Arutelu:Psühhiaatria

Siin võiks olla kajastatud ka erinevust (sarnasust) psühholoogiast --Dj Capricorn 28. mai 2007, kell 20:31 (UTC)

Ettepanek täiendamiseks:

Sõna psühhiaatria pärineb kreekakeelsest psukhē 'hing, mõistus' + iatreia 'ravitsev' (sõnast iatros 'ravitseja'). (Online Etymology Dictionary) Termini võttis esmakordselt kasutusele saksa arst Johann Christian Reil aastal 1808. (Marneros, A) Psühhiaatria on arstiteaduse haru, mille ülesanne on vaimse tervise häirete uurimine ja ravi (Lönnqvist, J. jt, 2006: 10). See on õpetus karakterihäiretest ja psüühilistest haigustest. Psühhiaatria tegeleb haiguste põhjustega (etioloogia), nende tekkimislooga (patogenees), haiguseavalduste kirjeldusega (fenomenoloogia), nosoloogilise klassifitseerimisega (diagnoos), ravimenetluste väljatöötamisega (teraapia) ja haiguste vältimiseks abinõude väljatöötamisega (profülaktika). (Wetterberg, 1992: 6)

Psühhiaater on arst, kes on saanud eriarsti koolituse psühhiaatria alal. Psühhiaatrilise patsiendi ravis osalevad multidistsiplinaarse meeskonna liikmetena veel psühholoogid, psühhiaatriaõed, sotsiaaltöötajad ja tegevusterapeudid ning ka teiste erialade spetsialistid. (Lönnqvist, J. jt, 2006: 10) Psühholoogid aitavad neuropsühholoogiliste diagnostiliste meetoditega, kuraator tegeleb sotsiaalsete küsimustega. Meditsiiniõed, tööterapeudid, ravigümnastid ja sekretärid abistavad oma spetsiaalsete teadmiste ja oskustega psühhiaatrilist kollektiivi. Vastutus diagnooside ja ravi eest lasub arsti õlgadel, sest tema väljaõpe annab talle olukorrast laiema ülevaate, mistõttu vastutab ta grupi juhina kogu tegevuse eest. (Wetterberg, 1992: 6)

Praktilises psühhiaatrilises töös käsitletakse põhiliselt vaimse tervise probleemide ja häirete poolt. Kliinilises töös kirjeldatakse patsiendi individuaalseid probleeme, tema isiksuse omadusi, sümptomeid ja töövõimet. (Lönnqvist, J. jt, 2006: 10) Kliinilist psühhiaatriat õpitakse kiirabivastuvõttudes ja haiglaosakondades töötades ning somaatiliste haiglate ja vastuvõttude konsultatsioonidel, olles sealjuures patsientidega vahetus kontaktis. (Wetterberg, 1992: 6)

Psühhiaatria jagatakse enamasti bioloogiliseks, psühhodünaamiliseks ja sotsiaalpsühhiaatriaks. Psühhiaatria ülesanne on ühendada ja ära kasutada kõiki neid teadmisi, mis aitavad mõista vaimset tervist ja ravida selle häireid. Seega ei piisa psühhiaatrias ainult psüühiliste protsesside uurimisest ilma küllaldaste neuropsühhiaatriliste teadmisteta. Niisamuti ei sobi vaid neuroloogiapõhine lähenemine. (Lönnqvist, J. jt, 2006: 12)

Ennetav psühhiaatria ehk psühhiaatriline preventsioon jaguneb kolmeks. Primaarpreventsioon ehk erineva teabe kogumine vaimse tervise ja selle häirete kohta, kus püütakse ära hoida vaimsete häirete teket ja niiviisi vähendada uute haigestumisjuhtude arvu rahvastikus teatud momendil. Sekundaarpreventsioon ehk haigusjuhtude võimalikult varajane avastamine ja ravi, mille abil püütakse vähendada levimust ehk haigusjuhtude arvu rahvastikus teatud hetkel. Tertsiaarpreventsiooni ehk ravi ja rehabilitatsiooni eesmärk on vähendada psüühikahäiretest tingitud töövõimetust. (Lönnqvist, J. jt, 2006: 14)

