Arutelu:Kääriku spordibaas

Kopipeisti ei tuvastanud. Võib olla sobib siit võtta artiklisse. Kääriku spordibaas pole jätnud oma jälje mitte ainult Eesti spordi¬¬¬ellu, vaid Käärikul on olnud ja on ka praegu kindel koht Tartu Ülikoolis: kehakultuuriteaduskonna õppebaasina, suve- ja talve¬laagrite paigana, kogu üliõpilaskonna ja ülikooli töötajate ter¬vise¬¬spordikeskusena, eri valdkondade teaduskonverentside ja süm¬poo¬sionide kohana, külaliste vastuvõtmise kohana. Kääriku on Eesti koondise harjutamispaik paljudel spordialadel. Käärikult sai alguse Tartu suusamaraton. Paarikümne aasta vältel käisid siin enne maailma tippvõistlusi harjutamas endise N. Liidu erinevate spordi¬alade tippsportlased — olümpiavõitjad ja maailmameistrid. Järgnev on Kääriku lugu. Tuletame meelde mõtte algatajaid, ellu-viijaid ja toetajaid. Pikemalt on käsitletud baasi esimesi aas¬taid, sest selle ajajärgu kohta leidub vähe dokumente ja fotosid, roh¬kem tuginetakse meenutustele. Kääriku nime aitasid luua hooldemehed, kokad, koristajad, ehitajad ja baasi juhid. Palju tööd tegid ka üliõpilased ja õppejõud. Sajad Tartu Ülikooli vilistlased võivad Käärikul uhkustundega näi¬da¬ta — selle hoone seina olen kive ladunud, seda palliplatsi tei¬nud, just seal staadionil kruusa kärutanud. Ja tuletagu järgnev neile kõigile meelde, kuidas see oli. Käesolev raamatuke jäi lünklikuks ja pealiskaudseks. Asja suu¬daks parandada igaüks teist. Teie Käärikul viibitud päevade mee¬nu¬tu¬sed, fotod, laulusõnad, dokumendid aitaksid järgmistel koos¬tajatel esitada tõepärasema ja üksikasjalikuma pildi. Niisuguste mater¬jalide säilitamise parim koht on Eesti Spordimuuseum.

Käärike talu

Tartu maakonna Otepää kihelkonna Pühajärve mõisa alla kuulus Käärike talu nr. 31 pindalaga 112,97 ha, sellest põldu 40,8 ha. Vakuraamatu järgi oli Käärike talu maade väärtust hinnatud 35 taalri ja 40 krossiga. Käärike talu oli pidanud Peeter Jaanson. Pä¬rast 1860. a. Liivimaa talurahvaseadust avanes võimalus talu mõis¬nikult päriseks osta. 1868. a. oli maamõõtja Brejer talu maad, hooned ja rajad kaardile kandnud, piirid ristikivide ja kupitsatega looduses ära märkinud. 1869. a. jüripäeval (23. aprillil) on Pühajärve mõisas sõlmitud ostu-müügi leping mõisaproua Julie von Siversi ja Käärike pere-poegade Jaan ja Margus Jaansoni vahel selles, et aasta pärast (23. aprillil 1870) jäävad ostjad Käärike talu pärispidajaiks ja omani-keks. Lepingus oli mitu klauslit: mõisaprouale jäi õigus talu maadel jahti pidada, õigus Käärike järvele jäi ostjale, ehituspalke ja tarbepuitu lubati talunikule mõisa metsast, ostja kohus oli talule jäädavat vara muretseda, mille hulka kuulus 4 hobust, 13 tõbrast (lehma) ja 27 vakka suvivilja seemet. 39 aastat hiljem 20. septembril 1908. a. Tartus Veski tänava notarikontoris kirjutasid isa Jaan ja poeg Johann Jaanson alla kinke-aktile, millega talu läks (koos veel ostusummast jäänud võlga¬dega) üle pojale. Peretütar Laine meenutas, et tema lapsepõlves olid ehitistest olemas rehetuba, vana ait, suitsusaun ja järve ääres sara-küün. Tema kooliajal ehitati hobusetall, laut-küün, elumaja ja uus ait-vilja¬kuivati. Neist viimase ehitus lõpetati alles 1941. a. suveks, vilja¬salved jäidki sisse tegemata. 14. juunil 1941. a. küüditati Pühajärve vallast Siberisse viie jõu¬-kama talu pered, nende hulgas Käärike talu peremees Johann, te¬ma abikaasa Miina, 28-aastane tütar Laine ja poeg Elmar. Talu loomi ja hooneid tuli hooldama perenaise õde, kes siit lah¬kus 1944. a. sõjasuvel. Seejärel pidas talu Arula mees Julius Mitt, kes 1947. a. pöördus talule määratud kõrgete maksude pärast ta¬ga¬si oma kodukohta. Küüditamisel eraldati Jaansoode (perekonnanimi eestistatud 1936. a.) perest kohe mehed. Nii isa kui poeg suridki Siberis. Tütar Linda vabanes asumiselt 1958. a. Tomski oblastis. Ta sai elamisloa Valga rajooni Sangaste külanõukogu piires, kuid mitte kodutallu. Siiski töötas Linda Jaansoo 1959. a. kodutalus Uue-Kääriku pea¬hoone ehitustöödel abitöölisena. Seejärel oli ta 35 aas¬tat Nüpli järve ääres Gustav Wulff-Õie majamuuseumis tööl. Praegu elab Linda Jaansoo Otepääl Tartu Ülikooli poolt temale os¬te¬tud kahe¬toalises mugavustega korteris. Ta on kunagise talu õigus¬¬järgne omanik, kuid rohkem kui 80 eluaastat ei võimalda enam perenaise¬kohustusi täita. Aasta 1947

Fred Kudu, tolleaegne TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan, kirjutas ajalehes Edasi (19.03.72): “Mäletan hästi lumerohket 1947. a. kevadet, millal koos prodekaan Erich Mõtlikuga ja äsja armeest demobiliseerunud Peeter Hiobiga matkasime Otepää mail, otsides sobivat kohta ülikooli sordibaasile. Olime tüdinud keha¬kultuuri-teaduskonna õppelaagrite läbiviimisest puhkekodudes ja võõrastemajades, mis oli seotud suurte kulude ja ebamuga¬vustega. Pealegi ei olnud seal õigeid võimalusi õppetööks.” Tartu Ülikooli arhiivis olevate dokumentide kohaselt korraldati teaduskonna esimesed sõjajärgsed õppelaagrid järgmiselt: 1945 talvel Võru-Kubija puhkekodus, suvel Viljandis; 1946 talvel osa kursuseid Pühajärve puhkekodus, osa Võru-Kubijal, suvelaager Püha¬järvel; 1947 talvel Pühajärvel. Dekaani seletuskirjad rektorile põhjendavad tehtud kulutusi, kuid esineb ka vastulause üle¬määrase arve kohta. F. Kudu (Edasi, 1972, 19.03): “Ülikooli spordibaas pidi tule¬ma looduslikult vaheldusrikkasse paika, kus maastiku iseloom lubaks harrastada nii talve- kui ka suvespordialasid. Läheduses pidi olema ujumiseks sobiv veekogu. Pikema otsimise peale leidsimegi Ote¬pää kõrgustiku lääneosas, kohas, kuhu matkajate ja suusatajate retked veel ei ulatunud, mahajäetud Kääriku talu. See oli tõeline metsakolgas, kuhu ei viinud õiget teedki. Isegi suvel oli sinna raske mootorsõidukiga pääseda. Vaatamata viletsas olukorras hoo¬ne¬tele, hakkas Kääriku meile kohe meeldima. Koha valiku otsus¬tasid erakordselt kaunis loodus ja spordibaasile sobiv maastik. Pee¬ter Hiob jäi kohe Käärikule, /---/, meie ruttasime tagasi Tartusse, et korda ajada asja vormilist külge.” Arhiividokumentide alusel võib väita, et Kääriku ülesleidmine oli ilmselt II kursuse talvelaagri ajal, mis toimus 24.01–08.02.47 Pühajärvel, sest juba 11.02 kirjutas prodekaan E. Mõtlik õppe¬pro-rektor H. Habermannile teaduskonna kuuaruandes, et talve- ja suvelaagri jaoks on koht Otepääl, valmimise aeg 1947. 26. märtsil saatis rektor A. Koort Tartumaa TSN Täitev¬komi¬tee esimehele E. Tõnuristile taotluse Pühajärve vallas asuva Kääri¬ku talu määramiseks Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuri¬teadus¬konna abimajandiks (lisa 1). Kirjas oli märgitud, et lisaks Püha¬järve puhkekodu üürimisega seotud suurtele kulutustele keeldu¬takse edaspidi puhkekodu ruumes spordilaagrite korraldamisest. Talu nimetus oli muudetud: Käärike asemel Kääriku. Juba 14. aprillil 1947 määras Tartumaa TSN Täitevkomitee oma otsusega Käärike talu TRÜ kehakultuuriteaduskonna abi¬ma¬jan¬¬diks. Samal päeval on Pühajärve vallas, Voki külanõukogus Kää¬riku talus koostatud akt Kääriku nr. 31 talu üleandmise kohta selle seniselt hooldajalt Julius Mittilt TRÜ kehakultuuri¬teadus¬konna käsutusse Pühajärve valla täitevkomitee põllumajandus¬osakonna juhataja Eduard Tederi juuresolekul (lisa 2). Aktis on loetletud üleantud kinnivara, vallasvara, teravili ja muu inventar (üks höö¬vel¬pink, üks lihthöövel, üks voodi, üks riidekapp). Vastu¬võtjana on aktile alla kirjutanud Peeter Hiob. Jäävad arusaamatuks P. Hiobi volitused ja ametikoht Kääriku üle-võtmisel (14.04.47). Ta demobiliseeriti Punaarmee Eesti Las¬kur-korpuse ridadest pärast Velikije Luki lahinguid, seejärel töötas 2,5 aastat Kama laevatehases ja saabus tagasi Eestisse 1946. a. detsembris. Kuid alles 23. maist 1947 esitas dekaan F. Ku¬du esil¬dise rektorile P. Hiobi töölevormistamiseks kerge¬jõustiku kateedri vanempreparaatori kohale. Järgnes rektori käsk¬kiri 9. augustist, millega P. Hiob kinnitati nimetatud ametikohale alates 15. maist 1947. Vanempreparaatoriks jäi ta pikemaks ajaks. Alles 1. jaa¬nua¬rist 1949 kinnitas rektor Peeter Hiobi Kääriku õppebaasi koman¬dandiks. Mõni päev hiljem, 17. aprillil, järgneb F. Kudu kiri haldus¬pro-rektor A. Pringile taotlusega saada Raadi õppe- ja katse¬majandist viljaseemet Kääriku tarbeks, sest oli ju 43,30 ha suuru¬sest talust vastu võetud ka 22,30 ha põllumaad, hobune ja mõned põllu¬tööriistad. 1947. a. maikuu aruandes kirjutas F. Kudu: “Planeeritakse III ja IV kursuse suvelaager Käärikule. Ujula ja hüppetorni ehita¬mise eelprojekt ja kalkulatsioon on valmis.” Kehakultuuriteaduskonna nõukogu protokolliraamatust: ”Suve¬laa-ger algab 23. juunil 1947 Käärikul, kestab 4 nädalat (2 kerge-jõustikule, 2 ujumisele).” 9.06.47 arutati laagriga seoses olevaid küsimusi ja otsustati, et seda korraldavad naisüliõpilaste rühma¬vanem Linda Siimon-Kütt ja IV kursuse vanem Heino Tidriksaar. Esimene laager

