Arutelu:Prohhorovka lahing

Kurski lahingut on maininud oma Päevalehe artiklis Ardo Kaljuvee: Punaarmee sügavalt ešeloneeritud kaitse murti nii Kurski kaare põhja- kui ka lõunasektoris läbi; kaotuste vahekord oli tankides 1 : 6, lennukites 1 : 5, elavjõus kuni 1 : 16; Saksa pealetung seiskus mh vajaduse tõttu saata osa tankikoondisi Itaaliasse, kus olid maabunud lääneliitlased. Kurski-müüdi keskne, emotsionaalselt kandvaim osa on lugu „aegade suurimast”, Prohhorovka tankilahingust, milles olevat Punaarmee poolel osalenud u 850 ning Saksa poolel u 750 tanki-liikursuurtükki (sh sadakond Tiigrit), millest kumbki pool olla kaotanud 300–400 ja sakslaste edasitung peatatud. Tegelikkuses põrkasid 12. juulil 1943 Prohhorovka küla juures kokku Pavel Rotmistrovi 5. kaardiväe tankiarmee (850 tanki ja liikursuurtükki) ning Paul Hausseri II SS-tankikorpus (273 tanki ja liikursuurtükki, sh 15 Tiigrit). Nõukogude pool kaotas 334 tanki, arvestamata hiljem remonditud masinaid. Saksa poole kaotused täpsustas alles 2003. aastal Bundeswehri ooberst Karl-Heinz Frieser: hävis kolm tanki; veel 38 tanki ja 12 liikursuurtükki sai vigastusi, mis kõrvaldati väliremonditöökodades. Stalin tahtnud esiotsa Rotmistrovit sõjatribunali alla anda, kuid mõtles ümber. Loodi hoopis müüt tõrjevõidust, õigustatud ohvrist, lahinguvälja suitsus Tiigreid ramminud T-34-dest.

Tekst ise pärineb minumeelest ikkagi Andres Adamsoni sulest: http://www.epl.ee/news/kultuur/suured-vastas-seisud.d?id=51172034 N.N. (arutelu) 29. mai 2012, kell 15:22 (EEST)