Arutelu:Nimed marmortahvlil
NIMED MARMORTAHVLIL KOKKUVÕTTE RAAMATUST
TEGELASED:
KÄÄMER- Väheldase, pisut kängujäänud kasvuga, tumedajuukseline ja tedretähniline poiss. pooldas punaseid. KÄSPER- Alati heatujuline, roosatava näoga, hoolas, kõrgklassi rahva seast. Pooldas valgeid. Kooli parim klaverimängija. AHAS (HENN)- Lühikest kasvu, tahtis olla valgete poolel, aga kuna tema vend oli punaste poolel eelistas olla erapooletu, aga siiski ei jäänud tal muud üle kui pidi jääma valgete poolele võitlema. Mõisa moonaka poeg. VIKTOR KINGISSEP- VIIRES- umbvenelane. Pikakasvuline, kuivetu ja kogelev. TÄÄKER- Kogukas poiss. Pikkade jalgadega. KEELEÕPETAJA- Moodsate lühikeseks põetud tõmmude vurrudega ja väheldase kasvuga. KONSAP- Sportlane, pikka kasvu. TAVAST- Pikka kasvu. PÄIT- Lühikest kasvu. EMISSAR- Lõhnava pumatiga peegelsiledaks rasvatud juustega ja klantssaabastes noormees, ajakirjanik. KUPERJANOV- Mustatukaga, lihtsas sõjaväemundris mees, külmade silmadega ja teadva pilguga. JÜRINE- Pikka sileda näoga, tema huvideks oli ainult õhtuti Rüütli gümnastikate sabas jõlkuda ja koolipidudel tantsimas käia, valged kindad käes. TIRMANN- Järjekindel, MARTINSON- Vaikne, oli koguaeg nina pidi raamatutes. Filosoof, tema unistuseks oli saada tulevikus tähtsaks teadusmeheks. TEEÄÄR (JOSS)- Täitis oma vanemate käske KOHLAPUU- Klassi parim matemaatik, lühike ja priske laiade silmadega tumeda juukseline. MUGUR- Heleda häälega. MILJAN- Klassi kõige paksem õpilane. JUHT(Punaste salga juht)- Suurekasvuline toore välimusega sõdur, valju ja rämeda häälega. MEES- Pikka kasvu, musta karakullkraega talvepalitus. MEES- Lühemat kasvu, paguniteta ohvitsersinelis, ohvitser, eest rahvaväe leitnant, hallide silmadega. VANAMEES(Kes andis, Ahasele ja ohvitserile ja mehele öömaja)- Karvase näoga, laheke ja vaene mees. MEES(Kellelt küsiti süüa)- Kartlik, kissis silmadega, kõhnavõitu vanamees, hallid karvad kõrvade kohal ja lühikeseks nöbitud habe. MEES(Kes tungis ohvitserile kallale)- Elevandijalgadega mees. OHVITSER- Punaste salga juht. Kardpagunimees. MIKOŠA- Talabski otrjadi ülem kapten. KAUPMEES- Raamatupoe müüa ja omanik. NIKA- Vanamees, vana Ahase naabrimees. JAAK- AHASE JÜRI- Ahase isa. ANTS- Ahase vend. KÄRSTNA- KAPTEN- rooduülem, kandis prille, REINOK- Sideratsanik, pisike pruunide silmadega ja kõhna näoga kuuenda klassi poiss. LUHAS- HIINLANE- Sorgus vurrudega tume pilusilmne, oli hiina miinidivisjon. Punaarmeenlane .Lüheldast kasvu kollase nahaga. BORIS- MEHED- (Soomusronglased)- Üks oli pikka kasvu, teine lühikest kasvu. RATSAMAAKUULJAJA- Pikk valgejuukseline vabatahtlik. VANAMEES- Lumivalge habemega, suitsetaja. KISAP- Noorkotkas. POISS- Noorvabatahtlik, elavaloomuline jässakas poiss, kel olid tedretähnid näol. POISS- Noorvabatahtlik, pikk terava ninaga. UUED VABATAHTLIKUD- Üks oli lüheldane, paksuvõitu ja lihava näoga. Teine pikapoolne, kõhn, punaste juuste ja kissitavate silmadega. ENAMLASTE SALGAJUHT- RUUN- Hobune. HILDA- Noor tütarlaps, valgepäine. LINDA- Hilda ja Leida õde, valgepäine. LEIDA- Kõige vanem, gümnaasiumi plika, ruugejuukseline.
