eestis 37, kuid nad on väga sarnased ja nende määramine nõuab mikroskoopi ning seetõttu kõneleme siinkohal turbasambla perekonnast. Nad moodustavad pehme ja vetruva samblavaiba. Sõltuvalt turbasambla liigist ja kasvukohast võivad nad värvuselt olla kas kahvaturohelised, pruunikad või punakad. Valkjas värvus tuleb hästi ilmsiks vaid kuivadel taimedel. Seda seepärast, et valge värv on tingitud rohketest õhuga täidetud rakkudest turbasammalde lehtedes. Kui niiskust on piisavalt, siis imatakse need rakud vett täis. Muidu võib turbasambla värvus kõikuda erkrohelisest kuni tumepunase või pruunini. Turbasambla imemisvõime võite aga appi võtta ka siis, kui teile ei meeldi, et hommikul on teie toaaknad udused või jäälilledega kaetud. Selleks asetage kuiv turbasammal aknaklaaside vahele. Turbasammal imeb korralikult kõik niiskuse endasse. Suure niiskuseimamisvõime tõttu kasutatakse peamiselt turbasamblast moodustunud turvast ka kariloomadele allapanekuks. Erinevalt karusamblast pole turbasamblal risoide ja ta vars haruneb. Vart ümbritsevad kimpudena külgharud. Kõige rohkem on oksi varre tipul, kus nad kasvavad tiheda tutina. Nii vart kui ka selle harusid katavad lehed. Kogu taim on kohastunud vee kogumiseks ja säilitamiseks, Turbasammal võib endasse imeda vett kuni 20 korda rohkem, kui ta ise kaalub. Sellist suurepärast imemisvõimet on inimesed ka mitmeti ära kasutanud. Näiteks aitab turbasammal hädast välja, kui teil on lahtise haavaga vigastus, aga pole parajasti vatti või sidet käepärast. Seejuures ei tasu samblatutti karta: ta on praktiliselt puhas, kuna happelises keskkonnas ei ela peaaegu keegi. Muide, turbasamblad muudavad oma elukeskkonda veel happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Turbasambla lehed on omapärase ehitusega ja koosnevad ühestainsast rakukihist. Selles paiknevad kõrvuti kahesugused rakud. Ühed neist on pikad ja rohelised. Need rakud on elusad ning neis toimub fotosüntees. Teised rakud on ka pikad, kuid tunduvalt suuremad ja värvuseta. Need surnud rakud on veemahutiteks. Rakukesti toestavad spiraalsed või rõngasjad paksendused. Lisaks sellele on rakukestades väikesed avad (poorid), mille kaudu pääseb vesi rakkudesse. Kuival ajal tungib surnud rakkudesse õhk ja turbasambla elutegevus aeglustub. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see siiski kolm kuni neli meetrit. Võrdluseks olgu öeldud, et maailma paksim turbakiht on teada Kreekast, kus selle paksuseks on mõõdetud umbes kakssada meetrit. Turvast võib kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või siis tihedaks briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Turvas on Eesti üks väärtuslikemaid maavarasid: maailmas on vähe riike, kus teda leiduks sama palju kui meil. Kuid meiegi turbarabasid ähvardab kuivendamine. Seega peame hoolega hoidma oma üht suurimat loodusrikkust.

Kasutatud kirjandus

Sunsite.ee Bioloogia põhikoolile - VII klass