Missugune vaade avanes 1947. a. juunis Käärikule saabunud III ja IV kursuse üliõpilastele? Tee ääres, umbes praeguse bussipaviljoni kohal, asus suitsu¬saun. Edasi tamme pole liikudes jäi vasakule 30 m pikkune küün-laut (selles hoones on praegu ühiselamu nr. 2 ja töötajate korte¬rid) ja kivimüüridega tall-kuur (hilisem rõduga maja, praegu ühiselamu nr. 3). Paremat kätt, küüni vastas, oli sealaut ja mahu¬kas kelder. Rehetuba oli juba lammutatud ja kütteks ära kasu¬ta¬tud, võis näha ainult vundamendi jäänuseid elumaja kõrval. Elu¬maja oli rahul¬davas seisus, sest oli nii sõjapäevil kui ka hiljem talu hooldajatel kasutusel. Elumajast edasi oli ajahambast puretud vana ait ja selle taga mõne aasta vanune uus ait koos viljakuivatiga. Järve ääres, praeguse Kekkoneni sauna lähedal, asus heinaküün. Kekkoneni sauna kohalt mõnikümmend meetrit taluhoonete poo¬le oli väike paadisild. Selleks ajaks oli Peeter Hiob Käärikule toonud abilisi: koka ametisse pandi Valgas pagarina töötanud Melanie Hiis ja Pärja Kokk, kõigega toime tulevateks töömeesteks said puusepp Karl Kasemaa ja Maksim All. Elumaja köögis tehti toitu kogu laagri¬perele. See oli lihtne maatoit, ent maitsev ja toitev. Autorile on 1950. aastate algusest meelde jäänud kartuli- ja tangupudrud pekikõrnestega ja lõunasöögi juurde kuulunud pooleliitrine plekk-kruusitäis piima. Köögi kõrval olev suurem tuba kohandati sööklaks, mis pidi täitma ka auditooriumi ja õhtutundidel klubi ülesannet. Ruumi-kitsikuse tõttu kasutati poolt söögiruumi ka magalana. Tubadesse löödi üles narid, magati õlekottidel. Kui hoonete juures tegutsesid baasi paar töömeest, siis laagri õppetöö tarbeks tuli üliõpilastel ja õppejõududel selleks häda¬vajalikud võimalused endil luua. Erich Mõtliku juhtimisel rajati järvele ujula. Keerukam oli sobiva koha leidmine kergejõustiku harjutus¬pai-kadeks, sest polnud tasast maad kasvõi 100 m pikkuse jooksu¬raja jaoks. Kui praegu minna ujula juurde mööda staadioni ja järve vahelist nn. alumist teed, siis see oligi esimese suvelaagri jooksu¬rada, suure labidatöö tulemus, kurviga kokku 120 m (pikemaid jook¬se ei saanudki harrastada). See jooksurada pidas vastu kuni staadioni valmimiseni 1960. a. Teisele poole põndakut, praeguse staadioni majakese lähikonda, rajati heite- ja hüppepaiku. Hoonete juurde, uue aida otsa rajati pallimänguplats. Pärast murumätaste koorimist saadi muldpinnasega väljak, otstesse püs¬ti¬¬tati korvpalli tagalauad, külgedele postid võrkpallivõrgu kinnita¬miseks. Suusavõistlustel kasutati seda stardi- ja finišipaigana, isegi üleliiduliste võistluste puhul. Pärast veevärgi sisseseadmist sai väljakut kasutada ka liuväljana. Kääriku 25. aastapäeva puhul meenutas F. Kudu mõningaid tolleaegseid üliõpilasi, kes dekaanile silma jäid: ujula ehitamisel Uno Tõnnus ja Heino Elken, kergejõustikupaikade rajamisel Hei¬no Lipp, Anton Jürisson, Uno Sahva, Johannes Palu, Evi Krass, Pärja Tiido, Vilma Jürisma. Abimajandist õppebaasiks

Kääriku vormistamise asjad aga ei sujunud. Sügisel esitas F. Kudu haldusprorektor A. Pringile taotluse õppebaasi vormista¬miseks: “Suvelaagri vältel ehitasid teaduskonna õppejõud talu piirides olevale järvele määrustekohase ujumisbasseini koos hüppetorniga ja primitiivse spordiväljaku. Palun Teie nõusolekut ja kaasabi keha-kultuuriteaduskonna õppebaasi vormistamiseks, hädavajalik¬ku¬de koosseisude hankimiseks ja majandi organisee¬rimis¬päevadest tingitud majandusliku toetuse andmiseks. Lisa: Abimajandi vastu¬võtmise akt.” Õie Hiob meenutas märtsis 1997, et alguses said töötajad tasu vaid laagrite ajal, sest puudusid koosseisulised kohad. Laagrite¬vahelisel ajal tuli igaühel ise hakkama saada. Tegevus Käärikul siiski toimus. Teaduskonna 1947. a. det¬sembri¬-kuu aruandest: Käärikul ehitati kaks ahju, valmistati aken¬dele talveraamid, parandati katus ja remonditi saun. Need olid ettevalmistused talvelaagriks. Uuesti tuleb F. Kudu Kääriku vormistamise juurde tagasi 27.02.1948 rektorile saadetud kirjas, milles esitab kinnitamiseks õppebaasi “Kääriku” põhikirja, mis on läbi vaadatud ja hääks kiidetud õppeprorektori ja haldusprorektori poolt. Rektori kinni¬ta¬tud õppebaasi põhikirjas on mõned huvipakkuvad punktid: 1. TRÜ KKT õppebaas organiseeritakse kehakultuuri¬teadus¬kon¬na üliõpilastele ettenähtud praktikumide, õppelaagrite ja õppe¬-treeningkogumiste läbiviimiseks. 2. Õppebaas allub TRÜ Rektorile. 4. Õppebaas kasutab soodustusi, millised on ette nähtud õppe- ja katsemajanditele riiklikkude normide tasumisel ja maksude laeku¬misel. 8. Õppebaasi maa-aladest eraldatakse vastavad maa-alad laagri ehitusteks, spordiväljakuteks, kergejõustiku, sportmängude, uju¬mise, suusatamise ja ratsaspordi harrastamiseks. Ülejäänud maa-ala kasutatakse, arvestades selle kõlblikkust, põllumajan¬dus¬likuks tarbeks. 18. Õppebaas ei oma iseseisvat arveldust, vaid töötab sisse-lülitatuna TRÜ KKT eelarvesse. 18. märtsil 1948 saatis rektor A. Koort kirja ENSV Ministrite Nõukogu esimehele A. Veimerile, milles paluti Kääriku kinnita¬mist kehakultuuriteaduskonna õppebaasiks (mitte enam abimajan¬diks). Märgitakse, et edukalt viidi Käärikul läbi 1947. a. suve¬laa¬ger ja 1948. a. talvelaager. Uue momendina on lisatud Kääriku kasutamise võimalus loodusteaduskonna üliõpilaste akadeemiliste ja menetluspraktikumide läbiviimiseks. Suviste ehitustööde loet¬elule on lisatud suusahüppemäe valmisehitamine, mitmesugused remondid ja ümberehitustööd. Ja oluline lõik: on koostatud kavad õppebaasi ulatuslikumaks väljaarendamiseks, millised on NSVL Kõr¬gema Hariduse Ministeeriumi poolt heaks kiidetud, samuti on juba ministeeriumilt saadud koosseisud õppebaasi teenindamiseks. Peagi tuli (14.04.1948) ENSV Ministrite Nõukogu Asjade¬valit-suselt teade, et Ministrite Nõukogu määrusega nr. 336 6. aprillist 1948 on Kääriku kinnitatud TRÜ abimajandiks. Nüüd tuli takistus Moskvast. Juba 1946. a. kevadel viidi TRÜ ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi alluvusest NSVL Kõrg¬hari¬duse Ministeeriumi alluvusse. Järelikult tulid eelarved ja koos¬seisud üleliidulisest ministeeriumist. Kääriku baasi töötajate palka¬miseks tuli oodata Moskva otsust. Moskva toetas küll õppebaasi rajamist, kuid mitte põllumajanduslikku abimajandit. Ja nii pöör¬dus F. Kudu 28. juulil 1948 järjekordselt rektori pole teatega, et Kääriku küsimus pole lahendatud ning palus abi õppebaasi ümber¬organiseerimiseks: “Arvestades asjaolu, et Kõrge¬ma Hariduse Mi¬nis¬teerium ei poolda abimajandi pidamist ja selleks koosseisusi ei kinnita panen ette: 1. Likvideerida õppebaasi põllumajanduslik osa. Selleks taot¬leda ENSV Ministrite Nõukogu kaudu põllumaa tagasiandmist riigi tagavaramaa fondi. 2. Organiseerida “Käärikul” kehakultuuriteaduskonna õppe¬baas. Selleks paluda ENSV Ministrite Nõukogul jätta TRÜ valdu¬sesse “Kääriku” majandi hoonestik koos “Kääriku” järve äärse ca 8 ha suuruse maa-alaga, kuhu rajatakse spordiväljakud /---/ samuti suusahüppemägi ja järvele ujula koos hüppetorniga.” Sellele järgnes rektor A. Koorti kiri A. Veimerile, kus teadus-konna kasutuses oleva maa suuruseks märgiti juba 12 ha. Ministrite Nõukogust järgnes 28. juulist 1948 korraldus Tartu¬maa täitevkomitee esimehele küsimuse lahendamiseks. Seejärel, 6. augustil, koostati Käärikul akt, millega TRÜ poolt anti Püha¬järve vallale üle 31,30 ha maad koos talirukki, suvinisu, odra ja kaera külvidega. 30. septembril 1948 teatas rektor A. Veimerile, et Pühajärve val-lale on tagastatud Käärikul 31,30 ha maad, kuid 12 ha maad vajame kehakultuuriteaduskonna õppebaasina, kuhu ongi teadus¬konna poolt ehitatud juba ujula, spordiväljakud ja suusahüppe¬mägi. Kirjale oli lisatud Ministrite Nõukogu määruse projekt. Lõpuks vormistati Kääriku nõuetekohaselt õppebaasina, nii et detsembri algul Tartumaa rahandusosakonnalt tulnud meel¬de¬tuletusele abimajand riiklikult (põhikiri) ja maksustuslikult re¬gist¬reerida vastas haldusprorektor lühidalt: õppebaas ei vaja regist¬reerimist. Kuivõrd õppebaasi töötajate ametikohad ja palgamäärad saadi Moskvast, siis esines ka veidraid vormistamisi. Eespool oli mär¬gitud, et õppebaasi tegevjuht Peeter Hiob polnud algul hoopiski palgal, siis oli ta poolteist aastat kergejõustiku kateedri vanem¬prepa¬raator ja sai alles 1.01.49 Kääriku komandandiks. Pagari kogemus¬tega Melanie Hiis nimetati 1.02.49 valvuri kohale, kuigi oli toiduvalmistaja nii 1947. kui 1948. a. laagrites. Hiljem oli ta vor¬mis¬¬tatud töölisena, sest õppebaasis polnud söökla olemasolu ette nähtud. Teine toiduvalmistaja, Pärja Kokk, oli esmakordselt vor¬mis¬tatud töölise kohale 1.07.49, seejärel valvur-tuletõrjuja, mit¬me¬suguse lisanimetustega töölise ja lõpuks koristaja kohale. Puusepp Karl Kasemaa võeti ametlikult palgale 1.10.47 suusa¬spordi kateedri vanempreparaatorina, kuid sama aasta suvelaagriks val¬mis¬tas ta ette majutuspaigad. Alates 1.01.49 oli ta õppebaaside puusepp. Masinist, autojuht, traktorist Valentin Ilus sai 1.10.49 sportmängude kateedri vanempreparaatoriks, 1.09.50 viidi üle suusa¬spordi kateedri vanempreparaatoriks ja 10.08.54 õppe¬baa¬si¬de mehaanikuks. Aleksei Kopli töökohad Käärikul alates 10.12.51 olid: tööline, lukksepp, puusepp, mehaanik, meister, koristaja, torulukksepp, hooldusremondi tööline. Õie Hiob meenutas, et tema tuli Pühajärve valla täitevkomiteest tööle Käärikule 15. jaa¬nuaril 1949. Tema hoole all oli laagrite voodivarustus. Aga tööle vor¬mistati ta alles 25.12.56 staadioni töölise kohale. Pensionile jäi Õ. Hiob oma tegelikust ametist, laohoidja kohalt. Maksim All võe¬ti õppebaaside töölisena ametisse 20.01.49, viidi 1.06.51 üle ke¬ha¬lise kasvatuse ja spordi kateedri vanempreparaatori ja 16.09.63 Kää¬riku baasi spordiinventari remondimeistri kohale. Tegelikult töötas ta alates esimestest laagritest meistri¬mehena. Moskva ettekirjutuste kohaselt polnud võimalik Kääriku spordi¬baasis õppetööd korraldada. Dekaan F. Kudu näitas üles leidlik¬kust, et kehakultuuriteaduskonna kateedrite abiõppe¬perso-nali ja Tartus asuvate spordibaaside töötajate kohtade arvel Kää¬riku baasi tegevuses hoida. Tänu ülalmärgitud esimestele töötajatele kosus Kääriku nii¬võrd, et siin võis hakata korraldama suuremaid, isegi üleliidulisi, võistlusi ja treeninglaagreid. Põhjalikud ümberkorraldused