Psühhiaatri töö aluseks on kliiniline intervjuu (Lönnqvist, J. jt, 2006: 15) Kliiniline intervjuu on hindamismeetod, mida kasutatakse psühhodiagnostikas. Psühhiaatriline diagnoos peab põhinema otsestel kliinilistel leidudel. (Wetterberg, 1992: 8) Psühhiaatrid tuginevad oma töös rahvusvaheliselt tunnustatud haiguste klassifikatsioonidele. Eestis on kasutusel Maailma Terviseorganisatsiooni poolt vastuvõetud Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon’i kümnes versioon (RHK-10). Hetkel oodatakse pikisilmi RHK-11’ndat versiooni, mis pidi algselt avaldatama 2012. aastal. Euroopa komisjoni järgi võib RHK-11 tulla 2018. aastal. (Euroopa Komisjon) Ameerika Ühendriikides on kasutusel Ameerika Psühhiaatrite Assosiatsiooni (APA) poolt välja antud vaimsete häirete diagnostiline ja statistiline käsiraamat (Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, DSM). Selle hetkel kehtiv viies variant avaldati 2013. aastal.

Psühhiaatria arengust Eestis (1775-1968) Hoolekandevalitsuste moodustamine kubermanguvalitsuste koosseisus 1775. a. sai Tsaari-Venemaal organiseeritud psühhiaatrilise abi alguseks. Kubermangukeskustes ja mujalgi hakati asutama vaimuhaigete varjupaiku ja loodi esimesed psühhiaatriaosakonnad kubermangu üldhaiglate juures. Balti kubermangudes, kus võim oli mõisnikkonna käes, arenes psühhiaatriline abi tunduvalt aeglasemalt kui Venemaa sisekubermangudes. Pikka aega suhtusid kohalikud võimud keskvalitsuse hoolekandealastesse uuendustesse ja korraldustesse tõrksalt, püüdes igati vältida kulutusi tervishoiule, iseäranis hooldusasutustele. Alles 19. sajandi teisel poolel hakkas psühhiaatria elavamalt arenema ka Baltimaades.

Eesti NSV territooriumil oli esimeseks psühhiaatriaasutuseks mõnekohaline osakond Tallinnas kubermanguhaigla juures, mis loodi 1796. aastal. Samasugune osakond asutati 1803. a. ka Riias. Mõlemad osakonnad olid väga väikesed ja ilma psühhiaatriteta. Linnades kasutati rahutute vaimuhaigete isoleerimiseks igivana kombe kohaselt arestikambreid ja vangikonge. 1819. a. külastas tsaar Aleksander I Riiat ning avastas, et kurjategijad on vaimuhaigetega koos vangitornidesse pandud. Tsaari käsul ehitati 1824. a. varjupaik nimega „Aleksandriküngas“, kuhu paigutati vaimuhaigetele ja nõdramõistuslikele lisaks veel suguhaigeid, vigaseid ja lihtsalt hulkureid.

1802. a. hakkas Tartu ülikooli arstiteaduskonnas võrsuma idee psühhiaatria arendamisest uusaja vaimus, kuid selle realiseerimine võttis aega. Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas oli õppetöö korraldatud heal kaasaegsel tasemel. Praktilise arstiteaduse üks põhilisi õppeaineid oli tollal nn. kliiniline meditsiin, mille käigus pühendati närvi- ja vaimuhaigustele põgusat tähelepanu. 1825. aastal pöördus Riia „Aleksandrikünka“ varjupaika hooldav arst O. V. Huhn Tartu ülikooli rektori poole kirjaga, milles rõhutas psühhiaatria õpetamise vajalikkust arstidele, aga ka juristidele, kuid tema idee jäi realiseerimata.

Uuesti esitas idee Tartusse psühhiaatriakateedri- ja kliiniku asutamiseks 1842. a. tsaariperekonna tolleaegne ihuarst J. G. v. Rühl (1809-1846). Ta püüdis parandada psüühiliselt haigete hoolduse ja ravi olukorda. Tema algatusel korraldati 1840. a. Venemaa Euroopa-osa kubermangudes esimene vaimuhaigete loendus. Kuigi see viidi läbi puuduliku metoodikaga, saadi siiski olulisi andmeid: elanikkonnas oli raskekujulisi vaimuhaigusi põdevaid isikuid tunduvalt rohkem, kui oli seni arvatud, olemasolevad hooldusasutused osutusid äärmiselt ebapiisavateks.

