Arutelu:Jääboiler

Muusikat võib kuulata, näha ja tunda. Ta võib esineda kõige kummalisemates paikades, mis pealtnäha ei sisalda kübetki helisid. Ta on nagu ohtlik ravim, mille valesti kasutamine võib kahjustada tervist ja rikkuda mõistuse. Ta võib muuta teid sõltlasteks, ta võib muuta teid ingliteks. Kuulan muusikat alati valmis olles kogema vaimustust ja kirge. Kui seda ei tule on kurb ja kui tuleb, mõjub see alati pikaks ajaks ja hästi. Igasugusel muusikal on oma koht, ma mõtlen inimeste peades muidugi. Vahel kerin linti edasi tagasi ja kuulan ainult paari nooti, mille järjestus ja kõla näivad sisaldavat kõike olnu, oleva ja tuleva hetkederea kohta. Vahel mõtlen nende heade muusikute peale, kellest me midagi ei tea ja ei saagi teadma. Mingid mehed või naised kusagil linnades, mägikülades, metsataludes või ookeaniranniku tuulistel kallastel. Üle terve planeedi. Milline oleks muusika kuulates neid mängimas? Või lennata madalalt öötaevas, näha nende akendes tulesid põlemas ja uurida nende nägusid, neid äratamata? Raske on rääkida nii suurest asjast nii väikeste sõnadega. Mõnikord tundub mulle, et muusika hõljub kõikjal meie ümber ja leiab pääsu siia maailma mõnede inimeste läbi kes teda kuulda võtavad.

No mis jama see siin on? - WooteleF 1. veebruar 2008, kell 08:30 (UTC)