Esimesena võeti käsile elumaja. Mansardkorrusele ehitati toad, välisukse ette tuulekojaks mõeldud veranda. Majutuskohti oli umbes 30. Aga missugused tingimused! 23.03.49 taotleb dekaan F. Kudu haldusprorektorilt 50 raudvoodit, samapalju madratseid ja patju, sest “/---/ Kääriku õppebaasis puudub ülalmainitud inven¬tar täielikult. Seni on üliõplased õppelaagrite puhul maganud pik¬kadel naridel lubamatus antisanitaarses olukorras /---/”. Samal aastal tehti aida ümberehitus. 5.10.1949 kandis pro¬dekaan E. Mõtlik rektorile ette, et “/---/ aida ümberehitus on lõpu¬korral: kahele korrusele saadi juurde 9 tuba kuni 30 inime¬sele. Materjal saadi ülikoolilt, töö tegid Kääriku töötajad. Talveks aga on vaja sisse ehitada 8 ahju, milleks materjal kohal.” Pro¬dekaan palus kümneks päevaks Käärikule lähetada kaks pottseppa, sest talvelaagri aeg läheneb. “Ja kui eelmistel aastatel saadi aju¬tiseks kasutamiseks ruume naabertaludest, siis üleminekuga kol¬hoosi¬¬korrale langes see võimalus ära.” Teaduskonna 1950. a. sügissemestri aruandes seisab, et lõpe¬ta¬ti Kääriku eluhoonete ümberehitustööd, mille tagajärjel on maju¬tus¬¬kohti kuni 60 üliõpilasele. 1951. a. kevadsemestri aruandest leia¬me, et valmis aidaga ühe katuse all asunud viljakuivatist ümber ehitatud saun, teeäärne suitsusaun oli oma aja ära elanud ja lammutati. Söögituba — elumaja kõige suurem ruum — ja talu köök jäid väikeseks, eriti suvelaagri ajal, kui Käärikul oli korraga kehakul¬tuuri-teaduskonna kolm kursust. Asuti kõige suurema hoone, 30 m pikkuse laut-küüni kallale, mille lakapealset veel 1950. a. suve¬laagris kasutasid ööbimispaigana meestudengid. Alumisele korru¬sele tehti avar söögisaal ja köök, mis pidasid vastu ka mitmesaja inimese toitlustamisele üleliiduliste suusavõistluste ajal. 1951. a. kevadel suutis Kääriku majutada juba 75 inimest. Ja siis saabus valgus! 1951. a. sügisel seati tall-kuuri ühte ossa, pikkvankri ja saani-ree kõrvale üles petrooleumiga töötav dünamo. Põrina ja turtsumise saatel läksid elektripirnid tubades valgeks. Kell 23 algas öörahu, motorist pani masina seisma, pirnid hakkasid tuhmuma, lõpuks oli näha vaid punane niit ja kustus seegi. Hiljem ehitati jõujaama jaoks järvele lähemale väike valge majake, millest sai ka pumbajaam. Kääriku alumised majad said veevärgi. 1954. a. alustati viimase hoone, tall-kuuri ümberehitamist. Kivi¬-müüridele ehitati puidust teine korrus 10 toaga, ümber hoone aga rõdu. Nii tuligi nimetus rõduga maja. (Nüüdseks on rõdu lammutatud, aga nimi jäänud.) Hobusetalli asemel (mäletate, 1869. a. lepingu kohaselt pidi talul olema 4 hobust) ehitati saunad meestele ja naistele. Senine viljakuvatist ümber ehitatud saun ei suutnud enam rahuldada õppebaasi kasutajaid. Samal ajal tegeleti niisama energiliselt sportimisvõimaluste loomisega, kuid sellest pikemalt edaspidi. Käärikul ehitati lausa iga päev. F. Kudu meenutas baasi 25. aastapäeva puhul, et sõja¬järg¬setel aastatel ei saanud loota ehitusorganisatsioonide abile. Ja ei tulnud mõtetki, et keegi teine ehitab spordibaasi valmis ja siis hakkame meie seda kasutama. Ise ehitame ja endale ehitame. Kuni 1959. aastani ehitati oma jõuga ja suuremate kulutusteta. Ehitasid baasi paar töötajat–meistrimeest, üliõpilased ja õppejõud. F. Kudu kirjutas 1972. a.: ”Projekti Kääriku perspektiivseks välja¬ehita¬miseks veel ei olnud. Kõik otsustati töös. Pidasime Peetriga (ko¬man¬dant Peeter Hiob. — Aut.) nõu, joonistasime pliiatsiga pabe¬rile põhiplaani ja selle järgi läks ehitus lahti. Niisugune pro¬jek¬teerimine oli muidugi väga algeline. Tänapäeva keerulise koos¬kõlas¬tamise, eelarvestamise, tööjooniste valmistamisega võrreldes lausa eelajalooline, kuid suureks vooruseks oli operatiivsus ja odavus.” Samal ajal on P. Hiob öelnud: ”Elu oli lihtsam. Ehitus¬töid tegid suviti tavaliselt tudengid ise, varustusasjad tuli meil jutti ajada. Kõige rohkem läks vaja töötahet.” Laagrielu

Vilma Jürisma meenutas 1997. a. märtsis, et tolleaegne III kursus sõitis esmakordselt Käärikule 1947. a. suvelaagrisse veoautoga. Sihva ja Kääriku vahel jäi auto kinni, tudengid tulid kastist maha, Heino Lipu eestvõttel lükati auto poriaugust välja ja sõit läks edasi. Toonased üli¬õpilased räägivad, et mõnelgi korral tuli laag¬rilistel käia Fred Kudu või Heino Lipu Pobeda’t välja lükka¬mas. Suvise ilmaga oli veoautokastis sõita päris tore, ühislaulud kõlasid kogu pooleteisetunnise teekonna vältel. Kääriku töötajad käisid Sihval (vallamaja, kool, kauplus, post) ja Otepääl jalgsi või vankriga, hobune vedas ka poriaugust läbi. Talvel sai Käärikule Mägiste või Puka raudteejaamast suus¬kadel õppejõud ees ja tudengid riburadapidi järel. Peeter Hiob tuli vas¬tu, seljakotid ja kohvrid laoti saanile, 14 km pikkune teekond oli mõnelegi esimeseks tutvumiseks suuskadega. Pärast laagri lõppu tuli sama tee ette võtta, kuid siis olid oskused paremad. Esimesse Kääriku suusalaagrisse sõitu 1948 meenutasid üliõpi¬lased omaloominguliste laulusõnadega (saadud Silvi Leedilt):

Viimaks jõudsime me Mägistesse. Astusime postimajja sisse, algasid siis ohked, muretsused rohked, kuidas jõuaks Käärikule me ? (R. Valgre viisile.)

Üks see sõitis rutuga, teine võitles nutuga — eemalt paistis mäe nõlv, mõnel nõrgaks muutus põlv ... Oh, saab alla igast mäest, sabapidur omast käest! (Uhti, uhti uhkesti.)

Käärikule jõudnud õnnelikult me — teine suusk on lühem, nina verine ... (Kuldne õhtupäike)

Suusasõit on tore asi, selgus meile pea! Parem jalg ja vasak käsi, hästi rütmi sea! (Raha paneb rattad käima.)

Higistan küll mäel ja orus, saunalaval olen norus: suitsust kipitab mul silm ja jalge all on lumi külm. Kuu paistab, tähed säravad, öö katab ilmamaad, siis üle lume helkiva, me suusad liuglevad.

Ja lõkketule juures seal meil möödus kaunis hetk — laul kõlas uljalt kõrgel mäel ... Nii lõppes öine retk. Peagi möödas laagripäevad, valged rajad maha jäävad. Igaühte ootab kodu, kuigi minna keelab Kudu! (Pill see hüüab ...)

See on talvelaagri kroonika. Algaja suusataja üleelamised, ka õnne-tused ja suitsusauna mõnud. Aga õppetöö annab oskusi ja vilu¬mu¬si, kahetsusega lahkutakse laagrist, mille üks elamuste¬roh¬kemaid hetki oli öine suusamatk kuuvalgel. Öiste suusa¬matkade tra¬ditsioon püsis hulk aastaid. Õppetöö kõrval tegeleti suusalaagris ühiskondliku tööga: val-mistati ette suusaradu, slaalominõlvakut, hüppemäge. Suvelaag¬rites oli tööd veelgi rohkem — tuli rajada ja korrastada ujulat, jooksu-, hüppe- ja heitepaiku, pallimänguplatsi. Lisaks toimkonna- ja karistustoimkonna tööd. Nende hulka kuulusid sauna kütmine ja sauna vee toomine järvest 200 pangelise puuvaadiga. Karistus¬toimkondlased said teha koristus- ja värvimistöid, suvel rohida ja liivatada tamme juurest paadisillani minevat jalgteed. Hommikul oli laagri rivistus, loendus ja lipu heiskamine. Järg-nesid hommikune jooks, võimlemine ja suplus (naistele paadi¬sillalt, meestele ujulas) ning hommikueine. Siis tuli tubade korras¬ta¬mine ja ülevaatus ning õppetöö lõunani. Kui esimeses suve¬laagris tegeleti kahe nädala vältel ujumise ja sama palju kerge¬jõustikuga, siis edaspidi jaotati õppetunnid kergejõustiku, vee¬spordi (ujumine, vettehüpped jms.) ja sportmängude vahel. Pärast lõunasööki oli vaikne tund, ainult karistustoimkondlased olid töös. Pärast¬lõu¬na¬sel ajal võisid noorematel kursustel olla ka õppetunnid, vanematel aga fakultatiivained. Näiteks 1950. a. suvel võis tege¬leda purjeta¬misega, 1951. a. aga ratsutamise, mootorrattasõidu ja purilennun¬dusega! Erinevatel aastatel on saanud tegeleda laskmise, sõudmise ja aerutamisega. Matkatarkuste omandamiseks jalgsi, süstadel ja jalgratastel oli aastaid kasutusel eraldi matkalaager. Pärastlõunasel ajal oli ette nähtud aeg harjutamiseks oma lemmik¬alal. Pärast õhtusööki oli vaba aeg. Suvel mängiti palli, ka kurni, ergutati kaas¬lasi. Laagri lõkkeõhtu oli humoorika eeskavaga, vee¬pidu aga ooda¬tud sündmus ümbruskonna elanikele. Talvelaagrites oli rohkem tubast tegevust — isetegevusõhtud, ühislaulud, kus kaasa lõid kõik, ka õppejõud. Vist juba 1948. a. ilmus elumaja söögituppa kla¬ver, mõnel üliõpilasel oli kaasas mandoliin, kitarr või akordion. Elumaja söögitoas lavastati isetegevuslikke näite¬mänge ja “oope¬reid”. Tolleaegne üliõpilaskond armastas laulda. Ühis¬laulud lõid meeleolu, aitasid sisustada õhtuid, eriti talve¬laagrites. Asjaosalised ei suuda meenutada Kääriku hümni ilmu¬mise aega, sõnade ega viisi autorit. Laul oli populaarne mitme aastakümne vältel, seda lauldi laagrites, teaduskonna ühisüritustel, kursuste kokkutule¬ku¬tel (lisa 3). Raadiot ei mäleta, ajalehti oli näha haruharva. Peeti ka nn. poliittunde, mis seisnesid peamiselt ajalehtede ettelugemises. Autorile meenub 1950. a. talvelaager, mille käigus meie I kur¬sus sai ülesande mingisuguse valimiskampaania puhul teha Püha¬järve (vanas) koolimajas ümbruskonna valijatele eeskava. Esita¬sime võimlemisnumbreid, rahvatantse, sketši Kääriku laagripäe¬vast ja Sihva rahvas polnud kiiduavaldustega kitsi. Õhtu lõppes kesköise suusasõiduga tagasi laagrisse. Paar aastat hiljem on talve¬laagri aruandes märge isetegevusõhtu sisustamisest Arulas. Pärast öörahu