ESIMENE OSA
Teadetetahvlile oli kleebitud mobilisatsiooniteade meestele, kes saavad 1918. 1 jaanuariks 21-35 aastaseks ja, kes on suutelised relva kandma on palutud sõtta, mida juhuslikult mööda minnes Ahas märkas ning luges seda, aga kunas ta on liiga lühike, siis ei saanud ta seda plakatit lõpuni lugeda kuna teised seisid, ees ning peagi rebiti vihaga see mobilisatsioonikuulutus maha. Kuna vaeste linnaosa mehed olid vihased, et nemad peavad võitlema, aga rikkam linnaosarahvas ei pea midagi tegema, sellepärast ei olnud ka rikaste linnaosas mobilisatsiooni kuulutus maha tõmmatud. Ahas ja Käämer liikusid kooli poole ning Käämer seletas Ahasele mobilisatsioonist ja muust , mis selle alla kuulus. Peagi ühines nendega Käsper, kes oli terve öö mobilisatsioonikuulutusi liiminud. Ning Käspri ja Käämri hakkasid arutama, kaitstes mõlemad oma seisukohta, suur arutamine viis suure vaidlemiseni. Ahasel oli sellel ajal pealtkullaja roll. Kuid Ahasel oli endalgi palju muresid, et ei suutnud nende jutule keskenduda. Ka tema ei teadnud kummalepoole minna kuna tegelikult tahtis ta valgete poolel olla, aga oli üks suur probleem, nimelt punaste poolel võitles tema vend ning ta ei tahtnud venna vastu võidelda. Tema vend oli talle väga tähtis, ta oli teda igati rahaliselt aidanud. Peagi hakati otsima noori, kes oleks nõus vabatahtlikult astuma omakaitsesse. Kuid paljud tahtsid olla erapooletud ning olid väga arad seega keeldusid astumast omakaitsesse. Küll neid moositi ja paluti, aga vastuseks oli ei. Inglise laevastik pidi eestlastele appi tulema, et Eesti saaks taastada oma iseseisvuse. kuid kuna Hiiumaa lähedal läks üks inglise laevastik põhja ja inglased pöördusid tagasi, kuid eestlased ei jätnud seda asja nii ja läksid oma laevadega inglise vägedele järgi. Inglise laevastikud kaitsesid Eesti mere piiri. Ka soomlased pidid eestlastele appi tulema. Ahas otsustas jääda erapooletuks, varsti jäi ka koolis käimine ära kuna tunde ei toimunud. Ning ta veetis niisama aega linna peal ringi käies ja koos olles Käämeriga. Ühel hommikul oli aga koolilinn nii vaikne ja mõned üksikud inimese liikusid ringi. Öösel oli toimunud mäss, millest Ahas ei teadnud mindagi ja sai sellest alla siis teada kui ta jaama läks. Seal aga üks mees soovitas tal koolipoisimütsi peast ära võtta, kuna öise mässuga said viga kolm venelast, milles olid süüdi koolipoisid ning punased otsivad viimaseid taga, mille peale Ahas torkas oma mütsi ehmunult taskusse, kuigi enne oli selle vastu. Jaam oli paksult rahvast täis, aga kui peagi tuli teade et Tapa on vallutatud, rong olevat kraavi sõitnud või sootuks kadunud, mille peale hakkas rahvamass laiali valguma , kui jaama olid jäänud ainult paar inimest tulid sinna punaväelaste ohvitser koos oma salgaga ning nendega koos oli Käämer, kelle pärast Ahas oli väga mures. Käämer kutsus Ahast endaga koos staapi, et siis ei pea Ahas nälga taluma ja peagi näeb oma kaua oodatud venda, kuid Ahas ütles ei. Peagi väljus ruumist need kaks meest, kelle ohvitser enne kaasa oli kutsunud, peale suurt madinat kiirustades , neil olid kaasas relvad. Nad hakkasid põgenema, kuid nägid, et Ahas ikka veel seal siis kutsusid ka Ahase kaasa , kes algul ütles ei, aga siiski võttis ettepaneku vastu. nii nad siis läksid kolmekesi Viljandi poole. Kuna Eestil ei olnud maapealset kaitset siis venelased tungisid Eestisse ja kukkusid vallutama. Algatuseks vallutati Rakvere ja Valga, ning liiguti edasi pealinna poole. Eestlased aina taganesid. Ahas