Rühl saatis 1842. a. kirja Tartu õpperingkonna kuraatorile, kellele allus ka Tartu ülikool. Rühl tegi kuraatorile konkreetse ettepaneku võtta kaalumisele Tartusse ajakohasel teaduslikul tasemel oleva psühhiaatriahaigla asutamine ja ülikoolis psühhiaatriakateedri loomine. Ettepanek jäi realiseerimata Liivima kubermangu hoolekandevalitsuse vastuseisu tõttu. 1840-ndate aastate alguses viis Venemaa siseasjade ministeerium läbi varjupaikade revisjoni, mille käigus selgus nende äärmiselt vilets olukord ja hooldusvõimaluste äärmine puudulikkus. Ministeeriumi spetsiaalne komisjon töötas välja projekti olukorra parandamiseks, kuid Baltikumis venis asi kohalike võimude mõistmatuse tõttu üha edasi ja jäigi sel kujul ellu viimata.

1849. a. tegi Liivimaa tolleaegne kuberner Balti kindralkubernerile ettepaneku asutada kubermangudevaheline psühhiaatriahaigla Tartusse, kuid kubermangu hoolekandevalitsuse vastuseisu tõttu jäi seegi kava ellu viimata.

1851. a. moodustas Baltikumi kindralkuberner vürst Suvorov komisjoni Tartusse psühhiaatriahaigla asutamise võimaluste uurimiseks. Komisjon valmistas koostöös ülikooli arstiteaduskonnaga 1854. aastaks ette konkreetse programmi, mille kohaselt pidi Tartusse ehitatama Maarjamõisa riigimõisast eraldatavale maa-alale ajakohane psühhiaatriahaigla. Kogu programm jäi realiseerimata, sest rahandusministeerium ei andnud luba „hulludemaksu“ kehtestamiseks, mis oli osa programmist, ning kubermangude valitsused keeldusid muudest allikatest vahendeid leidmast.

1861. a. tegi Baltikumi kindralkuberner Suvorov uuele komisjonile ülesandeks kaaluda taas psühhiaatriahaigla ehitamist Tartusse. Kindralkuberner kiitis programmi heaks, kuid see jäi jällegi realiseerimata kohalike võimude passiivsuse ja omavaheliste vaidluste tõttu.

1862. a. asutas Riiast päris arst G. Brutzer Riiga väikese erahaigla närvi- ja vaimuhaigete ravimiseks.

1867. a. asutati Tallinnas Diakonisside haigla juurde väike psühhiaatriaosakond, kuhu võeti põetusele peamiselt nõrgamõistuslikke. Tartusse psühhiaatriakliiniku ja ülikooli koosseisus psühhiaatria õppetooli asutamise idee hingitses vahepealsetel aastatel küll edasi, kuid konkreetsete plaanideni ei jõutud, sest puudus üksmeel erinevate ametiasutuste vahel ega leidunud kedagi, kes oleks seda luua suutnud. Asi võttis teistsuguse pöörde 1876. a. alates, kui Tartu ülikooli arstiteaduskonna õppejõuks sai E. v. Wahl.

Eduard-Georg von Wahl (1833-1890) omandas Tartu ülikooli meditsiinidoktori kraadi. Seejärel töötas 16 aastat Peterburis, kus kujunes silmapaistvaks spetsialistiks kirurgia alal ja väga hinnatud arstiks. 1876. a. kutsuti Wahl ülikooli riikliku arstiteaduse õppetooli juhatajaks, 1878. a. valiti kirurgia kateedri ning kliiniku juhatajaks, kus ta töötas surmani. Eriti innukalt tegutses Wahl Tartusse psühhiaatriakliiniku ja –kateedri asutamisel.

1877. a. avati Wahli komitee psühhiaatriahaigla. Wahli innustusel taotleti kohe algusest peale selle haigla seostamist ülikooli arstiteaduskonnaga. Wahli komitee haigla oli tõeline psühhiaatriahaigla, erakordselt suure terapeutilise aktiivsusega ja kõrge efektiivsusega, erinedes kõikidest teistest seni Baltikumis tegutsenud psühhiaatriaasutustest, mis olid valdavalt varjupaiga iseloomuga.