Öörahu algas Käärikul kell 23. Suvel, mil elu käis alumistes maja¬des, oli varem rivistus ja lipu langetamine, siis õhtune kor¬rastus. Õhtusel rivistusel määras laagriülem ööpäevaks korrapida¬jad: üliõpilase ja õppejõu. Tudengi kohustuseks oli hommikune ära¬tus, söögiaegadest ja õppetöö algusest teatamine jne. Korra¬pidaja¬õppe¬jõud kontrollis, et lambid oleksid kustutatud, tubades vaikus, hommikul voodid korrastatud, toad pühitud jms. Maini¬gem, et Kääriku siseustel polnud lukke, need ilmusid alles koos ülemiste majade ehitamisega. Niiviisi oli korrapidajal kerge kontrollida, kas üliõpilased on tubades ja magamas. Sagedasele kontrollile vaatamata käisid mõ¬ned kuuvalgust nautimas, öösel ujumas, vahest aga terve kursus kaugemal lõkketule ääres kaaslase sünnipäeva tähistamas. Vahele¬jääjaid ootas hommikusel rivistusel laagriülemalt toimkond väljas¬pool järjekorda. Lukkudeta uksed lausa kutsusid närvekõditavatele seiklustele. Peamiselt üritati kiusata tütarlapsi, aga ega nemadki võlgu jäänud. Algusaastatel, ka veel noore õppejõuna, oli koerustükkide välja-mõtlejaks ja algatajaks Heino Lipp, tippsportlane, kes nii 1948. kui 1952. a. olümpiamängude ajal saavutas siinpool raudset ees¬riiet kümne¬võistluses parema tulemuse kui olümpiavõitja. Paljude vilist-laste meenutustes räägitakse vasika toomisest tütarlaste maga¬-misruumi. Vilma Jürisma ütles, et tõepoolest juhtus see 1948. a. suvel, kõrgkoolide spartakiaadieelse treeninglaagri ajal. Võib ette kujutada magaja ehmatust, kui vasikas oma koonu vastu magaja põske pani. Vasika tõi süles kohale muidugi Pikk Lipp. Samas laagris tõi Lipp aida laepealsele ämbritega vett, mida kaas¬lased laiali valasid ja varsti tabas magajaid vihmasadu. Kord pan¬nud Pikk Lipp endale lambanaha ümber ja tekitanud tütarlaste magalas suure segaduse. Autor mäletab suvelaagrit, kus tütar¬lapsed ei saanud hommikusele rivistusele tulla, sest kõik rõivad olid kadu¬nud. Selgus, et need olid pandud parvele, parv aga hõljus keset järve. Ületamatu oli Heino Lipu ja Otto Paatsi jahilkäik 1950. a. laag¬ris. Paatsi oli I kursuse üliõpilane, Eesti paremaid teivashüppajaid, mitmekülgne spordipoiss, aldis igast üritusest osa võtma, lõbus sell. Lühinägelikkuse tõttu kandis Paatsi prille. Pikk Lipp kutsus Paatsi jänesejahile. Otto jutust kursusekaaslastele selgus, et Lipp pani Oti põõsa taha, näitas eemal rada, mida mööda jänesed liigu¬vad, käskis hoolega jälgida ja läks kaugemale oma varitsuskohta. Varsti Ott näinudki jänest liikumas. Sihtis ja tulistas, jänes liigub edasi. Teine pauk, ei midagi. Uued padrunid rauda ja uued lasud ja uued. Jänes aga liigub edasi, jõuab puu juurde ja, oh imet, ronib puu otsa. Lipp oli jänesetopise nööri otsa kinnitanud, nööri üle puuoksa pannud ja põõsa tagant nööri tõmmanud. Toitlustamise korralduse kohta esimestes laagrites, samuti büro-kraatia¬sugemetega asjaajamisest lõbusavõitu lugu. 20.12.51 kirju¬tas F. Kudu ülikooli pearaamatupidaja K. Pikkatile seletus¬kirja 1949. aastast arvel olevast põrsast väärtusega 900 rubla: “Teaduskonna õppelaagrites, mis toimuvad “Kääriku” õppebaasis, toimub üliõpilaste toitlustamine selliselt, et üliõpilased koguvad oma komandeerimisrahad kokku ja toitlustamist korraldavad sel¬leks palgatud isikud, kes ostavad ümbrusest toiduaineid ja valmis¬tavad toitu üliõpilastele. Selleks, et üliõpilaste toitlustamist pare¬mini teostada, osteti 1948. aasta kevadel üks põrsas, millist toideti laagri toitlustamise ülejääkidest. 1949. aasta suvel teostati TRÜ raa¬¬matu¬-pidamise poolt ka õppebaasi inventuur ja võeti põrsas eksi¬kombel baasi inventari nimekirja. /---/ Tegelikult tapeti põrsas ja kasutati 1950. aasta talvelaagris üliõpilaste toitlustamiseks, kelle poolt põrsas oli tegelikult ostetud. Palun Teie korraldust selle pi¬ka¬le veninud loo likvideerimiseks ja põrsa inventari nimekirjast kustutada.” Kääriku 25. aastapäeva puhul kirjutas F. Kudu: ”Kääriku spor¬di¬-baasi esimesi aastaid meenutavad paljud kehakultuuri¬teadus¬kon¬na lõpetanud, praegused teenekad teadlased, õpetajad ja spordi¬juhid, helluse ja soojusega. Elati tihedalt koos, tehti lisaks õppe¬tööle iga päev tublisti ehitustööd, söödi lihtsat toitu, laagri¬ülemad olid kurjad ja nõudlikud. Siiski jätkus elurõõmu ja energiat suvel toredaiks lõketeks ja talvel huvitavaiks laagriõhtuteks, kus lõid hoogsalt kaasa eranditult kõik, ka õppejõud. Vaatamata ran¬gele laagrikorrale tehti nalju, mis on muutunud legendaarseteks.” 6. juunil 1965 pidas 10 aasta eest lõpetanute kursus Käärikul oma kokkutulekut. Külalisteraamatusse jäi sissekanne: “10 a. ta¬ga¬si oli siin hoopiski romantilisem — jooksurada käis ümber mäe, hobune tungis öösel tuppa, lipuheiskamisel oli öösärkide üle¬vaa¬tus”. (Lippu ei saanud heisata, masti olid tõmmatud öösärgid. — Aut.) Sissekandele olid alla kirjutanud hilisem dekaan, praegune professor Atko Viru, Einike Rusi-Naarits jt. Tuntuks ka spordilaagrina

Kehakultuuriteaduskonna õppelaagrites on harilikuks nähtuseks omavahelised kui ka kursustevahelised võistlused erinevate spor¬di¬-alade arvestusnormide täitmiseks. Esimesteks ametlikeks üritus¬teks Käärikul olid 1948. a. talvel suusavõistlused kohalike nõuko¬gude valimiste tähistamiseks (16.–18.01) ja TRÜ meistri¬võist¬lused (6.–8.03). Vilma Jürisma meenutas, et sama aasta suvise õppelaagri järel oli Käärikul treeninglaager nendele üliõpilastele, kes valmistusid N. Liidu kehakultuuriinstituutide meistrivõistlusteks. Olgu märgi¬tud, et esimene rektori käskkiri kiituse avaldamisega teaduskon¬nale on pärit 1945. a. novembrist ja selles märgitakse teaduskonna esindusmeeskonna (kergejõustiklaste. — Aut.) kolmandat kohta üleliidulistel kehakultuuriinstituutide võistlustel. Edaspidi võitis teaduskond mitmel korral N. Liidu kehakultuuriõppeasutuste spar-takiaadil, nii ka 1948. a. pärast treeninglaagrit Käärikul. Siis otsustati kehakultuuriinstituudid jätta N. Liidu Spordi¬komi¬tee juhtida, muud kõrgkoolid hakkasid võistlema N. Liidu Kõrg¬hariduse Ministeeriumi kompleksvõistlustel — spartakiaadi¬del. Nendeks võistlusteks ettevalmistamine kulges suures osas Kääri¬kul. Ka selles sarjas saatis edu TRÜ üliõpilasi — esikohti võideti kergejõustikus, korvpallis, ujumises, suusatamises. Tartu üliõpilaste sportlik edu ja Fred Kudu lobby-töö äratasid Moskva spordiringkondades ja kõrghariduse ministeeriumis huvi Kääriku vastu. Pärast TRÜ kahevõistlejate võitu üleliidulistel üli-õpilas¬¬võistlustel 1954 anti järgmise aasta üleliidulised üliõpilas-võistlused murdmaasuusatamises korraldada TRÜ-le. Need peeti 29.01–2.02. 1955 Käärikul. Osales 381 suusatajat 16 kõrgkoo¬list. Võitjaks tuli Moskva Energeetikainstituut, TRÜ jäi 6. kohale (Moskva Ülikool 7.), EPA oli 14. Võistluste peakohtunikuna tegutses F. Kudu. 10.02.55 avaldas rektor oma käskkirjaga kiitust: 1. võistluste organiseerimisel ja läbiviimisel eeskujulikult tegut¬senud TRÜ töötajatele, nende hulgas Kääriku komandant P. Hiob ja V. Ilus, samuti kergejõustiku kateedri õppejõud M. Kutman; 2. eeskujuliku kohtunikuülesannete täitmise eest: H. Tidriksaar, H. Gross, V. Saarma, R. Nõvandi, R. Lulla, V. Kalam, F. Parre, J. Võr¬no, N. Erman; 3. võistlustel hästi esinenud üliõpilastele: arsti¬teaduskonnast S. Teesalu, ajaloo-keeleteaduskonnast R. Laan¬tee, H. Lehiste, kehakultuuriteaduskonnast S. Kliss, S. Ehlen, U. Ka¬jak, M. Kukli, A. Kesa. Sama, 1955. a. suvel, just teaduskonna suvelaagri ajal, valmis¬tus Käärikul Stockholmi MM-võistlusteks N. Liidu koondis mood¬sas viievõistluses. N. Liidus alles mõned aastad (põhiliselt seoses Helsingi Olümpiamängudega 1952) viljelemist leidnud ala ja juba Käärikule laagrisse? Põhjuste hulka võib arvata Stockholmile lähedased klimaatilised tingimused, TRÜ ratsabaasi olemasolu (viie¬võistlejate laagri käsutusse anti viis ratsahobust) ja Eesti võist¬konna hea esinemine N. Liidu võistlustel aastast 1953. Just siis sai tuule tiibadesse üliõpilane, hilisem olümpiavõistleja Hanno Selg. Nii läks Kääriku sobiliku treeninglaagrite kohana N. Liidu spor¬di¬-kaardile. N. Liidu kergejõustikukoondislased olid Käärikul enne Stockholmi EM-võistlusi 1958 ja tulid siia mitme aastakümne vältel korduvalt harjutama. N. Liidu suusakoondise juhid olid veen¬dunud, et Skandinaaviamaades korraldatavate tiitlivõistluste eel on tingimata vaja harjutada sarnaste lumeoludega Eestis. Tippüri¬tuseks kujunesid N. Liidu suusakoondise katsevõistlused 1962, enne järjekordseid MM-võistlusi. Olümpiavõitjatega said jõudu proo¬vida ka Tartu üliõpilased. Iseenesestmõistetavalt sai Kääriku Eesti sportlaste tunnustatud harjutamispaigaks. Üsna algelistelt väljakutelt minnes toodi esi¬koh¬ti N. Liidu üliõpilasvõistlustelt. Siinsetel suusaradadel ja väikes¬tel hüppemägedel harjutades tuli kehakultuuriüliõpilane Uno Kajak 1956. a. N. Liidu meistriks kahevõistluses ja võistles samal aas¬tal Cortina d’Ampezzo taliolümpial. N. Liidu I rahvaste spartakiaadi (mis pidid algatajate meelest ületama olümpiamänge osavõtjate ja alade arvu poolest) eel val¬mis-tusid Käärikul Eesti koondised kergejõustikus ja ujumises. Olgu öeldud, et Tartu Ülikooli poolt osalesid ettevalmistuses 14 õppe¬jõudu-treenerit ja 71 sportlast 11 spordialal. Kääriku oli oma olemasolu õigustanud nii õppe- kui spordi-baasina. Ja sellelt pinnalt tuli Fred Kudu välja uue, senistest kõige julgema mõttega — on vaja rajada ajakohane kompleks ühis¬elamute, söökla, auditooriumide, spordihoone, mitmesuguste tee¬nin¬davate objektide ja miks mitte ujulaga! Arnold Green meenu¬tas (märtsis 1997): “1956. a. aastal pidasime läbirääkimisi meile mõle¬mile hea tuttava arhitekti Peeter Tarvasega, kes oli tol ajal üks eesti tuntumaid arhitekte ja samal ajal ise spordilembene mees. Mina omalt poolt, olles Ministrite Nõukogu aseesimees, astusin samme Kääriku baasi väljaehitamise finantseerimis¬küsi¬mus¬te la¬hen¬damiseks.” 1957. a. langetati otsus — Käärikule ehitatakse õppe- ja spor¬di¬-keskus. Projekteerima hakkasid Tallinna Kunstiinstituudi õppe¬jõud Peeter Tarvas ja Uno Tölpus. Paberile ilmus Uus-Kääriku. Aga enne alustamist tehti mitmel objektil veel palju tööd. Staadion