suundus oma vanemate juurde kelle juurde ta eriti minna ei tahtnud, kuna seal ei olnud kunagi midagi teha ja ta ei tahtnud vanemate arvel kah elada, kuna nende juures elasid veel tema vennad ja õed ja vanemad olid väga vaesed. Ahas otsis tegevust ka raamatutest, kuid need ei pakkunud talle enam erilist huvi kuna ta oli neid juba piisavalt mitu korda lugenud või siis ei suutnud ta nende sisule keskenduda. Ahase vanemad lootsid, et punased saavutavad võimu ja nad saavad maad juurde. Venelased olid juba lähenemas.
TEINE OSA
Ahas võttis ühel päeval kätte ja läks kohaliku linna tütarlastegümnaasiumi, kus ta põrkas kokku oma hea sõbra Käsperiga, kes olime minemas staapi, aga kuna Ahas nii ootamatult sinna läks, siis Käsper juhatas ta teiste juurde, kes oli üllatunud, aga samas olid õnnelikud, et Ahas jälle nende seas tagasi. Poisid rääkisid talle, mis nad olid vahepeal korda saatnud. Poiste ülesandeks oli ainult valvata sisemist korda ja püüda kohalike punaseid, mis oli Ahase arvates mõttetu. Kui poistel oli aeg minna, jäeti Ahasega hüvasti ja öeldi, et too neid jälle millalgi vaatama tulgu, kui Ahas ja Tääker olid kahekest ruumis, teatas Ahas, et ta ei tahakski ära minna, et nende juures on nii hea ja kodune tunne ning Tääker pakkus talle võimalust koos nendega olla, mille muidugi Ahas vastu võttis, kuigi ta ei tahtnud inimeste vastu jahti pidada, aga lõpuks sai ka Ahasest sõduri poiss. Ahasele õppetati kuidas käituda ja mida teha ja kuidas püssi puhastada. Ahast piinasid aga alatihti igasugused mõtted, et mis oleks siis saanud kui ta oleks punaste salgas olnud. Ahase esimeseks ülesandeks oli olla pataljoni staabi sidepidaja. Peagi pidi Ahas minema rindele ja väljus oma kodulinnast sõdurina. Nii nad istusid reedel ja sõitsid. Sõit kujunes väga külmalt. Sõidu ajal oli paljudel päris lõbus lauldi ja naerdi. Poistel kelle oli külm võtsid kätte ja jooksid reede kõrvale, et päris ära ei külmuks. Vabatahtlikud jutustasid Ahasele ka seda kuidas nad saduküla ümber piirasid ning mis nad seal korda olid saatnud. Kui poisid olid Jõudnud Vaiblasse oli ree sõit nende jaoks lõppenud, nad oli päral. Poisse huvitas väga, et kui kaugel venelased juba on, aga selles ei olnud veel midagi teada. Ahasel oli üks suur mure, et ta ei tahtnud inimest tappa, ta ei ole kunagi tahtnud isegi looma huvipärast tappa, ükskord nägi ta, kuidas ema kassipoegi tappis, sellest peale ei meeldi talle tappa. Peagi kostsid lasud! Poisid arvasid, et lastakse, aga tegelikult valvetõkke oli ehmatanud mõnda punast ratsaniku. Poistel kästi kokku tulla ja mindi edasi, suund oli suurde mõisa, kus vaenlased olid juba kõik segi peksnud, sooja saadi raamatutest mis seal vedelesid. Ahasel tekkis unega algpäevadel raskus, teda painas surmahirm ja ta ei saanud sõba silmale. Iga rühma sai endale teatud koha, kus ta peab valvet pidama. Käspri rühmaga juhtus aga selline jube lugu, et kui nad pidid vastu ründama siis üks pistis ees nagu jänes jooksu ja teised järele, visates maha oma püssid, ja nii joosti ohtralt maad maha, pead laiali otsas teadmata suunas. Kui Käsper neile järgi jõudis, said poisid sõimata, et nad nii oma rümajuhile häbi teevad ja ka iseendile, veel vähem olid nad metsa ära eksinud. Peagi tuli Reinok, kes ütles et neile, et aeg on tagasi mõisasse minna, et mida nad passivad. Ja jutustas neile mis vahepeal mõisa juures oli toimunud, et üks neist oli surma saanud läbi oma meeste kuuli ja üks juhtidest hiinlase hirmulasu tõttu surma saanud.