1880. a. kinnitas tsaar isiklikult riiginõukogu otsuse avada Tartu ülikooli koosseisus psühhiaatria õppetool. Psühhiaatriakateedri juhatajaks valiti Hermann Emminghaus (1845-1904), kes senini oli töötanud Würzburgi ülikoolis psühhiaatria eradotsendina ja oli juba kujunenud silmapaistvaks spetsialistiks. Psühhiaatriakateedri asutamisest Tartu ülikoolis ja Emminghausi asumisest selle etteotsa algab teadusliku psühhiaatria arengulugu Eestis, aga ka kogu Baltikumis. Alates 1880. a. liideti Wahli komitee haigla ülikooli kliinikutega. Võib tõdeda, et Tartu ülikooli psühhiaatriakliinik on algusest peale olnud eesrindliku tasemega ravi- ja õppeasutus, kus ei olnud vajadust läbi murda keskaegse varjupaiga inimlikest traditsioonidest. Sellisel kujul on Tartu kliinik olnud eeskujuks ka kõikidele edaspidi Eestis asutatud psühhiaatriahaiglatele. Emminghaus rajas Tartu kliinikus haigete uurimise, põetamise ja ravi traditsioonid, pani aluse psühhiaatria õpetamisele arstiteaduse ja õigusteaduse üliõpilastele. 1886. a. valiti H. Emminghaus Freiburgi vastasutatud psühhiaatriakateedri juhatajaks ja ta lahkus Tartust 26. juunil. Tema järglaseks Tartus valiti tollal juba laialdaselt tuntud eriteadlane Emil Kraepelin (1856-1926), kes oli suurte kogemustega psühhiaater.

Tartu psühhiaatriakliinik omandas oma humaanse õhkkonnaga, suure terapeutilise aktiivsusega ning kõrgete ravitulemustega üha laialdasema populaarsuse. Abi said kliinikust nii jõukamad, kui ka vaesemad haiged.

Kraepelini lahkumisel Tartust määrati psühhiaatriakliiniku ja –kateedri juhatajaks Peterburi psühhiaatriakoolkonna esindaja, I. Meržejevski õpilane Vladimir Fjodorovitš Tšiž (1855-1922). Tšiž tegi palju selle eriala üldiseks edasiviimiseks Eestis. Tartu psühhiaatriakliiniku kümneaastane viljakas tegevus oli olulisel määral suutnud mõjutada ka avalikku arvamust. Üldsuse teadvusse oli jõudnud arusaamine sellest, et psüühiliste haigete eest hoolitsemine nõuab avaramaid võimalusi ja et neid haigeid on kohaliku elanikkonna hulgas õige arvukalt.

1893. a. moodustati ühiskondlikel alustel Liivimaa Langetõbiste ja Idiootide Hooldamise Selts, mis hakkas koguma vabatahtlikke annetusi varjupaiga asutamiseks. Samal ajal, kui Liivimaa kubermangus vaimuhaigete ravi võimalused aegamööda paranesid, oli Eestimaa kubermangus olukord pikka aega muutuseta. Mõisnike ja kaupmeeste ärksamate esindajate eestvõtmisel asutati lõpuks 1897. a. Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Selts, mille eesmärgiks oli vabatahtlike annetuste abil asuda psühhiaatriahaigla ehitamisele. Sel perioodil asutati Eestis veel üks psühhiaatriaasutus Saaremaale nimega Pilguse varjupaik. Nii oli Esimese maailmasõja eel Eestimaa territooriumil neli iseseisvat psühhiaatriaasutust: Tartu ülikooli psühhiaatriakliinik, Tallinna psühhiaatriahaigla ning Jämejala ja Pilguse varjupaik.

Kodanlikus Eestis leidsid aset mitmed ümberkorraldused ka psühhiaatria valdkonnas. Ülikooli koosseisus asutati iseseisev närvikliinik ning närvihaiguste õppetool. Kodanliku võimu perioodil töötas Eestis neli psühhiaatriahaiglat, kogusummas oli voodikohtade arv neis 1135. Asutati ka paar invaliididekodu, kus oli osal kroonilistest vaimuhaigetest võimalik leida pikemaajalist põetust ja hooldust.