Juba esimese suvelaagri ajal (1947) kooriti murumätas saja¬konna meetri pikkuselt ja paari meetri laiuselt alalt, et saaks tudengitele õpetada õiget jooksusammu. Hüppe- ja heitepaiku ning jooksu¬rada korrastati, parandati ja laiendati iga aasta. Teaduskonna aru¬andes (juuni 1951) märgiti, et alustati kergejõustikuväljaku ehita¬mist. Aga palju need mõnikümmend üliõpilast labidate ja kande¬raamidega mõnenädalase laagri jooksul ja õppetundide kõr¬val ikkagi ära suudavad teha? Pealegi oli pooleliolevaid ehitusi rohkem kui üks. Fred Kudule ei andnud rahu korralike õppe- ja harjutuspaikade puudumine. Ja 1954. a. otsustati: Kääriku peab saama oma staa¬dioni. Alustati oma jõududega, tööriistadeks labidas, kanderaam ja käru. 1955. a. aruandes kirjutati: algas staadioni (esmakordselt väl¬¬jen¬¬duti niimoodi) ehitus, mis lõpetatakse 1956. a. Kuplilisele maastikule normaalmõõtmelise staadioni rajamise tööde maht osu¬tus arvatust suuremaks. Võibolla hajus organisaatorite tähele¬panu, sest käsil oli staadioni ehitus ka Tartus, käis ettevalmistus N. Liidu rahvaste spartakiaadiks. Siiski tehti Kääriku staadioni raja¬misel tublisti tööd. Pärast Tartu staadioni valmimist (1957) kan¬dus kergejõustiku kateedri õppejõudude hool Kääriku ehitus¬platsile. Kahe aastaga sai muldkeha valmis, külvati muru, alustati jooksu- ja hoovõturadade katmist telliskivipuruga. Jõujaama lähe¬dale seati üles kivipurustamismasin, pidevalt söödeti masinasse purunenud telliseid. Üks brigaad vedas materjali masina juurde, teine masina juurest jämedama killustiku ja saviga segatud peene¬ma tellisepuru staadionile, kus kolmas brigaad selle laiali laotas ja kinni rullis. Viimastel aastatel kergendas oluliselt tööd auto¬transpordi abi. Aasta 1960 oli kõige pingelisem. Brigaadid töötasid mitmes vahetuses, Tartust käisid abiks ka teiste teaduskondade üliõpilased. Töö algas hommikul kell 6 ja lõppes õhtuhämaruses. Lõpp kau¬nistas tööd! Septembris avanes kaunis vaade rohelisele murule ja telliskivivärvi jooksuradadele, hüppe- ja heitepaikadele. Prorektor Ilo Sildmäe avakõne järel peeti uuel staadionil esimesed võist¬lused. Niisugune suur, põhiliselt ühikondlik töö, leidis ära¬mär¬ki¬mist N. Liidu ulatuses preemiaga. Sellel ajal rahuldas stadion maailma tipptegijate nõudmisi. To¬kio olümpiamängude (1964) eel siin harjutanud N. Liidu koon¬dis¬laste medalivõidud olid tasu tehtud tööle. Kuid aeg läks edasi. Maailma spordiareenidele ilmus ilmas¬ti¬kule vastupidavam, vähem igapäevast hooldamist (kastmine, rulli¬mine) vajav, aga tunduvalt kallim rajakate tartaan. Aastal 1975 võeti Käärikul käsile staadioni rekonstrueerimine: rada kaeti N. Lii¬dus toodetud sportaaniga, sellise kate said ka hüppepaigad, soojendus- ja harjutusväljakud staadioni ja järve vahel ning staa¬dioni¬majakese taga puude vahel. Ka selle rajakatte aeg sai ümber. Rublaaja lõpus panid Kiievi spetsialistid staadioniradadele uue katte. Samasuguse tartaani¬tüüpi katte said veel üks korvpalliväljak, üks tenniseväljak ja käsipalli-väljak. Kergejõustikuteema lõpetuseks märkigem, et Käärikul on kor-duvalt viibinud maailmas tuntud ja hinnatud N. Liidu treenerid G. Ko¬robkov, V. Aleksejev, V. Djatškov jt., tippsportlastest V. Bru-mel, I. Bolotnikov, T. Press, E. Ozolina, — tuttavad nimed spordiajalooraamatutest ja olümpiaannaalidest. Lätlasest odaviske-kuulsus, Mexico olümpiavõitja, Janis Lusis püüdis kevadeti koos perega mõne nädala vältel Käärikul viibida. Ta on väitnud, et kui enne hooaega oli võimalik Kääriku rahus ja vaikuses harjutada, siis kujunes võistlusperiood edukaks ja stabiilseks. Kõrgushüppe mitme-kordne maailmarekordimees Valeri Brumel oli Kääriku-fänn. Treeningute järel võis teda näha kalastamas, sageli re1iimi rikkudes kell neli hommikul paadiga järvele sõudmas. Eesti kümnevõistlejate võistlustulemused viisid Fred Kudu N. Liidu kümnevõistlejate vanemtreeneriks ja Toomas Savi nende arstiks. Vist kõigist rohkem kasutasid Kääriku harjutamisvõimalusi kümnevõistlejad. Müncheni olümpiamängudel (1972) saavutasid kaksikvõidu Nikolai Avilov ja Leonid Litvinenko, Fred Kudu aga pälvis kuldmedali treenerina. Eesti kümnevõistlejatest on peaaegu kõik harjutanud Käärikul, Tartu Ülikooliga seotuist tuleks mär¬ki¬da esimesena Heino Lippu (võinuks hästi esineda Londoni ja Helsingi OM-il), siis Rein Auna (hõbemedal Tokiost, katkestus Mexicos), edasi Aalo Eller, Jaan Lember, Kaidu Meitern, Priit Paalo, Boris Tolmatšov, Henn Vallimäe, Heino Sildala, Meelis Jukk, Valter Külvet, Aivar Hommik, Ain Arro jt. Ujula

Esimese suvelaagri (1947) ajal kümne päevaga parvedele rajatud määrustekohane ujula kutsus esile vastukaja ajakirjanduses. Aja¬lehes Noorte Hääl (1947,12.07) kirjutati: “Sellest tuleb eeskuju võtta kõigil spordiorganisatsioonidel. Seni on tehtud mujal ujulate ehitamisel küll suuri plaane, kuid plaanidest pole jõutud kauge¬male.” Artiklis toodi esile veespordikateedri juhataja Erich Mõt¬liku, õppejõud Roman Nõvandi, üliõpilaste Heino Elkeni, Uno Tõn¬nuse, Heino Tidriksaare, Jaan Jürisma ja Leonid Suti osa. Märgiti, et üheks päevaks tulid appi ka Vidriku ja Oriku küla noored. Ajalehes kirjutatu kohaselt oli kolmerajaline 25 m ujula parvedele rajatud stardi- ja pöördesillaga, neist esimene kandis kümmet, teine viit inimest. Hüppetorni kandejõud oli 10 inimest. Vettehüppeid sai teha nii erineva kõrgusega hoolaudadelt kui 5 m kõrgusest tornist. Pikemalt kirjutati asjaosaliste leidlikkusest ehitustöödel. Ja kokkuvõte: “Ehitatud hüppetorn ning ujumis¬bassein on võistlusmäärustiku kohane ning ainulaadne Eestis, mis on ehitatud ujuvana parvedele ning võimaldab kõigi veespordi-alade õpetamist.” Parvedele rajatud stardi- ja pöördesillad koos algelise hüppe-torniga olid ebakindlad, veepinnal ujuvad palgid hakkasid kõdu¬nema. Ujula lammutati 1950. a. sügisel. Talvel veeti jääle palgid ja rammiti need läbi mitmemeetrise hõljuva turbakihi järve põhja. Heino Tidriksaare meenutuste kohaselt tuli 6-meetrisele palgile peale rammida veel teinegi, siis ulatus ots üle veepinna. 1951. aastal sai valmis 5 rajaga 25 m pikkune ujula 7,5 m kõrguse hüppe¬¬torniga. Osa ujula sildadest seisab nendel vaiadel täna¬päe¬valgi, ujulakompleksi laiendamisel rammiti järve palke veel mitmel korral. Järgmisel aastal rajati hüppetorni alla rõivistu, ühen¬dussild ja pöördesild. Ujula veepealset osa tuleb ikka uuendada. Nii oli see 1955. aastal: uuendati sillad ja hüppetorn, juurde tulid 50 m bassein ja veepalliväljak. Ujula rekonstrueeriti 1959. a., mil kaldale rajati hoone rõivistute ja inventari hoiu¬paigaga. Järve teisel kaldal uuendati paadisilda. Ujula põhiplaan on jäänud samaks: 25 ja 50 m bassein, veepalliväljak, hüppetorn. Aeg-ajalt tuleb uuen¬dada sildu ja hüppetorni, iga välishooaja eel jook¬sev, mõne aasta tagant kapitaalremont. Mitmes ujula või hüppe¬torn on praegu kasutusel, seda ei olegi võimalik öelda. 1960. aas¬ta¬tel veeti randa liiva ja puhastati ala laste ja algajate rühma õpeta¬miseks. Kääriku ujula on võitnud palju sõpru. Päikselistel suvepäevadel on sillad rahvast tulvil. Paljud eelistavad päikest võtta just silda¬del. Ujujaid ja suplejaid on igas vanuses. Autode, mootorrataste ja jalgratastega tullakse kohale kaugemaltki. Liiklus ujulasse muutus elavaks, liiklusvahendeid hakati parkima otse vee piirile. Lõpuks tuli baasi juhtkonnal kitsale sauna- ja ujulateele ette panna tõkke¬puu. Suvelaagrite algaastatel oli üks nõue kehakultuuriüliõpilastel — üle järve ujumine ja veel edasi-tagasi (ca 350 m). Õppejõud sõudsid paatidega kõrval, päästerõngad valmis. Nüüdseks on ohu¬tus¬nõuete tõttu lubatud ujuda ainult ujula piires või paadi- ja saunasildade läheduses. Teine arvestuslik nõue oli rakenduslik uju¬mine riietes ja granaadiga käes (olid sõjajärgsed aastad), seejuures granaat (muidugi spordivõistlustel kasutatav) ei tohtinud märjaks saada. Selle normi täitmine tegi paljudele peavalu. Peale tehnika demonstreerimise ja aja peale ujumise tulid vettehüpped nii 1 kui ka 3 m hoolaualt ja lõpuks torni ülemiselt platvormilt. Kehtis torniseadus — kes üles läks, sai alla ainult vette hüpates. Hilisematel aastatel sai tavaks vettehüppevõistlus meeste ja naiste vahel laagri auhinnale (ikka magusale). Iga hüppaja tõi punkti, mõnel aastal sai madalamalt hüpanu ühe, kõrgemalt plat¬vormilt hüpanu enam punkte. Sageli haarati võistlusse kaasa isegi baasi töötajaid, nende lapsi, laagriväliseid inimesi. Punkt-punkti heitluses olid lubatud kõik võtted. Ujumisele ja vettehüpetele on erinevatel aastatel pakkunud vaheldust — kehakultuuriüliõplastele fakultatiivkursuse raames ka oskusi — purjetamine svertpaatidel, aerutamine süstadel, sõudmi¬ne rahvapaatidel, sõitmine vesijalgratastel. Kõne all on olnud mootor-paatide toomine Käärikule, et selle abil takistada järve kinni-kasvamist. Suvelaagrite oodatuim sündmus on veepidu. Iga kursus või rühm näitab oma oskusi, osavust, vaimukust, leidlikkust. Veepidu tulevad uudistama ümbruskonna elanikud, tullakse Otepäält ja Tartustki. Kääriku mängud