Poisid suundusid tagasi mõisasse, nii et keegi ei pannud tähele, et nad olid hilinenud. Kohut peet ka hiinlaste üle, kes mõisast leiti.
Poisid pidid palju valves käima, saadi palju tünga pauke, mis oli neile suureks ehmatuseks. Ka ei puudunud rõõmumeel meeste seast. Õhtuti oli pidu ja trall, kuid pidu ei kestnud kaua, rooduülem tuli ja käskis Käspri rühmal valvesse minna. Valves oleku ajal ei puudunud hirm, iga väike naksatus oli suureks ehmatuseks. Peagi otsustati et kolm jäävad valvesse ja neli lähevad uurima mis krabinad need on nagu keegi hiiliks, aga tegelikult olid hääle tegijad jäätunud kõrred jõe ääres. Poisid ei kavatsenud tagasi minna vaid võitsid nõuks ja minna neljakesi uurima kaugel need enamlased siis ka on ja siis hakkas suur tulistamine, keegi ei saanud neljast pihta enamlased lasti maha, kõik, mis tundus poistele vajalik võeti aga neilt kas või seljast ära ning pisteti kiiruga ajama, et uued vastased peale ei tuleks, aga kuna nad nii kaua aega viivitasid oli juba hilja ning siis tuli anda jalgadele valu, et mitte surra või vangi jääda. Kuid Kohalpuu, kes oli paks ei jõudnud enam ja nad puhkasid natuke, aga kuna Kohalpuu oli ikka väga väsinud, jäid Konsap ja Käsper temaga ja ahas saadeti teiste juurde. Peagi puhke jälle üks suur tulistamine ja Ahas oli nii ehmunud et jäi kraavi hirmunult ja et ta ei peaks läbi oma poiste kuuli surma saama, kui tulistamine oli läbi, sai ta peagi oma gruppi juurde. Ning hakkas jälle tulistamine, kuna kahel poisil hakkasid püssid stoppama taganesid nad ja jooksid metsa, Kui Käsper tagasi tuli olid küll poisid õnnelikud, et nad elus, aga Käspril jälle põhjus vihastada, et jänesed jälle metsas, aga ega tulistamine lõppenud, poisid tõmbusid aheliku ja kukkusid tulistama, peagi olid ka jooksikud metsast väljas, neile anti uued relvad asemele ning siis otsustati taganeda, kuid see jäi ära, kuna nende selja taga oli kapten, kes keelas neil taganeda ja tuld edasi anda, kiites neid, mis andis poistele veel rohkem julgust. Kui tulistamine oli läbi, mindi vaatama mis siis ka maha jäänud on vastastest, siis leidis Tääker kuulipilduja, millega ta ei osanud midagi teha, aga kapten ütles, et see on neile väga vajalik ja õpetas Tääkrit seda kasutama. Peagi mindi tagasi mõisasse, poisid tahtsid küll väga valves olla aga kapten käsutas nad magama ja jäi ise valveposti. Hommikul külastasid poisse veel kaks meest, need olid soomusrongi mehed. Nad jutustasid neile lugusid soomusrongidest ja kuidas vaenlaselt patareid varastada ning kuidas Tartu tagasi vallutati ja suundusid edasi oma sihtpunkti. Hommikul kui Ahas ärkas ei näinud ta mitte kedagi toas ta oli sinna täiesti üksinda jäetud ja