Arutelu:Henri Michaux

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kust see maha on kirjutatud? --Epp 7. mai 2009, kell 00:20 (UTC)

Sisestatud tekst[muuda lähteteksti]

Palun aita leida teksti allikas

Toona ei aimanud keegi, et ilmavalgust on näinud üks droogilisemaid (mõnest vaatevinklist ka traagilisemaid) luuletajaid-kunstnikke läbi aegade. No ei oska ju midagi arvata enesesse tõmbunud, teismelisest Jesuiitide kooli kasvandikust (Brüsselis jesuiitide koolis õppis ta alates 1910), kes müramise ja lõbutsemise asemel huvitub ladina ja hiina keelest, kalligraafiast, mardikate korjamisest, kristlikust müstikast ja kunstist ... Michaux jaoks polnud kunstiliikidel vahet: ühed maailma tunnetamise ja kajastamise vahendid kõik. Noil perioodidel, mil tema suhteliselt labiilne loomus pidas keelt elususe väljendamiseks juba iseenesest liig kitsaks, ahistavaks – just noil aina sagedasemaks muutuvatel aegadel tegeles Micaux maalikunsti ja üldse visuaalsusega. Laias maailmas kõlabki Micaux' nimi kõige sagedamini seoses kunstiga.

Lapsepõlves nohikuna tundunud poisist kasvas suur rännumees, eksperimenteerija ja mõneti ka provokaator. 1919 asus ta ülikoolis meditsiini õppima, kuid see periood lõppes 1920, mil ta läks kaubalaevale madruseks. Ka seda tegevust ei jätkunud aastakski. 1922 sõjaväehospidalis olles avastas ta Lautreamont'i, kes andis Michaux'l vabaduse ja sädeme kirjutada enese luulet. Luuletamisega paralleelselt pidas Michaux hulka ameteid, mistõttu ta ise pidas end lootusetuks ebaõnnestujaks. Raske oli leida ennast rahuldav luulelaad, millest johtuvalt ta kasutas mitmeid pseudonüüme – omaenda nime kasutamine tundus selle muutmisena interjööri osaks. Justkui juhuslikult saatis mõnd pingutust luule vallas aga edu, ja esimest korda ilmus Michaux' luule trükis 1922. aastal varase Michaux' toetaja Franz Hellens'i kirjandusajakirjas Le Disque Vert. Veidi pärast seda palkas Franz Hellens Michaux Le Disque Vert'i peatoimetaja asetäitjaks. Ajakirja toimetamise kõrval hoolitses Michaux ka selle eest, et omaette raamatuni jõuaksid mitmed ajakirja veergudel ilmunud. 1923 ilmus Michaux esimene raamat Les rêves et la jambe (Uned ja jalg).

Tema hilisemas elu jaoks olulisteks kujunesid kontaktid alul Lautreamont'i, Jules Supervielle'i, Andre Gide'i ja tegelikult paljude teistega. Lautreamont sisendas eneseusku ja utsitas ise luuletama. Supervielle'i kaudu sulandus ta Pariisi kirjarahva sekka. 1939 viis Gide Michaux nime laiema avalikkuse ette (nagu alati, läks tähelepanu saavutamiseks vaja ideoloogilisi skandaalikesi). See oli aga alles eellöök selle, kui 1945. aastal ilmus sarjas Kaasaegsed luuletajad René Bertelé käsitlus Michaux'st. Muuseas, Michaux oli selles seerias ainus, kes ei lubanud raamatu kaanele panna pilti „objektist“ – anonüümsus ja sellest tulenev vabadus olid siiski kuulsusest hinnalisemad.

1948 suri abikaasa, mis tõi enesega varasemast veelgi raevukama hooga kirjutamise, peatselt suubus energia rohkem maalimisse. Umbest samast ajast algas kümmekond aastat kestnud eksperimenteerimine igasuguste droogidega ja meditatsiooniga. Kuni ta loobus keemiast kui ebausaldusväärsest. Omistatud kirjanduslikest autasudest ütles ta ära põhjendades seda nii: ma ei tegele kirjandusliku loominguga, vaid enese uurimisega. Michaux kujunes 1960ndatel-1970ndatel maailma mastaabis kuulsaimaks prantsuse luuletajaks ühtviisi surrealistide, Uue Laine autorite ja Ameerika biitnike hulgas.

Tormisel elumerel seilanud kirjanik-kunstnik hakkas oma eluõhtul üha sagedamini kiikama ida mediteerimise suunas. Südamehaige surm saabus 18. oktoobril 1984.

Allikas teadmata. Mona 7. mai 2009, kell 09:45 (UTC)

Miks see ei või olla siinse kirjutaja kirjutatud? Andres 7. mai 2009, kell 09:47 (UTC)
Tegelikult võib küll, aga seni kuni on kahtlus, olgu ta siin. Kirjutasin ülespoole ühe märkuse ka juurde. --Mona 7. mai 2009, kell 09:54 (UTC)
Mina ei usu, et sellist teksti kuskil avaldatud oleks. Tuleb lihtsalt normaalseks toimetada.
Kahtlusest on minu meelest vähe. Andres 8. mai 2009, kell 19:58 (UTC)