Niisugusele nimetusele tulid kehakultuuriteaduskonna suusa¬spordi¬-kateedri õppejõud ilmselt seoses Eesti Põllumajanduse Aka¬deemia loomisega. Läksid ju põllumajanduskallakuga teadus¬kondades õppinud suusatajad EPA alla ja nad ei saanud enam TRÜ esivõistlustel meistriks tulla vaatamata sellele, et ühises fakulta¬tiivrühmas harjutati nii Tartus kui Käärikul. Juba 1951. a. ürituste plaanis on märgitud: Kääriku mängud märtsis. Toimumise fakti ja tulemuste kohta pole seni tõendusmaterjali leitud. Esimene teade Kääriku mängude pidamisest ilmus ajakirjanduses 1955. a. märt¬sis, poolteist kuud pärast N. Liidu üliõpilasvõistlusi. Jõudu on proovitud murdmaasuusatamises ja slaalomis, mõnedel kordadel ka suusahüpetes ja kahevõistluses. Pikka aega olid Kää¬riku män¬gud Tartu Ülikooli teaduskondadevahelisteks võistlus¬teks. Aastast 1979 hakati Kääriku mängudele kutsuma teiste kõrg-koolide võistkondi Eestist ja N. Liidust. 1988. a. tegid mängudel kaasa Turu ja Jyväskylä üliõpilased, kes võitsid ka individuaal-distantsidel. Kääriku mängude all mõistame suusaspordivõistlusi. Kuid keha¬¬-kultuuriteaduskonna kateedrijuhatajate ühe koosoleku otsu¬sena (1960) on kirjas: Kääriku talimängud viiakse läbi märtsikuu keskmisel nädalavahetusel, suvemängud teaduskonna suvelaagri lõpupidustustena juulis. Suvemängude kõige atraktiivsem osa on alati veepidu ja see nimetus on varjutanud teiste alade etteasteid staadionil ja palliväljakutel. Kääriku maraton

Suusamaratoniraamatus (1996) kirjeldab Arne Kivistik maratoni idee sündi ja esimest sõitu. Kehakultuuriteaduskonna õppejõud Herbert Abel, üliõpilane Jüri-Hain Kaljusto ja esimest aastat vilistlane Tõnu Luik olid 1959. a. märtsis tagasiteel Sverdlovski suusavõistluselt. Pikal rongiteekonnal loeti ajalehest sõnumit Vasa suusamaratonist. See äratas huvi, arutelu lõppes otsusega — nii¬sugune asi tuleb teha ka Tartus. Linna spordijuht Helmuth Säre¬kanno haaras ideest ja energilise korraldustöö tulemusena kogunes 16. jaanuaril 1960 Raekoja platsile rohkem kui 200 suusatajat. Start anti siitsamast Emajõe jäält. Mehed läbisid 55 km: algul piki Emajõge Ropka pargini, sealt Võru maanteele, edasi üle Otepää Käärikule. Sõideti mööda maanteid, sest liiklus peaaegu puudus, teid ei liivatatud. Naised alustasid Võru—Otepää teeristilt ja lä¬bisid 44 km. Joogi- ja puhkekohad olid Pangodis, Tükil (nüüd Nõuni) ja Otepääl. Käärikule jõudis 210 suusatajat. Edukas üle¬linnaline matk-maraton andis tõuke veel samal aastal korraldada Tartu—Kääriku matk ülikoolirahvale. Suusamaratoniramatus tsiteerib Arne Kivistik Fred Kudu kirja (1980), mille järgi matkast võtnud osa kõik kehakultuuri¬teadus¬konna üliõpilased ja suur osa õppejõude, kokku 90 meest ja 37 naist. Start oli Aardla ülesõidukohas. Osalejad jagati sõidu¬tuge¬vuse järgi mitmesse rühma. Tugevamatega läks ees Osvald Allikas, keskmistega tuli Feliks Parre ja kolmandate ees Fred Kudu. Naised Erna Abeli juhtimisel alustasid Nõost ja ühinesid teistega Pango¬dis. Heino Tidriksaar korraldas toidupunktid Pangodis ja Tükil ning vastuvõtu Käärikul. Kirjeldatud ülikooli matk toimus 27. veebruaril 1960. a. Mõni aasta hiljem viidi suusamatka finiš üle Otepääle, sest Kääriku jäi arvukale osavõtjaskonnale kitsaks. Ülikooli inimesed jätkasid endistviisi sõitu Käärikuni. Moskva olümpiamängude eel sai TRÜ suusaspordikateeder ülesande senise Tartust lähtunud maratonmatka uuendamiseks. Kuna osalejate arv oli tõusnud üle 2000, siis tekkisid raskused nen¬de tagasitoomisega Otepäält või Käärikult. Lahendusena paku¬ti finiši toomist Tartusse. 17. veebruaril 1980 toimunud uutmoodi sõitu nimetati ülevabariigiliseks Kääriku—Tartu suusamaraton¬matkaks. Aastast 1983 on maratoni finišipaik Elvas. 1997. a. toodi Tartu maratoni start Kääriku juurest Matu talu väljalt üle Otepää suusastaadionile. Uus-Kääriku

Aastal 1959 algas Kääriku Kodumäel baasi teise järgu nn. Uus-Kääriku ehitamine: mulla- ja drenaa1itööd, vundamendi rajamine peahoonele (õppe-teeninduskorpus). Pidulik nurgakivi panek oli 16. juunil 1959. a. Järgmise aasta sügiseks jõuti suuremate beto-neerimistöödeni: katlamaja katus, sauna- ja köögiploki osa. Jaan Loko meenutas (aprill 1997): “See oli tudengite töö. Ise valmis¬tasime segu, kanderaamidega kandsime tellingutele ja paigal¬dasime betooni. Pagana raske töö.” Arnold Green kirjutas (märts 1997): ”Mis puutub uute hoonete ehitamisse, siis peab märkima, et suure osa tööst tegid kehakultuuriteaduskonna üli¬õpilased ja seda peamiselt toidu eest suvisel õppetöö vaheajal. Hiljem ühine¬sid nendega teiste teaduskondade üliõpilased. Võib kindlalt väita, et sellest töövormist kasvas välja üliõpilaste ehitus¬maleva töö¬vorm.” Veel üks populaarne asi sai alguse Käärikult. Fred Kudu meenutustest (1972): “Et puudus võimalus kogu tööd mõne ehitusorganisatsiooni plaani võtta, jäi ehitustöö pea¬raskus endiselt üliõpilastele, õppejõududele ja ülikooli haldusapa¬raa¬dile. ENSV Ministrite Nõukogu eraldas summad ehituseks, kuid suurem osa töödest tuli teha ühiskondlikus korras.” Ülikooli poolt korraldasid töid kapitaalehitusosakonna juhataja Vello Kiilaspea ja Ahto Liik. Valitsuselt tulid summad ülikoolile tänu Arnold Greeni toetusele, edasi tuli nimetatud osakonna tegevus. 1959. a. võeti ülikooli palgale mõned töömehed. Elva maaparandajatest tulid kohakaaslastena Käärikule buldooseri- ja autojuhid. Viimased lahkusid pärast mullatööde lõppu. Pikemaks ajaks jäid Käärikule müürsepad Harri Kaarelsoo ja Frants Mehine, puusepp Heldur Kants, abitööline Aleksander Maspanov. Nen¬dega liitus müürsepp Johannes Koff (aprillis 1962). Neist Heldur Kants sai pärast katlamaja valmimist Kääriku keskküttekütjaks. Nende meeste laotud on Uus-Kääriku hoonete müürid, tehtud muidki töid. Augustis 1966 vabastati töömehed ülikooli vanem¬töödejuhataja jaoskonnast seoses üleviimisega Valga Kolhooside Ehituskonto¬risse. Nüüd hakkas Käärikut ehitama spetsiaalne ehi¬tus¬organi¬satsioon. Põhilised töömehed olid needsamad, tublisti aita¬sid kaasa üliõpilased. Kaks episoodi isiklikest kogemustest. September 1962. Õppe-teenindav korpus (peahoone) oli valmimas, aasta lõpuks oodati vastuvõtmist. Kogu septembri olid kehakultuuriteaduskonna 50 es¬ma¬-kursuslast Käärikul, aitamaks peahoonet riikliku vastu¬võtu¬komisjoni jaoks korda teha. Peamine töö: likvideerida sade¬vete läbijooks hoonesse läbi köögi külmkambrite betoonseinte. Meesüliõpilased kaevasid lahti hoone nõlvapoolse seina kuni vunda¬mendini. Selgus, et oli unustatud kohale panna drenaa1i¬torud (!), kuigi kaevud olid paigaldatud. Töö oli erakordne: vihma¬sajus 3 m sügavusest kaevikust savi välja võtta, torud paigaldada, sein isoleerida, kaevik vett läbilaskva kruusaga täita. Seesama brigaad tegi valmis tuntud männipakkudest trepi. Kursuse noor¬meestest andsid töös eeskuju sõjaväest läbi käinud Teet Seene ja Valdo Loit, tublisti nägid vaeva ka Ülo Kukk, Rein Härmoja, Juhan Jürgenstein, Rein Keskküla, Enn Ratassepp, Ants Saar, Andres Tamm, Valdeko Bärengrub, Tiit Puks jt. September 1963. Seesama kursus oli jällegi kuu aega Käärikul. Seekord ühiselamuehitusel. Tööks oli vaheseinte tegemine, aken¬de klaasimine ja teise korruse lagede soojustamine. Meelde jäi klaasilõikaja ametit pidav Tiit Puks. Selle kursuse iga üliõpilane võib Käärikul käies näidata — vaata, see on minu tehtud! Sellise töökooli tegid läbi kõik tolleaegsed kehakultuuri-teaduskonna kursused. Ja mitte ainult nemad. Käärikul tegid tööd teiste teaduskondade üliõpilased, puhkelaagritest osavõtjad, suve-koolide ja täiendusseminaride kuulajad, isegi konverentsidel osa¬lejad ja ülikooli külalised. Kääriku väljaehitamine oli suur ühistöö. Peahoone sai valmis. Pidulik avamine oli 19. jaanuaril 1963. Siis oli see igati moodne ehitus. Avar ja valguseküllane söökla, mida sai kasutada nii kino-, konverentsi- kui pidusaalina. Köögi¬poolel küllaldaselt abi- ja laoruume, külmkambreid. Alumisel kor¬rusel raamatukogu- ja poeruum, kaks auditooriumi. Sama katu¬se all veel saunad, garaa1 ja katlamaja. Projekt nägi ette, et sauna¬dest pääseb siseujulasse ja ka auditooriumide ploki edasiehitamist. Koos peahoonega valmisid mitmed igapäevaeluks vajalikud objek¬tid: elektrialajaam, uus pumbajaam, kanalisatsioonivete puhastus¬seadmed. Järgmisel, 1964. a. anti käiku 160 kohaga ühiselamu. Kahe- ja neljakohalistes tubades olid kahekorruselised narid nagu paljudes matkakodudes. Soe ja külm vesi tubades andis Vana-Käärikuga võrreldes mugavusi juurde. Peahoone ja ühiselamu valmimine andsid Käärikule sportlaste keeles teise hingamise. Kääriku nimetati kohe N. Liidu olümpia-baasiks. Senisest veelgi rohkem hakkasid siia laagritesse püüdlema N. Liidu erinevate spordialade tippatleedid, isegi kiiruisutajad. Külalisteraamat