teised olid taganenud, ta suundus välja , kus käis väga hull sõda, kuid pääses mõisast eluga tänu ühele maakuulajale, kes võttis ta hobuse peale ja viis ta sinna kuhu oli tema pataljon suundunud. Kõik peale Käspri ja Kohalpuu olid seal, sest nad olid läinud patareid varastama ja poisid arvasid, et need mehed on surnud. Kuid hommikuseks üllatuseks olid mehed nii tagasi tulnud , et keegi ei kuulnud ega pannud tähele. Nii nad jutustasid, kuidas olid tagasi mõisa suundunud ja nägid, et ümberringi olid ainult venelased ja püüdsid nii sama märkamatult , kui sinna läksid ka elusalt tagasi tulla ja et patarei varastamine ei õnnesutnud. Kuna pataljoniülem oli kuulutanud jälle mobilisatsiooni välja, siis olid hakanud ümbruskonnast vabatahtlikud kokku tulema, keda Võis vabalt ühel käel kokku lugeda, sest paljud ei julgenud tulla, sest kartsid sõdida. Mõisaõuele lendas granaat ja kogu pataljon jooksis talli taha peitu. Poisid ja mehed said naerda kuidas mobilisatsiooni omad jooksid mööda põlde minema ja kuidas kokkad koos nende suppidega minema jooksid, see tundus neile väga naljakas. Kui vaikses jäi siis kapten andis käsu osadel valvesse jääda , aga midagi ei juhtunud, järgmine päev oli sama lugu, päeval rünnati ja kui õhtul valves oldi siis ei toimunud midagi. Peagi tulid poiste juurde kaks võõrast nägu, need olid uued vabatahtlikud kes olid sinna rühma saadetud. Nad jutustasid vanadele olijatele lugusid, mida Käspri rühm polnu kuulnud, räägiti kuidas kaks sanitari ära tapeti, mis tundus poistele väga jube. Samal ajal kui suurem osa pataljonist magas, pidas osa vabatahtlike valvet ja peagi tuli häire, et Tääker võtaks oma kuulipilduja ja, et kõik üles ärkaks. Kuna vastased olid kõigest poole kilomeetri kaugusel. Tääker möllas kuulipildujaga ja Ahas aitas teda, laadis seda. Poistele oli räägitud, et lätlasi tasub maha nottida, et neilt saab väga head kraami, ja see jutt vastas tõele, poisid said täiesti uusi riideid ja head sööki. Kui tulistamine oli ajutiselt lõppenud, toodi mõisasse kaks lätlast, üks oli teepeal surnud, teine vigane, kes sai arstiabi, kui talt midagi küsiti keeldus ta vastamast. Veel toodi sinna enamlaste salgajuht, kes püüdis oma elu päästa valetades, aga kaks uustulnukat teadsid, mis tegusid ta oli teinud ja see ei õnnestunud. Kui väljas kõlas jälle laskmist, jäi Ahas teda valvama ja teised läksid aheliku. Enamlaste salgajuht püüdis Ahast ära osta, aga kuna see ei õnnestunud. Mees üritas Ahast mitu korda rünnata, kuid Ahas otsustas, et tapab mehe ära enne, kui too tema, kuid ta ei suutnud, kuid suures rüseluses jooksis mees ise täägi otsa ja suri. Ahas aga läks aheliku ja aitas Tääkrit kuulipilduja juures.