Psühhiaatriahaiglates toimus haigete uurimine ja ravi üldiselt ajakohasel tasemel. Kui 1930-ndate aastate keskel maailma psühhiaatrias tulid kasutusele insuliinkooma- ja konvulsioonravi meetodid, võeti nad kasutusele ka Eesti psühhiaatriahaiglates. Väga tagasihoidlikult arenes aga rehabilitatsioonisüsteem, sealhulgas tegevus- ja tööravi. Peamiseks vajakajäämiseks oli siiski haiglavälise psühhiaatrilise abi peaaegu täielik puudumine – sellega tegeles mõni üksik arst oma erapraksise raamides. Mingit psühhiaatrilist ambulatoorset abi süstemaatilisel kujul ei olnud. Haiglates oli ravi muidugi tasuline. Nõukogude võimu taaskehtestamisega Eestis ja Eesti NSV vastuvõtmisega NSV Liidu koosseisus 1940. a. algas kogu rahvatervishoiu, seega ka psühhiaatrilise abi põhjalik ümberkorraldamine nõukogude tervishoiu põhimõtete kohaselt.

Hoogsalt alanud nõukoguliku ülesehitustöö Eestis katkestas sõda ja ränk fašistlik okupatsioon. Muude tohutute kannatuste kõrval põhjustas see ka suuri raskusi psühhiaatrilise abi alal. Vaatamata sõja jätkumisele algas vabastatud Nõukogude Eestis juba 1944. a. sügisel ulatuslik taastamistöö kõikidel elualadel. Kõigis neljas enne sõda Eestis tegutsenud psühhiaatriahaiglas taastati töö juba 1945. a. jooksul. Kiiresti hakkas kasvama psühhiaatrite arv.

1950. a. peeti vabariigi psühhiaatrite ja neuroloogide esimene teaduslik konverents, kus asutati ühine teaduslik selts Üleliidulise Neuroloogide ja Psühhiaatrite Seltsi osakonnana. 1950. a. alustas Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatriakateedri juures tegevust üliõpilaste teadusliku ühingu psühhiaatriaring, mis kujunes meie vabariigi psühhiaatrite põhiliseks hälliks. Psühhiaatriahaiglate tegevus laienes tunduvalt 1950-ndate aastate jooksul. Selle kõrval toimusid eriti suured muutused diagnostika ja ravi kvaliteedis. Kõikides haiglates rajati kliinilised laboratooriumid ja diagnostikakabinetid, alustasid tegevust kõrgema närvitegevuse uurimise laboratooriumid. Suurenes ravi aktiivsus ja efektiivsus, hakati kasutama kompleksselt bioloogilisi meetodeid, psühhoteraapiat, tööravi ja rehabilitatsioonisüsteemi. Senistele ravivahenditele lisaks tulid 1950-ndate aastate lõpul kasutusele moodsad psühhofarmakonid. 1970-ndate aastate lõpuks oli Eesti vabariigis 4 psühhoneuroloogiadispanserit ja 12 psühhiaatriakabinetti rajoonide ja linnade polikliinikutes, sellele lisaks hulk narkoloogiakabinette suuremate ettevõtete polikliinikutes.

Eesti psühhiaatrid on praktilise töö kõrval osalenud ka teaduslikus uurimistöös, mille keskmeks on Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatriakateeder ja selle juurde 1968. a. asutatud psühhofarmakoloogia laboratoorium. Eesti psühhiaatrite ühistööna valminud ulatuslike uurimuste andmed on olnud aluseks psühhiaatrilise abi väljaarendamisele. (Saarma, 1982: 137-158)

Vaata ka: Psühhodiagnostika Psühhiaater Psühhiaatrilise abi seadus Vaimne tervis Eesti Psühhiaatrite Selts Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliinik Akuutpsühhiaatria Valvearsti psühhiaatria

Viited: Lönnqvist, J. jt (2006) Psühhiaatria Tallinn: Medicina Online Etymology Dictionary Kasutatud 30.10.2017 https://www.etymonline.com/word/psychiatry Marneros, A. Psychiatry’s 200th birthday The British Journal of Psychiatry Jun 2008, 193 (1) 1-3; DOI: 10.1192/bjp.bp.108.051367 Euroopa Komisjon. Rahvusvahelised klassifikatsioonid. Kasutatud 30.10.2017 https://ec.europa.eu/health/indicators/international_classification_et Saarma, Jüri. 1982. Psühhiaatria minevik ja tänapäev. Tallinn: Valgus. Wetterberg, Lennart. 1992. Psühhiaatria taskuraamat. Tartu: Tartu Ülikool.

"Kodanliku võimu perioodil", "Nõukogude võimu taaskehtestamisega" – on see nüüd hääl minevikust või tulevikust? --193.40.110.5 31. oktoober 2017, kell 13:16 (EET)