Kääriku oli oma projekteerijate, arhitektide Peeter Tarvase ja Uno Tölpuse kaudu seotud Tallinna Kustiinstituudiga. Peagi hakkasid nende üliõpilased Käärikul käima suvisel õppepraktikal. Kunsti¬üli-õpilaste tööd kaunistavad praegugi ühiselamutube ja sööklat. 1964. a. algul sai Kääriku spordibaas Kunstiinstituudilt kingituseks külalisteraamatu. Seda omapärast kroonikaraamatut sirvides tun¬dub, et Kääriku ei kujunenud omamoodi Mekaks mitte ainult sport¬las¬tele lähedalt ja kaugelt, vaid ka teadlastele, kunstiini¬mes¬tele, pal¬ju¬¬dele Eesti külalistele. Meenub, et näiteks ühel 1970. aas¬tate suve¬laagri päeval külastasid laagrit mõnetunniste va¬he¬dega kaks kosmonautide gruppi — tollel ajal kõige kuume¬mad küla¬lised. Ainuüksi esimese kolme aasta jooksul on külalisteraamatus sisse-kandeid hispaania, kreeka, vene, saksa, inglise, portugali, soo¬me, rootsi, hindi, norra, tšehhi ja loomulikult eesti keeles. “Tuli¬me, olime ja saime võidetud — Kääriku looduse, sisukate päevade ja hüvade roogade poolt,“ kirjutasid 165 ajaloo-keele¬teaduskonna tudengit. ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse Insti¬tuudist Val¬ve Kirsipuu: ”Elagu kaunis Kääriku!”. “Võtame siit kaasa tubli an¬nu¬se laululusti …” — Eesti Riikliku Meeskoori arvamus. Holstre 8-klassilise kooli õpilased soovisid: “Tahame kiiremini sirguda, et saaksime ka tulla Käärikule laagrisse.”, N. Liidu Teaduste Aka¬deemia Arheoloogia Instituudi teadurid väit¬sid, et “Iga Käärikul veedetud päev lisab elule aasta.” Võimlemis¬rühmade juhid Ees¬tist: “Olgu tänatud kokk ja tema abilised!”. Maitsva toidu kohta on külalisteraamatus kõige rohkem sisse¬kandeid. Selles on “süüdi” enne Kääriku peahoone avamist Tallin¬nast ETKVLi Koopera¬tiivkoolist Käärikule söökla juhatajaks toodud Linda Kalm. Hiljem töötas ta ühielamu administraatorina. Köögis aitasid juhataja ret¬septe ellu viia Vana-Kääriku kogemus¬tega Endla Reedi ja Virve Laiva. Ühiselamus korraldas üliõpilaste ja külaliste majutamist administraator Elena Unukainen. Mainigem matemaatikute paljurahvuselisi suvekoole, N. Liidu füüsikute suvekooli, keemikute konverentsi, N. Liidu raadio¬repor-terite loomingulist nõupidamist, N. Liidu spordifüsioloogide kordu-vaid konverentse, Eesti spordimeditsiini konverentsi, majan¬dus¬-matemaatikute konverentsi, N. Liidu üliõpilaste tervistavate puhke-laagrite nõupidamist jne. 1964. a. talvel külastas Eestit Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen. Tartu Ülikooli kõrval oli programmis ka Kääri¬ku. President majutati peahoone kahte auditooriumisse, mis vasta¬valt ümber seati, kaaskond ja vastuvõtjad ühiselamusse. Suusa¬rada, mis kulges Käärikult ümber Pülme järve Harimäele ja tagasi Käärikule, hakati pärast seda nimetama presidendi nimega. Soome presidendi suusamatka kaaslasteks olid Arnold Green ja Fred Kudu. Just valmis saanud järveäärne saun on praegugi tuntud Kek¬ko¬neni saunana. Arnold Green kirjutas (1997), et presidendiga koos vihtles saunas Heino Lipp, kes jäädvustas presidendi suusa¬matka ka filmilindile. Ühise õhtusöögi järel pakkusid presidendile meelelahutust üli¬kooli istegevuslased. Õhtust osavõtjad on meenutanud lõbusat sei¬ka. President tundnud huvi, kas ametikaaslase — Eesti NSV Ülem-nõukogu Presiidiumi esimehe Aleksei Müürissepa kohta ka anek¬doote liigub. Eitava vastuse puhul öelnud U. K. Kekkonen, et te¬ma kogub enda kohta liikuvaid anekdoote ja jutustanud neist ühe, kohtumisest saami poisiga Lapimaa suusamatkal. Tolle¬aeg¬sete kehakultuuriteaduskonna üliõpilaste üteluste kohaselt antud neile ülesanne raja ääres matkajaid korduvalt ergutada, ikka lühe¬mat teed pidi suusatajatele ette sõites. Kehakultuuritudengite suusa¬¬kom-binesoone antud ka julgeolekumeestele, kelle tagasi¬hoidlikud suusaoskused ja sagedased kukkumised tekitanud palju elevust.

Tervisespordilaagrid

N. Liidus kuulusid üliõpilased oma ametiühingusse. Üks soodus¬tustest oli tuusik tervistavasse puhkelaagrisse. Kehakultuuri¬teadus¬¬kond sai ülesande hakata niisuguseid laagreid korraldama Kääri¬kul. Kokkuleppel ametiühingukomiteega anti nendele aasta¬ring¬seks kasutamiseks valminud 30-kohaline rõdumaja. Seejuures lepiti kokku, et laagrid saavad sportliku ilme, osalejad korrastavad iga päev paari tunni vältel baasi territooriumi. Esimene tervistav puhkelaager Kääärikul oli 1954. a. suvel. Tuusik maksis 27 rubla, sellest 12 tuli tasuda üliõpilasel. Tuusik tagas 24 päeva vältel laagrielu, korraliku söögi ja seda kõigest 50 kopika eest päevas. Osa tuusikuid jagati spordivõistkondadele treeninglaagrite korral¬da¬miseks, siis maksis üliõpilase eest osamaksu spordikubi. Suure¬mahuliste ehitustööde ajal läks osa tuusikuid üliõpilasbrigaadide toitlustamiseks. Populaarsust võitis ka talisport. Kehakultuuriteaduskonna 1960. a. aruandes märgitakse, et ülikooli kõikides teaduskondades on korraldatud talispordipäevi. 1963. a. aruandest uue suuna koh¬ta tervistavate puhkelaagrite alal: ”/---/ Neid (laagreid. — Aut.) tehakse suusahooajal, põhiliselt märtsis. Õppetöö orga¬ni¬seeritakse nii, et saab sõita nädalaks Käärikule või Vella¬verre. Osa loenguid tehakse ette, põhiliste õppeainete õppejõud sõitsid kaasa laagrisse, kus toimusid loengud ja seminarid. Kokku oli laagrites õppeaasta jooksul 595 üliõpilast.” Sama aasta kohta märgitakse, et aktiivsed olid arstiteaduskonna dekaan professor Artur Linkberg ja ajaloo-keeleteaduskonna dekaan dotsent Karl Siilivask, kelle initsiatiivil viidi vastavalt VI ja V kursus riigieksamite eel nädalaks puhke¬laagrisse. Arstiteaduskonnas kujunes sellest traditsioon — viimane kursus oli enne töökohtadele määramist nädala Käärikul. Käärikule pääsemine ergutas ülikooli harrastussporti. Üleüli¬koo-lilise kompleksvõistluse (spartakiaadi) autasuks sai 1963. aas¬tast võitjale kursusele 10-päevane laager Käärikul, kolmanda koha kursusele tasuta väljasõit Käärikule. Noppeid Reet Kudu artiklist (Edasi, 1974): “Keemiaprofessor V. Palm käis üliõpilastega laagris isegi sessiooni ajal, sest uisu¬tamine-suusatamine on eksamiks valmistujale tõesti taibukas va¬hel¬¬dus.” Ja edasi: “Kaja Keeman kinnitab, et kõige sportlikumad olnud laagris matemaatikud. “Ei nemad tahtnud pärast õhtusööki mingit koosistumist, vaid hoopis tahtsid minna teivast hüppama”, meenutas Kaja Keeman.” Kaja Keeman-Hermlin oli 1973. a. veebruarist Kääriku laagri instruktor, kelle ülesandeks sai üliõpilaste sportlik-tervistavate puhkelaagrite korraldamine. Töö viljana sai Tartu Ülikool selle¬alase tegevuse eest N. Liidu preemia nii 1974. kui ka 1975. a. Eesti filoloogia esmakursuslased Raini Sillaots ja Tiina Kivirähk kirju¬tasid ajalehes TRÜ (1975): “Spordiinstruktor Kaja Keemani ütlus, et Käärikule tullakse sportima, tekitas esialgu natuke kõhk¬lust … Polnud ju meist keegi kuigi suur sportlane. Aga kui korv¬palli¬¬turniirile järgnesid treening võimlas, harjutamised jõumasinal, ba¬tuudihüpped, ujumine ja võrkpall ning sportimishoog ei vai¬bunud, sai kõigile selgeks, et sport on Käärikul peaasi. Kääriku lausa kut¬sub sportima. Üheskoos palli mängides avanesid kursuse¬kaaslaste juures hoopid uued omadused, niisugused, mida loengu¬ruumis tähelegi panna ei oska.” Maastikuspordikeskusena

Kääriku ümbruse kaunis ja vahelduv maastik lausa kutsub liikuma, sportima, matkama. Kui ujujate, kergejõustiklaste ja palli¬män¬gi¬jate põhiharjutused mööduvad eriliselt selleks rajatud sportimis¬pai¬ka¬des, siis suusa- ja orienteerumishuviliste treeningu- ja võist¬lus¬¬paigaks on loodus. Kääriku pakub neile suurepäraseid tingimusi. Kehakultuuriüliõpilaste esimeste talvelaagrite aegu aeti suusa¬rajad mööda metsaradu ja -sihte. Vajati ju vaid ühte jäljepaari. Suusaradu tehti hoogtöö korras kirve, sae ja labidaga. Üksteise järel valmisid , kuid kahjuks ka hääbusid, hüppepaigad Kondimäel (30 m), Tornimäel (12 m) ja Kodumäel (15 m). Slaalomit harjutati algul Käärikul, siis võisteldi Partsimäel. 1960. aastatel rajati slaalomi¬rada Seinamäel, nüüd on seal tõstuk ja majake. Ainult kavatsuseks on jäänud Seinamäe suusahüppemägi. Tartu—Kääriku maratoni toel hakkas suusahuvilisi Käärikule lausa voorima. Suusaspordikateedri eestvõttel alustati väljakuju¬nenud, looduslikult kauneid paiku läbivaid radasid tähistama puu¬dele kantud värviga. Aastaks 1969 olid Arne Kivistiku juhtimisel saanud alalise tähistuse 5 suusarada, pikkusega 3–16 km, lisaks Elva—Kääriku rada. Radade kogupikkus oli 80 km. Matkaradade hooldustööd, võsa raiumine jms. sai suusaeriala üliõpilaste kohus¬tuseks: üliõpilasele määrati paarikilomeetrine rajalõik, mis pidi lume saabumiseks olema sõidetav. Võistlusrajad vajasid rohkem hoolt: distantsil pidi olema teatud arv meetreid tõuse, vähemalt kaks paari suusajälgi. 1970. aastatel jõudis Käärikule esimene lumesõiduk Buran, mis kergendas rada¬de tegemist. Kümnendi lõpus hankis Jüri-Hain Kaljusto rajatrassi¬töödele traktoreid, kuid alles viimastel aastatel on saadud kõigile nõuetele vastav tänapäevane rajamasin. 1985. a. alanud uisu¬sam¬mu buum nõudis tunduvalt laiemaid suusaradu, võistluste korral¬da¬mine oma suusastaadioni. Madis Alev korraldas suusastaadionina kasutatud Mädasoo kui¬ven-damise ning kaasaegsete, laiade ja buldooseritega profileeritud rajatrasside rajamise Vanapoisimäe, Laanemäe ja Lööndre piirkon¬da. Üle 40 aasta tegeles rajatöödega õppejõud Osvald Allikas. Te¬ma peatööks on kaks suusastaadioni hoonet, kus on ruumid kohtu¬ni¬kele, võistlejatele, rajamasinatele ja inventarile. 1970. aastatel tegutses ka valgustatud suusarada, kuid tuge¬vama tuule korral tekkinud sagedaste lühiste likvideerimise tülikuse tõttu vähenes huvi raja kasutamise vastu. Õhtupimeduse ajal sai ju harjutada spordihoones. Korduvalt on Käärikul peetud Eesti suusatamismeistrivõistlusi, spordipäevi. Häid sõidutingimusi pakub Käärikult 1 km kauguselt mööduv Tartu maratoni rada. Kääriku on Eesti paremate lume- ja rajaoludega paiku. 1960. a. toimusid Käärikul esimesed (hiljem korduvalt) Eesti meistrivõistlused orienteerumises. Vaheldusrikas, huvitava reljee¬figa maastik ja ca 10 tiraa1i värvikaarte tegid Käärikust tähtsa orien-teerumiskeskuse, kuhu mitmepäeva- ja rahvusvahelistele võist¬¬lustele tuleb sadu huvilisi. 1965. a. tehti Käärikule esimene orien¬teerumise püsirada, kontrollpunktid tähistati värvidega loo¬dus¬¬objektidele (puud, kivid). Eesti suurim, 91 kontrollpunktiga rada tehti 1975. a. Viimane püsirada valmis aastal 1993. Iga huviline võib administraatorilt osta orienteerumiskaardi, valida jõu¬kohase marsruudi ja asuda kontrollpunkte otsima. Orientee¬rumisalase tegevuse koordinaatoriks on jäänud Arne Kivistik. Mängudestaadion