KOLMAS OSA
Heitlus ründajate vahel kesti juba mitmendaid tunde. Vastased kargasid põõsastest - põõsastesse nagu konnad. Ahas ja Tääker olid kuulipilduja juures ja tegid väga tõsist tööd. Kuigi kõik tundus hästi minemas, taganes millegi pärast kogu rood, mis oli Ahasele ja Tääkerile suureks ehmatuseks, kuid see oli kõik selle pärast, et hakkas pimedaks minema ja siis võivad nad sattuda vastaste vangi või saada hoopis surma, kuna nad ei näe rünnata. Kuna Ahas ja Tääker avastasid minnes, et oma kuulipildujat ei tohi nad maha, kui nad sellele järgi läksid ja teistele järgnesid, märkasid, et teised pole nähtaval ning võtsid hobuse ja sõitsid sellega neile järele ja korjasid teelt kõik oma rühma taganejad peale. Poisid polnud juba pikemat aega süüa saanud ja olid väga väsinud. Nad lootsid , et Rannus saavad süüa, kui nende kahjuks polnud sel mitte kedagi. Ning mindi edasi peagi said nad hoonesse, kus said oma öö veeta. Ahas, Käsper ja kaks meest läksid maad uurima, saades teada vastaste asukoha ja tõid ühe punase kodust ära kelle pidid tapma, kuna too tahtis plehku panna. Poisid pöördusid peagi kolonnides Rannu, kus käis lahing, kuid nad olid hiljaks jäänud, soomusrogid olid kohale jõudnud ja kõik puhtaks teinud, ja Rõngu oli võidetud. Kui oli juba pimedaks läinud pöörduti tagasi tallu, mille peremees oli punane, kes oli range valve all, kui Ahas oma valvepostilt ära tuli ei saanud ta enam und. Ta nägi, et mees, kes oli seda punast mees valvanud, oli magama jäänud, ja kõik teised kah selles ruumis. Punane mees kuulatas ja kui oli kindel ,et tal on hea võimalus põgeneda, siis ta ka seda tegi. Ainult Ahas nägi seda pealt, ta mõtles küll peatada teda, aga samas oli tal mehest kahju ja mõtles, et ah las läheb. Põnev sõda hakkas aga toimuma Pikasillal. Kui nad kolonnis edasi marssisid , mis ei kestnud kaua kuna vastased avasid tule. Ahas Ja Tääker võtsid oma kuulipilduja ja hakkasid sellega tulistama. Pikemat aega juba sõdides kostus Ahase karjatus, kõik tema klassikaaslased jooksid kohale, et milles asi, et kas karjuja sai kuuli, aga see oli kõiges ehmatus, sest kuuli oli kinni hoidnud kott, mis oli Ahasel seljas, seega tabatul vedas. Tääkrli juhtus sõjas vist kõige jubedam asi mis olla sai tema jaoks, mis viis endaga kaasa ka tema tuju. Nimelt läks tema arvates kuulipilduja rikki, kuid kui kapten tuli ja uuris asja teatas ta, et kõiges ülekuumenenud, vajab natuke jahutust ja töökorras jälle, mida masin ka sai. Kui mehed edasi ründasid ei suutnud paks Miljam aga edasi liikuda, sest tal oli nii raske kott seljas, mis oli täidetud kolme leivapätsiga ja see tiris ta pidevalt libeda jää peal pikali ning ta sai kuuli, kuna ei raatsinud oma kotti maha jätta. Kuna vaenlane oli taganenud mindi maia ööbima, aga hommikul tuli Käsper ja äratas jälle Ahase ülese, kuna ta tundis muret Muguri pärast ja nad läksid teda otsima, leides ta surnuna sealt kus Ahas oli teda viimati näinud, seal läheduses, kus eelmine päev seisis kuulipilduja. Ahas ja Käsper vedasid ta siis sanitaride juurde ja pidid kohe lahingusse jälle minema. Poiste suureks ehmatuseks oli suures kolonnis tulevaid mehi ja nad arvasid, et need on nende vastased ja kukkusid tulistama, kui siis äkki kargas ühele neist pähe, et võib-olla need omad, mida nad olidki, Viljandi koolipoisid. Poisid tundsid häbi, et olid omasid tulistanud, aga kuuldes, et keegi polnud pihta saanud, paranes enesetunne. Õhtu poole läksid ahas ja Käsper jälle maad kuulama, leides värsked jäljed, mida nad asusid jälitama, mis kuulus punaste maakuulajale. Jälitajad pöördusid tagasi nad jutustasid oma muredest ja kartustes, kuid peagi tulid neile vastu viis ratsaniku, need olid punased ja nii hakkasid jälle püssid paukuma. Vastastest said surma kaks ratsaniku, kuid ka Käsper ei jäänud elama, see oli väga suureks löögiks Ahasele, kes võttis oma sõbra laiba ja taris seda pataljoni poole seni kuni tulid Konsap ja Kohlapuu, kes aitasid teda. Nüüd jäi rühmaülema töö Ahasele, sest Käsprit enam ei olnud. Pataljoniülem andis talle ülesande ja nad läksid lahingusse, ta näitas, et ei karda enam midagi ja on sama tubli kui Käsper oli. Ühe roodu ülem tuli kaptenile teatama, et kas nende rood ei saaks tormijooksu teha, kapten ütles, et ta ei hakka koolipoisse surma saatma, aga kui tuldi teist korda selle jutuga, siis ta võttis ettepaneku vastu, aga ei lubanud midagi, ta rääkis Ahasele mida tuleb teha ja ahas oli nõus. Nii nad siis tegi selle jooksu, kui vastastel sai kuulipilduja lint otsa nemad jooksid ja kuulipilduja hakkas jääle tööle, siis nemad laskusid maha ja nii koda mööda. Jõudes lõpuks sihtpunkti. Kuid jooksus sai haavata Kohlapuu. Ja ta saadeti pataljoni. Peagi tuli ka käsk kõigile pöörduda tagasi pataljoni, kuna vaenlased olid taganenud ega ründand samal päeval. Kohlapuu seis oli väga hull, kuna ta oli mõistuselt ära keeranud. Ning ta magas unerohtude mõju all, et ta jälle märatsema ei hakkaks ja ei keeraks oma olukorda veel hullemaks. Järgmisel päeval mindi põgenejaid otsima, Ahase rühma aga kutsuti ühte maia sisse pannkooke sööma. Seal majas sai nalja kui palju. Memmel oli kolm tütart, üks tüdardets aga näitas, et ei ole arga ja tegi Ahasele huultele musi, mis pani mõlemad punastama, kuid peagi oli aeg edasi minna sest oli vaja jõuda ju Valka, nii mindi edasi ja tüdrukud jätsid poistega hüvasti. Peagi algas jälle lahing ja poisid jooksid metsa alla ja algaski kõik, Ahase rood seisis vastu vastastega, mõlemad väed seisatasid ja siis algaski, eesti poisid läksid tääkidega ja torkasid läbi meeste. Ahas leidis end hommikul sanitaride hoole alt, ta oli viga saanud. Tema kõrval voodis lebas Konsap, kes oli kaetud valge linaga, ta oli surma saanud. Sõda võideti tänu Ahase rühmale, vaenlased olid taganenud ja metsaalune oli laipu täis. Need aga visati ühishauda harkidega maarahva poolt. Järgmisel päeval marssis pataljon Valga poole, kuna kõik oli tühi ja lahing oli lõppenud. Vabatahtlikud koolipoisid liikusid koolilinna poole, kus neid võeti vastu rõõmu hõisetega, Ahas tundis, et ta pole kunagi elus veel nii õnnelik olnud!
Mis on riiklik kirjanduspreemia 1937. aasta mai kontekstis?
- Sellele saaks vastata kõige täpsemalt kadunud Herbert Salu, kelle monograafiast see info minu mäletamist mööda pärines. -- Toomas 9. mai 2007, kell 15:24 (UTC)
- Eesti A & O-s (mida mul ei ole käepärast). Kas Riigivanema kirjandusauhind või midagi muud? Nii ebamääraselt ei tohiks väljenduda.
Taastasin kustutatud osa. – WooteleF 12. jaanuar 2008, kell 14:20 (UTC)