Kääriku elumajade juurde rajatud lihtsal, spetsiaalkatteta mängu¬de-väljakul harjutati korv- ja võrkpalli, peeti laagriturniire kahe aastakümne vältel. Pärast veevärgi sisseseadmist valmistati talvel liuväli, õpetati uisutamist, mängiti isegi jäähokit. Pärast peahoone ja ühiselamu käikuandmist võeti käsile palli-mängustaadion: rajati drenaa1, Põhja-Lätimaa tellisetehasest veeti tootmisjääke, kivipurustusmasina juures töötati vahetustega. Alla jämedam tellisepuru, peale peenem segatuna savipulbriga, riht¬lattide abil väljakute katmine, rullimine, kastmine, jällegi rulli¬mine. Nii said valmis 2 korvpalli- , 2 võrkpalli ja 3 tennise¬väljakut. Rajati piirdeaiad, istutati hekipõõsad, veeti sisse torustik kastmise jaoks, pandi püsti lipuvardad ja pingiread pealtvaa¬ta¬jatele. Ülikooli kapitaalehitusosakonna juhataja Vello Kiilaspea konstrueeris korvi-laudade omanäolised betoonist kandekonstrukt¬sioonid. Nendelt käidi mõõtu võtmas Eesti erinevaist paigust. 1968. a. avati mängudestaadion tenniseturniiriga Kääriku Kapa¬le leedu, vene ja eesti üliõpilaste osavõtul. Tellisepuruga kaetud väljakud vajavad igapäevast hooldamist kastmise ja rullimise näol, laagritevahelisel ajal aga Käärikul töö¬jõudu ei jätkunud. Paari aastaga kandis tuul väljakute kattest kõige olulisema osa lihtsalt minema. Väljapääsu otsiti uutest katte¬mater¬-jalidest. Kohtla-Järve autokummide vulkaniseerimistsehhist too¬di kummipuru, mis segati liiva ja bituumeniga. Saadud kummi¬asfaldiga kaeti korv- ja võrkpalliväljak. Selle kuludes kaeti korv¬palli¬väljak, tennise harjutusväljak ja rajatud käsipalliväljak staa¬dioni rekonstrueerimisel kasutatud tehiskattega. Käsipalliväljakule valatakse talvel liuväli, kus õhtuti saab värviliste tulede all muu¬sika saatel liuelda. Kääriku nõukogu

Peahoone ja ühiselamu ehitamine nõudis suuri pingutusi ülikooli kapitaalehitusosakonnalt, samuti kehakultuuriteaduskonnalt. Fred Kudu mõistis, et edasised ehitised tuleks viia ehitusorga¬nisat¬sioonide alla, vähendada ülikooli ja teaduskonna koormust. Arnold Green kirjutas (märtsis 1997): “Selleks, et Kääriku spordibaasi väljaehitamist tõhusamalt jätkata, tuli Fred Kudu poolt taas ette¬panek luua ühiskondlik Kääriku nõukogu, kes aitaks ellu viia spordibaasi väljaehitamist.” 27.05.65 kinnitas rektor Fjodor Klement Kääriku õppe-spordi¬baasi ühiskondliku nõukogu järgmises koosseisus: esimees — A. Green, aseesimees — F. Kudu, liikmed — R. Nittim, A. Slutsk, P. Tarvas ja A. Vendelin. Mõni aeg hiljem — 25.02.74 kinnitas rektor Arnold Koop Kääriku nõukogu põhimääruse, mille kohaselt nõukogu esmaseks ülesandeks sai Kääriku edasisele välja¬aren¬da¬misele ja ehitamisele kaasa aitamine. Nõukogu koosseisu kuulusid isikud, kes on oluliselt kaasa aidanud Kääriku rajamisel: esimees — Ministrite Nõukogu aseesimees Arnold Green, nõu¬kogu ase¬esimees — Fred Kudu, liikmed — Ehituskomitee ase¬esimees And¬res Saar, siseministri asetäitja Bruno Saul, Eesti Raa¬dio pea¬direktor Ado Slutsk ja arhitekt Peeter Tarvas. Ametikoha järgi kuu¬lusid nõukogu koosseisu veel TRÜ haldusprorektor, ENSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees, kehakultuuuri¬teadus¬kon¬na dekaan ja nõukogu sekretärina Kääriku baasi juhataja. Arnold Greeni kirjast: “Nõukogu moodustamisega algas Kääri¬ku väljaehitamise vilgas tegevus. Peamiseks ehitustegevuses sai võim-lakompleksi väljaehitamine ja peakorpuse laiendamine — audi-tooriumide ja kinosaali juurdeehitus. Ehitati uus katlamaja ja insenerivõrgud. Ehitati välja sidekaabelliin ja nii sai Kääriku otseühenduse Tallinnaga. Selleks, et hoida ära Kääriku järve reos-tamine rajati bioloogilised puhastusseadmed. Oluliselt täiustati infrastruktuuri — asfalteeriti Otepää—Kääriku maanteelõik, teoks sai bussiliiklus Tallinna ja Kääriku vahel. Kuid ka väljas toimusid olulised muudatused. /---/ Kõik need tööd toimusid enamuses väljaspool riigi plaani. Vahendid toodi põhiliselt riigi reservist ja seda vahetult Kääriku nõukogu initsiatiivil ja otsesel kaasabil.” Tuleb imetleda Fred Kudu ettenägelikkust nõukogu ellukutsu-miseks ja nõukogu liikmete tõsist ja tulemuslikku tegevust Kää¬riku arendamisse. Andkem sõna Fred Kudule (1972): “Mainimata ei saa jätta Kääriku ühikondlikku nõukogu Arnold Greeni eest¬veda¬misel. Võib julgelt öelda, et ilma selle nõukoguta ei oleks Kää¬ri¬ku saanud selleks, mis ta on praegu.” Spordihoone valmimine aastal 1970 andis spordibaasile palju juurde. Suur saal pallimängudeks, väiksem võimlemiseks ja trena-1ööride kasutamiseks. Läbi kahe saali ulatuv 80 m pikkune tar¬taan¬-rada, võimalus kaugus- ja isegi teivashüppeks, meditsiini¬keskus, alakorrusel lasketiir, suuskade hoiu- ja hoolderuumid. Spordihoone avardas tunduvalt harjutamisvõimalusi. Arnold Green märkis, et Kääriku nõukogu aitas kaasa ka sport¬like ja kultuurialaste ürituste korraldamisele. Toetati Kääriku män¬ge, pandi välja auhindu. Käärikut populariseeriti raadio¬saade¬tes. Eesti Raadio, tema ”Rameto” saadete toimetuse poolt korral¬dati Käärikul kontserte koos lindistustega. Algasid kinoetendused ümb¬rus¬¬konna rahvale. Kultuuriprogrammi eestvedajaks oli Ado Slutsk. Vähem teatakse nõukogu otsustavast tegutsemisest ajal, kui N. Lii-du sõjavägi kavatses otse Harimäe suusaradadele ehitada raa¬dio¬-lokatsioonijaama ja ohvitserid käisid Kääriku sööklas eines¬ta¬mas. Kääriku võinuks muutuda suletud tsooniks. Arnold Green kir¬¬jutas: ”Kääriku saatus rippus ühel päeval juuksekarva ot¬sas. /---/ Esimesed ehitajad olid juba kohal ja võib ette kujutada, mida oleks tähendanud Kääriku eksistentsile jaama ehitamine. Kääriku nõu¬kogu tõstatas valitsuse ees küsimuse ja valitsuse aktiivne välja¬astumine Kääriku kaitseks päästis Kääriku.” Pärast Fred Kudu manalasse varisemist kinnitas rektor Jüri Kärner 28.04.89 Kääriku nõukogu uue koosseisu: esimees — Pee¬ter Palu, aseesimees — Arnold Green, liikmed — Uno Heinla, Jaan Kabin, Urmo Kala, Rein Loik, Andres Saar, Toomas Savi, Ado Slutsk ja neli liiget ametikoha järgi. Nõukogu samal päeval peetud koosoleku protokollist selgub, et vahepeal oli nõukogu liikmeks saanud ka Indrek Toome. Ado Slutsk tõstatas Fred Kudu mälestuse jäädvustamise ja Kääriku aja¬loo koostamise. Järgmine nõukogu koosolek oli 27.10.89. Kiideti heaks P. Palu ettepanek teostada Kääriku õppe-spordibaasi vajali¬kud uusehitused ujula, taastamiskeskus, ühiselamu ühisfirma “Est¬conde” jõududega tööde alustamisega 1990. a. Nimetatud kolme uusehituse maksumuseks pidi kujunema 1,5 milj. rubla. Kahjuks ei suudetud neid plaane ellu rakenadada ja katkes ka nõukogu tege¬vus. Ado Slutsk suutis oma mõtte teostada: Kääriku rajaja Fred Kudu mälestus on jäädvustatud mälestussamba näol. Kääriku spordibaasi nõukogu tegevus taastati rektor Peeter Tulviste poolt. Uus nõukogu kinnitati rektori 24.03.97 käskkirjaga järgmises koosseisus: esimees — rektor Peeter Tulviste, liik¬med — haldusprorektor Riho Illak, kinnisvarade osakonna juhataja Ahto Kallion, algebra korraline professor Mati Kilp, Pühajärve vallavolikogu esimees Jüri Kork, spordikeskuse juhataja Harry Lem-berg, Kääriku spordibaasi direktor Avo Orav, TÜ arhitekt Martti Preem, kehakultuuriteaduskonna dekaan Mati Pääsuke, Pü¬ha¬järve vallavanem, Valgamaa Omavalitsuste Liidu esimees Riho Raave, Otepää linnavolikogu esimees Jaak Uudmäe, Kul¬tuu¬¬ri¬ministeeriumi asekantsler Henn Vallimäe, Tartu maa¬vanem Jaan Õunapuu. Nõukogu esimene istung oli Käärikul 10. aprillil 1997. Aasta 1997

Spordibaasi maa-ala hõlmab 168 ha õigusjärgset maakasutust (jär¬ve arvestamata). Hooned asuvad kolmes rühmas. Uus-Kääriku koosneb peahoonest, ühiselamust ja spordihoonest. Vana-Käärikul on neli hoonet, neist kahte kasutatakse ühiselamutena. Ülejäänud ruumid on spordibaasi töötajate või siit pensionile jäänud inimeste korterid (kokku 11). Kolm elumaja asuvad Kondil, ehitatud Kää¬riku töötajatele korteriteks. Nüüd on 18 korterist vähem kui poo¬led seotud ülikooliga. Korterid ootavad erastamist. Viimasena val¬mi¬nud ühiselamu nõuab kapitaalremonti, et saada keskmise matka¬kodu tasemele. Administraatorid kurdavad, et endisaegsete kiitvate hinnangute kirjutamise asemel külalisteraamatusse on hakatud küsima kaebusteraamatut. Tagasihoidlike elamistingi¬mus¬te tõttu kasutatakse Käärikut meelsasti sportimis- ja konverentsi¬paigana, kuid ööbima minnakse Pühajärvele või Otepääle. Kääriku vajab hotelli, siseujulat ja taastuskeskust. 1992. a. toodi Kääriku söökla ära Otepää Tarbijate Koopera¬tiivi alluvusest. Nüüd on Tartu Ülikooli teenistuslehel kõik 35 töö¬tajat: kütjad, koristajad, hooldemehed, söökla personal, ad¬minist¬raatorid jt. Hooldetöid aitavad kergendada neli traktorit, kauba- ja sõiduauto, rahvusvahelistele nõuetele vastavad suusara¬jad tehakse uue rajatraktoriga. Ühendust saab pidada 12 tele¬foniga, direktori kabinetis on faksiaparaat. Loenguid, sümpoosiume ja konverentse saab pidada kahes auditooriumis ja kinosaalis, kus võib korraldada nii kontserte kui puhkeõhtuid ja kus kord nädalas töötab kino. Söökla tagab kolm toidukorda päevas, vajadusel kohvi- või peolaua. Ümbruskonna ela-nike hulgas on populaarseks saanud kauplus. Keskpäeval ja hilis¬õhtul töötab baar. Pärast naride kaotamist tubadest on majutuskohtade arv 160. Külastajate käsutuses on kolm sauna. Laenutatakse spordi¬inven¬tari. Spordihoone, staadion, ujula, mängudeväljakud ja maastik taga¬vad harjutamisvõimalused nii tipp-, harrastus- kui tervisesport¬lastele.